Havai jutud. Jack London

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ need alles olid, nägid välja nagu harpüia küünised. Nende näod olid nagu maskid või eksitused, mida oli purustanud ja muljunud mõni hull, mängiv jumal elu masinavärgis. Siin ja seal olid näojooned, mida see hull jumal oli poolenisti minema pühkinud, ning üks naine nuttis põletavaid pisaraid kahest õudsest august, kus kunagi olid olnud silmad. Mõned olid valudes ja oigasid vaikselt. Teised köhisid, tehes rebeneva riide sarnaseid hääli. Kaks olid idioodid, rohkem nagu moonutatud, tohutud ahvid, kelle kõrval isegi ahv oli nagu ingel. Nad tegid lõustu ja itsitasid kuuvalgel, kuldsete, longus õitekroonide all. Üks, kelle tursunud kõrvalest laperdas nagu lehvik ta õlal, tõstis suurepärase apelsinikollase- ja punasekirju õie ning kaunistas sellega koletut kõrva, mis laperdas iga ta liigutuse juures.

      Ja Koolau oli nende olevuste kuningas. Ja see oli ta kuningriik – lilledega täidetud kuru, rippuvate kaljude ja rüngastega, millelt kostis metskitsede mökitamist. Kolmest küljest kerkisid sünged seinad, mida kaunistasid troopilise taimestiku fantastilised kardinad ning mida lõhestasid koopasuud – Koolau alamate kaljused elupaigad. Neljandast küljest langes nõlv kohutavasse kuristikku, ning kaugel all võis näha väiksemate küngaste ja kaljude tippe, mille jalamil vahutas ja mühas Vaikne Ookean. Ilusa ilmaga võis randuda paat kaljusele rannale, mis märkis Kalalau oru suuet, kuid ilm pidi olema väga ilus. Ja külmavereline mägilane võis ronida rannalt Kalalau tippu, sinna kurusse mäetippude vahel, kus valitses Koolau; kuid see ronija pidi olema väga külmavereline ning ta pidi ka tundma metskitsede radu. Ime oli see, et erinevad vigased, kellest koosnes Koolau rahvas, olid vedanud oma abitud kehad peadpööritavaid kitseradu pidi sellesse ligipääsmatusse punkti.

      “Vennad,” alustas Koolau.

      Kuid üks lõustu tegev ahvitaoline moonutis tõi kuuldavale metsiku hullusekarjatuse ja Koolau ootas, kuni kime naerulagin kaikus edasi-tagasi kaljuste seinte vahel ning kajas kaugele läbi vaikse öö.

      “Vennad, kas pole kummaline? See maa oli meie oma, ja ennäe! See pole enam seda. Mida tegid Jumalasõna ja Rummi sõna toojad selle maaga? Kas olete saanud ühe dollari, vähemalt ühegi dollari, keegi teist, selle maa eest? Kuid see on nende oma ja vastutasuks nad ütlevad meile, et võime nende maal tööle hakata, nende maal, ja mis me oma vaevaga valmis saame, on nende oma. Kuid vanadel aegadel ei pidanud me töötama. Ja kui me oleme haiged, nad võtavad meilt vabaduse.”

      “Kes tõi haiguse, Koolau?” nõudis Kiloliana, kõhn ja sooniline mees, kelle nägu oli nii väga naerva fauni moodi, et tema jalgade asemel võis oodata sõrgu. Need olid lõhestatud, see oli tõsi, kuid lõhedes olid suured haavandid ja puhas mäda. Siiski oli see Kiloliana neist kõige osavam ronija, mees, kes tundis iga kitserada ja kes oli juhtinud Koolau ja ta õnnetud alamad Kalalau urgastesse.

      “Jah, hästi küsitud,” vastas Koolau. “Kuna me ei suutnud töötada miilidepikkustel suhkruistandustel, kus kunagi sõid rohtu meie hobused, tõid nad Hiinast üle mere orje. Ja koos nendega tuli Hiinast haigus – mille käes me praegu kannatame ja mille pärast nad vangistavad meid Molokaile. Meie sündisime Kauail. Me oleme olnud teistel saartel, mõned siin, mõned seal, Oahul, Mauil, Havail, Honolulus. Kuid tulime alati Kauaile tagasi. Miks me tagasi tulime? Selleks pidi olema põhjus. Et me armastame Kauaid. Me oleme siin sündinud. Siin me elasime. Ja siin me sureme – kuid siiski – siiski – on meie hulgas nõrku südameid. Niisugusi me ei taha. Nad sobivad Molokaile. Ja kui niisuguseid leidub, ärgu jäägu nad siia. Homme randuvad kaldal sõdurid. Las nõrgad südamed lähevad nendega. Nad saadetakse ruttu Molokaile. Mis puutub meisse, siis me jääme ja võitleme. Kuid teadke, et me ei sure. Meil on püssid. Te teate kitsaid radu, kust mehed peavad ronima, ükshaaval. Mina üksi, Koolau, kes ma olin kord kauboi Niihaus, suudan hoida rada tuhande mehe vastu. Siin on Kapalei, kes oli kunagi kohtunik inimsaatuste üle, kuid kes on nüüd tagaaetav rott nagu teie ja mina. Kuulake teda. Ta on tark.”

