Hector ja Bernard. Rein Raud

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hulka asju, mis on igati seaduslikud ja puha, ma ka niikuinii ei teeks. Tegelikult ma ei saa üldse aru, kuidas enamus inimesi oma seadusekuuleka eluga hakkama saab, ilma et see neid oksele ajaks.

      Mina ka mitte, noogutas Bernard. Seda sellepärast, et need seadused on ise ebaloomulikud. Tark valitseja sätestab seadusena inimeste kombed – nõmedus ja vägivald muidugi välja arvatud – ega ürita oma peast uut maailma välja imeda.

      Ta kiikas Hectori tassi, mis oli veel poolenisti täis, ja valas siis teed oma kruusi, mille küljel ilutses suur kalligraafiline B-täht.

      Te siis arvate, et ideaalse ühiskonnakorra otsimisest oleks targem loobuda? imestas Hector. Lasta senisel viisil jätkuda sellel jamal, mis kogu aeg meie elu korraldama kipub?

      Sugugi mitte, nördis Bernard. Ütlesin ju, et nõmedus ja vägivald välja arvatud.

      Sellest ei jää just kuigi palju järele, arvas Hector.

      Võimalik, kehitas Bernard õlgu, aga vaadake, milleni on viinud need uue ilma loomise katsed. Alles see oli, kui meie endiga seda prooviti – kuigi teie ei mäleta sellest enam vist eriti midagi.

      Ikkagi, natuke, ütles Hector, aga ma ei mõelnudki radikaalset alustamist puhtalt lehelt. Kui me oleme kokku leppinud põhimõtetes, millele toetuks see parim võimalik viis inimestel üheskoos elada, küllap leidub siis ka viis, kuidas seda seadusteks teha. Näiteks mehe ja naise võrdõiguslikkust on ju üritatud arendada juba justkui võrdsusele rajatud korralduse sees.

      Ja ometi on sinna veel tükk teed, noogutas Bernard. Ma saan aru, mida tahate öelda. Ometi tundub mulle, et ideaalse – või vähemalt praegusest parema – ühiskonna jaoks pole meil vaja niivõrd teoreetilisi ehitisi, kuivõrd seda, et inimesed ise niisugust ühiskonda tahaksid. Me peaksime teadma, mis tunne oleks seal elada, mitte millised seadused seal kehtiksid, sest see pole kaugeltki sama.

      Kuidas siis nii? polnud Hector nõus. Ma küll ei jaga sellest suurt, aga kas pole ikkagi nii, et seadused panevad lõpparvestuses paika, millistel alustel kulgeb kogu ülejäänud värk?

      See on ohtlik luul, mille levikust on huvitatud eelkõige juristid ise, vastas Bernard nende klaase uuesti täites. Aga vaadake ringi: meiegi riigis kehtivad üldjoontes samasugused seadused nagu keskmiselt Euroopas, ometi on elu ise sootuks teistsugune. Kahes riigis võib kehtida surmanuhtlus, aga ühes neist välgub timukakirves iga päev, teises on see seaduski ammu unustatud, sest inimesed lihtsalt ei pane toime süütegusid, mille jaoks ta kunagi välja mõeldi. Kas tõesti on elu kummalgi pool teie meelest siis samasugune?

      Seda muidugi mitte, möönis Hector, ma mõtlesin niisama, üldjoontes.

      Just üldjoontes ongi erinevus kõige suurem, ei jätnud Bernard järele. Sarnasused algavad suhteliselt väheolulistest üksikasjadest, mis on võimulpüsijate poolt välja valgustatud.

      Aga kas mitte need üldjooned just ei määragi, mis üksikasjad luubi alla satuvad? küsis Hector.

      Jah – selles on teil õigus, vastas Bernard hetke kaalutlenult. Näiteks on meie kodumaa kõrval maailmas vähe maid, kus juriidilised küsimused moodustaksid nii olulise tasandi iga inimese elus ja oleksid nii jäägitult seljatanud terve mõistuse. Mind ei üllataks, kui kunagi võetaks meil vastu suhtlusseadus, mis sätestab, et öeldes üle karjamaa viival jalgrajal vastutulevale võõrale ‘tere’, olen ma ühtlasi astunud temaga tinglikku lepingulisse suhtesse, mis kindlustab meile mõlemale teatavad õigused ja kohustused. Nagu oleks juriidiliselt korrektne protseduur nõiavitsake, mis paneb inimesed üksteisesse avatumalt suhtuma.

      Nojah, võlts viisakus on lääge tõepoolest, nõustus Hector, nagu poemüüja treenitud naeratus.

