Koduabiline. Kathryn Stockett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kõike – tal oli üks õde ja ta kasvas üles pooleteramehe farmis Corinthis, Mississippi osariigis. Ta mõlemad vanemad olid surnud.Ta ei söönud sealiha ja kandis number 16 kleiti ja number 10 naistekingi. Kuid mul oli kombeks põrnitseda neid ilusaid hambaid selle lapse naerataval suul, olin pisut armukade ja mõtlesin, miks tal minu pilti toas polnud.

      Mõnikord tulid kaks naabritüdrukut minuga mängima, nende nimed olid Mary Nell ja Mary Roan. Nad olid nii musta nahaga, et ma ei suutnud neil vahet teha ja kutsusin mõlemat lihtsalt Maryks.

      „Ole kena väikeste värviliste tüdrukute vastu, kui sa seal oled,” ütles ema mulle ühel korral ja ma mäletan, et vaatasin talle imelikult otsa, küsides: „Miks ma ei peaks olema?” Kuid ema ei seletanud lähemalt.

      Umbes tunni aja pärast sõitis issi ette, tuli autost välja, andis Constantine’ile dollari. Mitte ühtegi korda ei kutsunud Constantine teda sisse. Juba siis sain aru, et olime Constantine’i pinnal ja omaenda kodus ei pidanud ta kellelegi meele järele olema. Pärastpoole lubas isa mul värviliste poodi minna, et osta külm jook ja imemiskomm.

      „Ära sa emale ütle, et andsin Constantine’ile veidi lisaraha.”

      „Hästi, isa,” ütlesin mina. See ongi vist ainus saladus, mis meil on isaga omavahel kunagi olnud.

      Esimene kord, kui mind inetuks nimetati, oli siis, kui olin 13aastane. Tegu oli mu venna Carltoni rikka sõbraga, kes oli meie pool põllul püssist laskmas.

      „Miks sa nutad, tüdruk?” küsis Constantine mult köögis.

      Ütlesin talle, mida poiss oli mulle öelnud, endal pisarad voolamas.

      „Noh ja oled siis või?”

      Pilgutasin silmi, nutus tuli paus. „Mida ma olen?”

      „No kuule, vaata nüüd, Eugenia…” Sest Constantine oli ainus, kes aeg-ajalt ema reegleist kinni pidas. „Inetus peitub sisemuses. Inetud on inimesed, kes teevad haiget ja on alatud. Kas sina oled üks neist?”

      „Ma ei tea. Arvan, et mitte,” nuuksusin.

      Constantine istus minu kõrvale köögilauale. Kuulsin ta paistetanud liigeste raginat. Ta surus oma pöidla tugevasti mu peopessa – see oli märk, mis meile mõlemale tähendas: kuula, kuula mind.

      „Igal hommikul, senimaani kui oled surnud ja mullas, tuleb sul teha see otsus.”Constantine oli mulle nii lähedal, et nägin ta igemeid mustendavat. „Sul tuleb endalt küsida: kas ma usun, mida need lollpead minu kohta täna ütlevad?”

      Ta hoidis oma pöialt mu peopesas. Noogutasin, et sain aru. Olin piisavalt taibukas, et aru saada, et ta mõtleb valgeid. Ja ehkki tundsin end räbalasti ja teadsin, et tõenäoliselt olin tõesti inetu, oli see esimene kord, kui ta rääkis minuga nii, nagu oleksin veel midagi muud peale selle, et olin oma ema valge laps. Kogu elu oli mulle öeldud, mida uskuda poliitikast, värvilistest, tüdrukuks olemisest. Kuid Constantine’i pöial, mis oli surutud mu peopessa, pani mind mõistma, et tegelikult oli mul valida, millesse uskuda.

      Constantine tuli meile tööle kell kuus hommikul ja puuvillakoristuse ajal kell viis. Nii oli tal võimalik papsile enne põllule siirdumist lihakaste ja küpsetis valmis teha. Peaaegu iga päev leidsin ta ärgates köögist eest, köögilaual rääkis raadios preester Green. Kohe kui ta mind nägi, naeratas ta, öeldes: „Tere hommikust, ilus tüdruk!”Istusin köögilaua taga ja rääkisin talle, mis ma unes olin näinud. Tema väitel ennustasid unenäod tulevikku.

