Keskpäevapimedus. Siim Veskimees

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Minna ei tulnud kaugele. Sammaskoda avardus nende ees ja siis olid nad taas tolle kummalise lillaka katte all, sest lähemal vaatlemisel ei saanud toda siledat küütlevat pinda kuidagi taevaks pidada, mis sest, et see ulatus horisondist horisondini oma paarisaja meetri kõrgusel – eeldusel, et inimsilm ehitiste ja küngaste proportsioone õigesti hindas. Ja seal oli külm, maa oli kaetud paksu lumega.

      Allakukkunud laev, millega – ei jäänud üle muud oletada – ta oli sinna toodud, lebas vast poole kilomeetri kaugusel ja selle juures käis lahing. Ühel poolel olid kahejalgsed, pisut türannosaurusi meenutavad elukad, teisel hiidämblikud. Raul ei saanud seda vaatepilti kaua imetleda, sest vahepeal oli ahv ta rambist üles mingisse ülemõõdulisse bussi toginud, uksed ta taga sulgusid ja tohutu riistapuu õõtsatas.

      Selleks ajaks aga oli veel üks uks poisi taga kinni löödud. Kastid ja virnade viisi pehmeid kompse, metallseinad ja – lagi, kus mõned kohad tuhmilt helendasid, andes parasjagu niipalju valgust, et esemete kontuure eristada… Selge, ta oli mingisse laoruumi kinni pandud. Vast viis meetrit üht- ja kolm teistpidi, samapalju kõrgust. Ei ühtki akent, mõlemas otsas uksed või pigem luugid.

      Masin võpatas, siis teist ja kolmandat korda. Siis tuli prahvatus, mis jalust niitis, ja sellele järgnes pikk ebameeldiv rappumine. Lõpuks tardus kõik paigale ja laepaneelid hakkasid punakalt vilkuma. Kuulda ei olnud midagi. Veel kaks korda rabas masinat ränk hoop. Edasi tulid mingid tasased võpatused…

      Ja siis ei juhtunud jälle tükk aega mitte midagi.

      Kõigepealt Raul lihtsalt lamas, siis jäi magama. Ärkas ta jahedusest. Muidugi oli ruum palju soojem kui lumise tasandiku miinuskraadid, kuid igatahes oli ta hakanud korralikult lõdisema. Ta ajas end istuli ja hakkas esimeseks oma paljaid jalalabasid uurima. Jalad olid nõrgad ja surisesid, midagi polnud paremaks teinud ka põletav külm sellel mõnekümnel meetril, mis oli enne üle kõvakstambitud lume tulla olnud. Tegelikult oli ta ikka veel üleni ja igas mõttes kohutavalt nõrk ja endast ära. Varbad olid külmad ja tundetud, nii et kõigepealt masseeris ta neid tükk aega.

      Lõpuks ajas ta end püsti ja kuigi erilist lootust ei olnud, hakkas uurima ust, kust ta oli ennist sisse lükatud. Link nägi välja üsna sarnane sellistele, mida laevadel kasutatakse – uksesse süvistatud ja massiivne. Raul vajutas sellele alul ettevaatlikult, ootas veel mõned minutid ja kuna midagi ei juhtunud, asus seda kõvemini kangutama. Õigemini, ta sai sellega vaid alustada, sest kui ta oli lingi korralikult alla vajutanud ja ust surus, naksatas see sujuvalt väljapoole pärani.

      Raul piilus välja. Mitte kedagi. Ta uudistas pisut aega koridori ja hiilis siis sinnapoole, kust nad olid sisse tulnud. Ta võpatas liikumist märgates, tõmbus nurga taha tagasi ja kui piiluda söandas, avastas, et osa seinu tolles koridoris olid peeglid.

      Kahvatu, nooruse tõttu alles tärkava ja hõreda, kuid mitmenädalaseks kasvanud habemetüükaga, määrdunud päevasärgis ja mustades pükstes paljasjalgne noormees nägi peeglis välja väga alamõõduline ja kaitsetu seal võõras ümbruses, meenutades pigem äraeksinud hiirekest. Kui ta edasi läks, püüdis ta end sirgu ajada ja uhkemat rühti hoida.