      Päriselt üle parda ma seda siiski ei heidaks, arvas Bernard, sest eks ole võlts viisakus siiski etem avalikust jõhkrusest. Kunagi olid ajad, kui kestahes teenindaja pidas küünte lakkimist või vestlust sõbratariga mäekõrguselt olulisemaks tüütu putukana tema jutule kippuja soovidest.

      Kuid sellest ei saa ju niisama lihtsalt üle, arvas Hector, vahetuid inimsuhteid ei ole ju võimalik kehtestada totaalse käeviipega.

      Ei, nõustus Bernard, ei ole. Neid ei ole üldse võimalik kehtestada, mu meelest. Ühiskondlisi tervikuid on küll võimalik nii-öelda ülaltpoolt ravida, aga ainult kui nad ise mõistavad, et on haiged – ja ainult teatava piirini, sealt edasi peaksid nad saama ise. Ehk veel klaasike?

      Ei, ma vist pean varsti minema hakkama, keeldus Hector.

      Kuidas soovite, kehitas Bernard õlgu ja valas endale veel veidi.

      Teie jutust tuleb nii välja, ütles Hector mõne hetke pärast, et teie arvates ei ole ideaalne – või, ütleme, meie omast oluliselt parem ühiskond üldse võimalik nende inimestega, kes on praegu tegelikult olemas? Et suurem muutus eeldab kõigepealt inimese kui niisuguse, tema sisemise olemuse muutmist?

      Ma ei ole midagi niisugust väitnud, hämmeldus Bernard. Pealegi, ma ei usu inimloomusesse, mis oleks alati ning kõikjal sama – see tees on mu meelest lääne imperialismi hädisevõitu katse näidata, et tema tsivilisatsioon on võrdsetelt eeldustelt kõige kaugemale arenenud. Ja ma ei arva kindlasti, et inimest oleks vaja muuta, igatahes mitte kirurgiliselt. Inimene on ainult vaja vabastada – isegi mitte seda; inimesel on vaja aidata vabaneda, sest ma usun, et sisimas tahab seda igaüks.

      Vabaduse all mõtlete ilmselt midagi muud kui on see Spinoza tunnetatud paratamatus, oletas Hector.

      Eriti aga selle tuletised, mida leninistid, pisut varjatumal kujul aga ka igasugused vabaturumajanduse teoreetikud meile üritavad peale suruda, nõustus Bernard. Et vabadus tähendabki valikut nende alternatiivide vahel, mida süsteem meile jätab.

      Kuidas siis teie vabadust mõistate? uudishimutses Hector.

      Mulle üsna vastuvõetavalt on vabaduse problemaatika paika pannud näiteks Epiktetos, lausus Bernard. Talle kui endisele orjale oli see küsimus muidugi ka eriti terav. Tema vabadus on kompromissitu – kõik ilusad, rikkad ja võimsad, konsulid ja keisrid, kes ükskõik millesse klammerduvad – kas oma välisesse ümbritsusse, oma teadmistesse ja kommetesse või isegi sõnadesse, mida neil on harjumus korrata – kõik nad on Epiktetose meelest orjad, erinevalt temast enesest, keda miski säärane ei aheldanud. Olete lugenud?

      Ei, tunnistas Hector.

      Siis ma laenan teile, ütles Bernard ja tõusis toolilt. Tulge.

      Hector järgnes talle, aga kaminast möödudes seisatas korraks. Kustuvate halgude punase kuma ja teises toas süüdatud seinalambi nõrgas helenduses hakkas talle silma kaminasimsil seisev foto. Abikaasa või õde vist, mõtles Hector. Pildil kujutatu oli kreemjalt valgete juuste, täidlaste huulte ja selliste pehmete näojoontega, mis teinekord iseloomustavad haruldaselt tarku naisi. Tema pilgus oli midagi Bernardile sarnanevat. Pigem siiski õde, otsustas ta – korterist ei tundunud kuidagi, et ka mõni naine siin elaks.

      Kuhu te jäite? hõikas Bernard eemalt. Raamatukogutuppa pääseb siitpoolt.

      See on küsimus, mis tuleb lahendada igaühel endal, lausus Bernard söögilauast tõustes. Laenatud raamatut tagastama tulles oli ka Hector seekord toonud kaasa pudeli punaveini ja seetõttu olid nad istunud toitude ääres pisut pikemalt. Bernard oli teinud lambaliha india vürtsidega ning kalasuppi, kuid pakutud juustudest ütles Hector ära, sest talle lihtsalt ei mahtunud enam midagi. Ta oli ka mõnevõrra väsinud. Söögiaegne vestlus oli häirivalt kaua püsinud Epiktetose ‘Diatriibidel’ ja tal oli kummaline tunne, et Bernard oleks teda justkui eksamineerinud, sest ta ise rääkis vähe, vaid suunavate vahemärkustega, Hectoril aga ei lasknud СКАЧАТЬ