Hotell Amalfi. Rein Raud

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tead. Juhe jooksis kokku,” lõi ta käega. “Ühel päeval tuli täiesti ette hoiatamata minu juurde ja pani avalduse lauale, teatas, et tema rohkem vanglaid ei ehita ja läks pikema jututa minema.”

      “Täitsa segane,” nõustusin.

      “Jah, pärast kuulsin, et ta olla tahtnud üldse krišnaiidiks hakata. Aga naine oli õnneks õigel ajal sabast kinni saanud, trummi ära võtnud ja lasknud arstidel ta mingit rahustavat kraami täis süstida. Nüüd istub kodus ja vahib seina.”

      Selle peale ei osanud ma midagi kosta.

      “Ma olen vist tõesti ka natuke süüdi,” jätkas ta ja võttis hajameelselt hambaorgi. ”Andsin talle kogu aeg üsna ühesugust tööd. Aga ta tegi seda alati kiiresti ja korralikult. Ja mis saan mina sinna parata, et väikeste noore pere korterite järele on praegu kõige rohkem nõudlust?”

      “See on tõsi küll, et loova isiksuse võib rutiinse tööga hukutada,” nõustusin. “Igale inimesele on omane vajadus ennast väljendada. Kunstnikule aga eriti.”

      “Selge see,” kohmas kolleeg.

      Õudselt oleksin tahtnud talle oma suurest tööst jutustada, aga hetk lihtsalt ei olnud selleks sobiv.

      “Kelleks te meid peate!” Hr.Mägi oli näost täitsa punane ja peaaegu karjus. Vistrik tema põsesarnal oli ähvardavalt punnis, justkui võiks iga hetk mäda pritsides plahvatada. “Kas me siis ei seletanud teile?”

      Hotelle on mitmesuguseid. On suuri, mitmekümnekorruselisi mürakaid kesklinnades, kus vihiseva kiirusega liigutavad liftid elanikke suurtes kogustes üles-alla nagu tahteta nukke ja hoopis teistsuguseid – väikseid ja hubaseid, näiteks ühe perekonna poolt peetud On odavaid kohti, kus seljakotiga rändurid võivad – väikseid ja hubaseid, näiteks Mõistate? Igal inimesel tuleb oma elus vähemalt kord ette hetk Sest kui hubane üks võõrastemaja ka ei oleks ärkajatest ei mäleta keegi oma eelmise öö unesid. Teil on harukordne võimalus Mõistate? Hotelle on mitmesuguseid. Või vähemalt nii me neid kogeme. Ent kui hakata asja üle põhjalikumalt järele mõtlema, kas pole nii iga ulualusega siin ilmas? pole ju võimalik, et kõigil inimestel ongi üks kodu Teil on harukordne võimalus vähemalt kord ette hetk Teil tuleb luua hotell, kust lahkuda võib küll kerge südamega, aga ainult teadmises, et oled alati oodatud tagasi oled alati oodatud tagasi oled alati oodatud tagasi oled alati oodatud tagasi oled alati oodatud tagasi. Mõistate? Lubage öelda, Roland: teie hetk on nüüd teie hetk on nüüd on nüüd nüüd nüüd.

      “Olgu, olgu,” ütlesin. “Ma mõistan.”

      “Kui meil oleks olnud vaja ajakirjadest ja internetist maha joonistatud stampe, siis me oleksime nii teile ka öelnud,” tõmbas ta oma jutule joone alla.

      Korjasin oma paberid kokku. Kui ma neid praegu vaatasin, sain aru küll, mida ta mõtles.

      “Ärge võtke südamesse,” ütles hr.Järv. Vähemalt temal oli minust natuke kahju ka. “Me saadame alati esimese variandi tagasi.”

      “Kas see on teil kohe mingi selline põhimõte või?” ärritusin.

      “Ei,” vaatas hr.Järv mind kurbade silmadega. “Alati on põhjust.”

      See võib tunduda uskumatu, aga jõudis mööduda vaid paar hetke ukse sulgumisest mu selja taga, kui tundsin tohutut kergendust. Sest nüüd olin ma vaba. Nüüd võisin ma tegelikult ka teha, mida mu hing igatses.

      Paar päeva hiljem juhtus üks võrdlemisi inetu lugu.