      Minna polnud tegelikult õieti kuhugi. Kaks viiemeetrist ja kaks kahemeetrist juppi said kokku ringkoridoris, mille keskel oli nii pooleteisemeetrine toru. Ühe kahemeetrise jupi kaudu olid nad sisse tulnud, seal ees asus midagi esiku või pigem õhulüüsi sarnast. Rauli mäletamist mööda oli masin olnud suurema elumaja mõõtu, seega ütles elementaarne loogika, et tõenäoliselt on vähemalt teise kahemeetriste koridorijupi otsas teine sissepääs ja see toru koridoride ristumiskohal on mingi lift ülespoole. Ainult et kuidas see küll töötada võiks?

      Raul uuris ust, mille kaudu nad olid sisse tulnud, ja sai sellegi lahti, aga pani peale viiesekundilist uudistamist uuesti kinni. Masin seisis, välisluuk oli lahti, sealt paistis lilla taevas ja lõputu lumelagendik, luuki sulgema aga sundis teda hammustav külm, mis ta varbad krõnksu tahtis tõmmata. Poiss väristas ennast ja asus teisi uksi uurima.

      Veerand tunni pärast hakkas esialgne põnevus lahtuma ja asemele tuli hirm, sest kuigi uurimist oleks seal hea tahtmise korral päevadeks või lausa aastateks jätkunud, ei olnud pääsu mõnest üsna lihtsast tõdemusest. Nimelt et ta on üksi rünnakus viga saanud ja seejärel hüljatud sõidukis. Otstes oli ta leidnud suuremad tühjad ruumid, tagumises aga põles ikka veel midagi ning paar osaliselt purustatud väikese sõiduauto mõõtu istmetega riistapuud oli veel alleski. Tal ei olnud rõivaid, toitu ega vett.

      Ta ei osanud kasutada ühtki seadet, mis seal veel ehk töötada võinuks. Ja peamine – ta oli võõral planeedil.

      Inimkonna esimestest kuuretkedest oli möödas kümmekond aastat ja ametlikult vaikis kogu suur universum, andes alust tõsimeeli oletada, et halvimal juhul on nad üksi kogu Olemasolevas.

      Ta tundis end ikka veel väga halvasti, pea käis ringi ja tal olid külmavärinad. Polnud vaja välja öeldagi, et ta oli ilmselt uinutatud olnud, samas aga ei olnud tal vähimatki aimu, miks see juhtunud oli.

**

      Ta seisis parasjagu ja katsus mõistatada, millise ruumi ta parema puudumisel peldikuks peaks kuulutama, kui kuulis samme. Esimeseks tuli loomulik refleks peitu pugeda, kuid peale hetkelist mõtlemist ta muigas ja kehitas õlgu. Mida tal kaotada oli? Ta sammus tagaluugi poole ja sattus vastamisi mingit relva käes hoidva hõbedase üldiselt humanoidse koguga.

      „Flouh!” ja hetke pärast sosistas hääl kõrva: „Seis!”

      Raul tardus, igaks juhuks käsi pisut kehast eemal hoides.

      „Me vaatasime, et sõiduk on hüljatud,” hakkas teine kõnelema; Raul mõistis seda muidugi umbes sekundilise viitega tõlkest. „Me ei teadnud, et siin keegi on. Me otsime kütust ja toitu. Meie enda sõiduk on vigastatud.”

      „Minupärast võite võtta, mida tahate.”

      „Mis ta räägib?” küsis teine hääl nurga tagant.

      „Ma ei saa aru,” vastas relva hoidev tegelane. „Tundub inimesena…”

      Nurga tagant ilmus teine väiksemat, kuid samuti väga ilmselt relva käes hoidev kuju, ja tuli aeglaselt lähemale, kontrollides üle õla, et ta teise tulejoonele ei astuks. Ta nihutas näo ees oleva katte üles ja selle alt vaatas Rauli võõrapärane, kuid täiesti inimlik umbes 50-aastase mehe nägu.

      „Kas sa saad minust aru?” küsis ta Raulilt.

      Poiss noogutas.

      „Hm, oli see jaatus?”

      Uus noogutus.

      „Vabandust, on sul kolm jalga?”

      Raul raputas pead.

      „On sul kaks jalga?”

      Raul noogutas ja muigas.

      „Kas see sõiduk kuulub sulle?”

      Pearaputus. „Ei, ei kuulu,” lisas ta igaks juhuks.

      „Kas selle omanikud tulevad tagasi?”

      Raul kehitas õlgu. „Kust mina tean?”

      „Sa ei tea, kas tulevad tagasi?”

      Noogutus.

      „Kas me sinu poolest võime siit võtta, mida tahame?”

      Noogutus.

      Ilmus СКАЧАТЬ