      Kapalei tõusis. Kunagi oli ta olnud kohtunik. Ta oli Punahous kolledžis käinud. Ta oli käinud kohtumas lordide ja pealikega ja võõrvägede kõrgete esindajatega, kes kaitsesid kaupmeeste ja misjonäride huve. Niisugune oli olnud Kapalei. Kuid nüüd, nagu Koolau oli ütelnud, oli ta tagaaetav rott, olend väljaspool seadust, vajunud nii sügavale inimliku õuduse rappa, et ta oli samal ajal seadusest kõrgemal ja ka madalamal. Ta nägu oli joonteta, peale haigutavate avauste ning laugudeta silmade, mis põlesid karvutute kulmude all.

      “Me ei tee tüli,” alustas ta. “Me palume, et meid rahule jäetaks. Aga kui nad ei jäta meid rahule, siis nad ise kahetsevad ja saavad karistada. Mu sõrmed on läinud, nagu te näete.” Ta sirutas välja oma käeköndid, et kõik võiksid näha. “Siiski on mul üks pöidlalüli alles ja see võib suruda päästikule sama kindlalt, nagu tema kadunud naaber vanadel aegadel. Me armastame Kauaid. Elagem siin, või surgem siin, kuid ärme lähme Molokai vanglasse. Haigus pole meie süü. Me pole patustanud. Mehed, kes on palvetanud Jumala ja Rummi sõna, tõid haiguse orjadega, kes töötasid varastatud maal. Olen olnud kohtunik. Ma tean seadust ja õiglust ja ma ütlen, et on ebaõiglane varastada mehe maad, nakatada teda hiina haigusse ja siis panna ta eluajaks vangi.”

      “Elu on lühike ja päevad valuga täidetud,” ütles Koolau. “Joogem ja tantsigem ja olgem õnnelikud, kui suudame.”

      Ühest kaljukoopast toodi pudelkõrvitsaid ja lasti ringi käia. Pudelkõrvitsad täideti ti-taime juure kange leotisega, ning kui vedel tuli voolas neist läbi ja kerkis nende ajudesse, siis nad unustasid, et olid kord olnud mehed ja naised, sest nad olid mehed ja naised veel üks kord. Naine, kes nuttis põletavaid pisaraid avatud silmatühikutest, oli tõesti elav naine, kui ta plõnksutas ukulele keeli ja tõstis häält metslaslikuks armuhüüuks, mis oleks võinud kosta eelajaloolise maailma pimedaist metsasügavikest. Õhk värises ta hüüdest, vaikselt tungivast ja võrgutavast. Mati peal, seades oma rütmi naise laulu järgi, tantsis Kiloliana. Ta oli suurepärane. Armastus tantsis kõigis ta liigutustes, ning ta kõrval, temaga matil tantsimas, oli naine, kelle täidlased huuled ja lopsakas rind varjutasid ta haigusest puretud nägu. See oli elavate surnute tants, sest nende lagunevates kehades armastas ja igatses elu ikka veel. Isegi naine, kelle pimedaist silmadest voolasid põletavad pisarad, kordas oma armuhüüet, ikka veel liikusid tantsijad soojas õhtus ja ikka käisid pudelkõrvitsad ringi, kuni kõigi nende ajudes elasid mälestused ja soovid. Ja koos naisega matil tantsis sale neiu, kelle nägu oli ilus ja rikkumata, kuid kelle väändunud käed, mis tõusid ja langesid, näitasid haigusekahjustust. Ja kaks idiooti, itsitades ning kummaliselt häälitsedes, tantsisid eraldi, grotesksed, fantastilised, parodeerides armastust, olles ka ise elu paroodiad.

      Kuid naise armuhüüe katkes poole peal, pudelkõrvitsad langesid ja tants lakkas, kui kõik vahtisid kuristikku mere kohal, kus lõõmas rakett nagu kahvatu fantoom läbi kuuvalge õhu.

      “Need on sõdurid,” ütles Koolau. “Homme tuleb võitlus. Parem magame, et valmis olla.”

      Pidalitõbised kuuletusid, roomates oma kaljukoopaisse, kuni vaid Koolau järele jäi, istudes liikumatult kuuvalgel, vintpüss üle põlvede, kui ta vaatas kaugeid paate rannale jõudmas.

      Kalalau oru kaugeim nõlv oli hästi pelgupaigaks valitud. Peale Kiloliana, kes teadis järskude nõlvade tagateid, ei saanud ükski mees kurusse jõuda teisiti kui noaserva taolist seljandikku pidi. See teelõik oli sada jardi pikk. Parimal juhul oli see napilt kaksteist tolli lai. Kummalgi pool haigutas kuristik. Libastumine paremale või vasemale, ning mees võis surnuks kukkuda. Aga kord üle jõudnult leidis ta end maapealses paradiisis. Taimestikumeri uhtus maastikku, valades oma rohelisi laineid seinast seina, tilgutades kaljusuudelt suuri ronikasve ja heites sõnajalgade ja epifüütide vahtu lugematuisse lõhedesse. Paljude kuude jooksul Koolau valitsemisajast olid tema ja ta alamad võidelnud selle taimemerega. Lämmatav džungel õitemässuga oli tagasi löödud banaanide, apelsinide ja mangode juurest, mis kasvasid metsikult. Väikestel lagendikel kasvas metsik aroruuditaim; mullakihiga täidetud kiviterrassidel olid lapikesed taro ja melonitega, ning igal lagendikul, kuhu tungis päikesepaiste, olid papaiapuud, koormatud oma kuldse viljaga.

СКАЧАТЬ