Broadway verekoerad. Damon Runyon

Чтение книги онлайн.

      Ühel hommikul umbes kell neli seisin Broadwayl Mindy restorani ees koos mehega, kelle nimi oli Regret ja kes oli saanud selle nime, sest oli võitja peale kihla vedanud, kui Whitney mära nimega Regret võitis Kentucky Derby. Ta ei suutnud seda kunagi unustada, ehk sellepärast, et see oli ainus suurem kihlvedu, mille ta oli kunagi elus võitnud.

      Mis oli ta tõeline nimi, ma ei saanudki kunagi teada, ja vahet pole, eriti Broadwayl, sest seal pole õige nimi eriti tähtis. Seepärast sobis Regret talle sama hästi kui iga teinegi. Ta oli paks poiss ja väga jutukas, kuigi ta üldiselt ei rääkinud millestki muust peale hobuste ja sellest, kuidas ta oli tattninu ninapidi vedanud, eelmisel päeval Belmontis või kus iganes see võidusõit toimus.

      Kõigi aastate jooksul, mil olin teda tundnud, oli Regret enda jutu järgi ninapidi vedanud kümneid tuhandeid ninu, ja alati olid need olnud tatised. Ma ei kuulnud teda kunagi ütlevat, et ta vedas ninapidi puhast nina, kuid muidugi oli see vaid hobusemeeste rääkimisviis. Kuidas Regret raha teenis peale kihlvedude, ma ei tea, kuid tal paistis minevat üpris hästi, sest ta oli alati liikvel ja üldiselt hästi riietatud ning suure hulga sigaritega vestitaskust välja ulatumas.

      Üldiselt on Broadwayl kell neli hommikul üsna vaikne, sest elanikud on siis enamasti salakõrtsides ja ööklubides, ja sel hommikul, millest ma räägin, oli tõesti eriti vaikne. Ainult mees nimega Marvin Clay karjus noore tibi peale, sest too ei tahtnud temaga taksosse minna, et tema korterisse sõita. Kuid muidugi ei pööranud mina ega Regret niisugusele stseenile erilist tähelepanu. Siiski arvas Regret, et noorel tibil oli rohkem mõistust kui võiks arvata tegevuseta tibist Broadwayl kell neli hommikul, sest on hästi teada, et iga tibi, kes läheb Marvin Clay korterisse, on kas täiesti ajudeta või midagi sinnapoole.

      See Marvin Clay oli väga väljapaistev seltskonnategelane, kes oli tuntud ööklubides ringihängija. Tal oli ka palju raha, mis tuli tema vanamehelt, kes teenis seda raudteedega ning veel ühe või teise asjaga. Kuid võib-olla just sellepärast, et tal oli raha, oli Marvin Clay äärmiselt ebameeldiv tegelane, valju häälega ja ebadžentelmenlik. Ja ta oli alati väga jõhker ja mõnitas noori tibisid, kes ööklubides töötasid ja pidid taluma niisugust käitumist, sest ta oli väga hea klient.

      Ta käis üldiselt õhturiietes, sest teda oli harva näha muul ajal kui õhtul. Ta võis olla umbes viiskümmend aastat vana ja tal oli väga inetu lõust, mis oli kaetud laikude ja vistrikega, kuid muidugi, mees, kellel on nii palju raha nagu Marvin Clayl, ei pea olema nii väga ilus, ja ta oli tõesti väga teretulnud igal pool, kuhu ta Broadwayl läks. Isiklikult mina ei soovinud niisuguse tüübiga suhelda, kuigi arvan, et sel ajal Broadwayl nägin tuhandeid niisuguseid tüüpe nagu Marvin Clay, ja neid on olemas nii kaua, kui on vanamehi, kes teenivad raudteedega palju raha ja seda oma poegadele annavad.

      Noh, pikkamööda sai Marvin Clay tibi taksosse ja nad sõitsid ära ning Broadwayl jäi jälle vaikseks. Regret ja mina seisime seal, rääkides ühest ja teisest, kui ligines üks väga kummaline mees kahe väga kummalise koeraga. Mees oli nii kõhn, et ta pidi olema kaks naela kergem kui nisuvihk. Tal oli pikk nina ja kurb nägu, ta kandis lotendavat vana musta viltkübarat, tal oli seljas flanellsärk ja kottis koortriidest püksid ning mantel, mis laskis näha rohkem püksitaskuid kui mantlit ennast.

      Isiklikult mina polnud kunagi näinud Broadwayl veidrama välimusega meest, ja ma olin neid tõesti üksjagu näinud. Aga kui see mees oli veider, olid koerad veel veidramad, sest neil olid suured pead ja lõualotid rippusid nagu vanaaegsel kaardijagajal ja kõrvad olid nagu voodilinad. Veel enam, neil olid kortsus näod ja suured, ümmargused silmad, mis paistsid olevat nii kurvad, et ma peaaegu ootasin neid nutma puhkevat.

      Värvilt olid nad mustad ja kollased ning neil olid pikad sabad ja nad olid nii kõhnad, et võis näha ribisid naha alt välja turritamas. Nägin kohe, et koerad ja nende peremees vajasid hädasti paari hamburgerit, kuid nii võis sel ajal öelda paljude meeste kohta Broadwayl, koertest rääkimata.

      Regret oli otsekohe koertest väga huvitatud, sest talle meeldisid igasugused loomad, ja ta lihtsalt pidi mehe peatama ja küsima, mis tõugu need koerad on, ja tegelikult olin ka ise huvitatud, sest kuigi olin elus näinud igasuguseid krantse, polnud ma kunagi näinud niisuguseid.

      „Nad on verekoerad,” ütles kurva ilmega mees väga kurval häälel ja lõunapärase aktsendiga. „Nad on inimesi jälitavad verekoerad Georgiast.”

      Muidugi teadsime mõlemad Regretiga, kes on verekoerad, sest kui me alles noored olime, jälitasid niisugused „Onu Tomi onnikeses” Elizat üle jää, kuid see oli esimene kord, kui me isiklikult mõnega kohtusime, eriti Broadwayl. Seepärast jätkasime juttu selle mehega ja ta lugu oli sama kurb kui ta nägu ning meil mõlemal hakkas temast päris kahju.

      Kõigepealt viisime tema ja ta verekoerad Mindy juurde ja toitsime kõiki suurte lihatükkidega, kuigi Mindy lõi kohutavat lärmi, kui me koerad sisse tõime, ja küsis meilt, et mis asutust arvasime teda pidavat. Kui Regret hakkas asja selgitama, ütles Mindy, et pole oluline, kuid et me ei tooks enam tema juurde mingeid Shetlandi ponisid nii kaua, kui elame.

      Noh, paistis, et kurva ilmega mehe nimi oli John Wangle ja ta tuli linnast kusagil Georgias, kus ta onu oli tähtis šerif, ja ühe verekoera nimi oli Nip ja teisel Tuck ja neid mõlemaid oli kutsikast peale treenitud jälitama vanglast põgenenud sunnitöölisi. Rääkisime ühest ja teisest ja kui John Wangle sai jagu ühest Mindy lihatükist ja tal jutt voolama hakkas, siis oli ta kas esmaklassiline valetaja või olid need verekoerad suurimad jäljekütid, kes kunagi maailmas elanud.