      Mulle helistas klient, kes oli nii ärritatud, et ei suutnud end piisavalt selgesti väljendadagi, aga asi tundus olevat tõsine, nii et pidin ta lõunale kutsuma. Varem olime temaga mitu korda koos töötanud ning ta oli alati olnud meie pakutuga rahul. Talle kuulusid mitmed noorematele, jõukamatele ja trenditeadlikumatele inimestele orienteeritud baarid, sealhulgas ka hiljuti avatud gay-klubi, mille sisekujunduse oli teinud Helen. Selle pärast ta endast väljas oligi.

      Nimelt oli ta koos sõpradega hiljutisel reisil Berliini viidud ühte sarnasesse asutusse, mida just sisekujunduse poolest teiste seast positiivselt esile tõsteti. Ja mis selgus: Helen oli selle üks-ühele maha viksinud. Ilmselt oli ta leidnud klubi fotod mõnest ajakirjast või kuskilt netist.

      “Oleks veel, et lihtsalt mingi suvaline baar,” pahandas klient. “Aga see on suht tõenäoline, et mõni minu külastaja kunagi sinna ka satub.”

      Igatahes oli ta otsustanud klubi ümber teha, ükskõik, et sinna juba tohutu hunnik raha maetud. Ükskõik, et seda kuuks ajaks kinni panna käis ka kõvasti tasku pihta. Oli asju, millega ei saanud naljatada.

      Moraalselt vastutavaks pidas ta selle jama eest muidugi meid, ja ega mul midagi muud üle ei jäänud kui temaga nõustuda. Õnneks – nagu ta mulle ise tunnistas – meie lepingust sellist lauset ei leidnud, mille alusel ta võiks meilt mingilgi määral kahju sisse nõuda, töö oli ju vastu võetud.

      Otsustasin, et pakun talle uue kujunduse tasuta. Seda me saime endale veel lubada, aga olulise kliendi kaotamist ja kuulujutte linna peal mitte. Lõpuks ta leebus pisut ja lahku läksime juba päris lahedas meeleolus.

      Mõistagi kutsusin büroosse tagasi jõudes esimese asjana Heleni vaibale. Palusin Magdaleena ka selle vestluse juurde, et arusaamatusi ei tekiks.

      Tagasi ajama ta ei hakanud, see olekski olnud mõttetu. Küll aga võttis ta sisse agressiivse asendi, mida ma poleks temast oodanud.

      “No mida sa sellise raha eest siis ikka ootad,” küsis ta väljakutsuvalt. “Sixtuse kabeli maalinguid või?”

      Varem olin ma temaga alati rahul olnud muuhulgas just seetõttu, et ta töötas väga kiiresti. Kõiki tema projekte endale näha ma loomulikult ei küsinud, aitas sellest, et need sobisid tellijale. Nüüd hakkas mulle vaikselt kohale jõudma, et mujalt maha virutatud asju võis nende seas olla teisigi.

      “Ei,” ütlesin. “Aga korralikku tööd küll.”

      “Minu töö ongi korralik,” teatas Helen. “Kõik on rahul.”

      “Vaata, Helen,” tuli Magdaleena mulle appi. “Nad on rahul sellega, mida sina oled nende arvates teinud. Nad usaldavad sind. Sina kasutad seda ära. Kui nad teaksid, et see ei ole üleni sinu töö, siis nad nii rahul ju ei oleks.”

      “Mõnest teisest büroost lastaks sind sellise asja peale arvatavasti lahti,” ütlesin mina.

      “Arvad või?” Oli näha, et tema ei arvanud. “Tõesti arvad, et teistes büroodes käivad asjad teisiti?”

      “Ei noh,” üritasin seletada, “kõik otsivad ju kuskilt inspiratsiooni, see on loomulik, aga ikka selleks, et oma mõte liikuma läheks. Meilt oodatakse siiski kunstniku pilku.” Mu enda äsjane kogemus hr.Mägi ja hr.Järve projektiga kinnitas samuti, et nõudlik tellija teab väga hästi, mida ta tahab.

      “Kui meie sind lahti laseme,” arvas ka Magdaleena, “ega siis ükski korralik büroo sind ei võta, vähemalt mitte niipea, kõik tulevad küsima, mis juhtus.”

      “Ja me maksame sulle päris korralikult,” lisasin. Selle peale Helen ainult norsatas, kuigi näha oli, et esialgne enesekindlus hakkab teda maha jätma.

      “Ühesõnaga, tänasest oled palgata puhkusel,” võtsin otsad kokku. “Kuni hetkeni, kui klubi uue ja vastuvõetava kujundusega tagasi tuled.”

      Helen СКАЧАТЬ