      „Olin pööningul ja vaatasin sealt alla meie farmi peale. Nägin puude latvu,” rääkisin talle.

      „Sinust tuleb ajukirurg! Maja katus tähendab pead.”

      Ema sõi hommikueine juba varakult söögitoas ja läks seepeale puhketuppa käsitööd tegema või Aafrika misjonäridele kirju kirjutama. Oma rohelisest mugavast tugitoolist nägi ta peaaegu igaühte ükskõik kuhu minemas. Mind lausa šokeeris, mida ta oli suuteline järeldama selle sekundi murdosa vältel, mil ta nägi mind uksest mööda libisemas. Mul oli kombeks temast mööda söösta ja mul oli tunne, nagu oleksin märklaud, suur punane pullisilm, mille pihta ema nooli loopis.

      „Eugenia, sa ju tead, et siin majas ei ole närimiskummi.”

      „Eugenia, mine pane sellele kohale alkoholi peale.”

      „Eugenia, marss trepist üles juukseid siledaks harjama – mis siis, kui tuleb ootamatu külaline?”

      Mulle sai selgeks, et sokkides on kindlam hiilida kui kingades. Õppisin kasutama tagaust. Omandasin oskuse kanda kübaraid, katta möödudes nägu kätega. Kuid enamasti õppisin ära, et kõige lihtsam on kööki jääda.

      Suvel võis kuu aega meie juures Longleafis venida aastatepikkuseks. Mul polnud sõpru, kes oleksid iga päev külla tulnud – elasime liiga kaugel linnast väljas ja nii ei olnud meil valgeid naabreid. Linnas veetsid Hilly ja Elizabeth kogu nädalalõpu teineteise majas, kord minnes, kord tulles, samal ajal kui mul lubati ainult igal teisel nädalavahetusel külla ööbima jääda või kedagi seltsi kutsuda. Nurisesin selle üle üsna palju. Mõnikord võtsin Constantine’i juuresolekut iseenesestmõistetavana, kuid arvan, et enamasti siiski teadsin, kui väga mul oli vedanud, et ta mul võtta oli.

      Neljateistkümneselt hakkasin sigarette suitsetama. Virutasin neid Carltoni tagant, kes hoidis oma Marlborosid tualettlaua sahtlis. Ta oli peaaegu 18aastane ja keegi ei pannud pahaks, et ta oli juba aastaid suitsetanud igal pool, kus ta soovis, kas majas või koos isaga väljas põldudel. Isa suitsetas mõnikord piipu, kuid sigaretid talle ei istunud, ja ema ei suitsetanud üleüldse mitte, ehkki enamik ta sõpru tossas. Ema ütles mulle, et ma ei tohi suitsetada enne, kui saan seitsmeteistkümneseks.

      Nii ma siis hiilisin tagaõue ja istusin rattakummist kiigele hiigelsuure vana tammepuu varju. Või siis koogutasin hilja õhtul oma magamistoa aknast välja ja suitsetasin. Emal olid kotka silmad, aga lõhnataju oli tal pea olematu. Ent Constantine sai otsekohe aru. Ta kortsutas kerge naeratusega kulmu, aga ei öelnud midagi. Kui ema suundus tagumise veranda poole sel ajal, kui mina olin puu taga, siis tormas Constantine välja ja tagus harja käepidemega vastu trepi raudkäsipuud.

      „Constantine, mida sa teed?” küsis ema, kuid selleks ajaks olin oma sigareti ära kustutanud ja koni puutüves olevasse auku visanud.

      „Lihtsalt puhastan seda vana harja siin, miss Charlotte.”

      „No seda saab ju ometi veidi vaiksemalt ka teha. Oi, Eugenia, mis nüüd – kas sa oled üleöö jälle kasvanud? Mida ma peaksin küll tegema? Mine… pane endale selga mõni kleit, mis sulle paras on.”

      „Jah, proua,” ütleme Constantine’iga ühel ja samal ajal ja vahetame väikse naeratuse.

      Oli imetore, et oli keegi, kellega sai saladusi jagada. Kui mul oleks olnud minuga enam-vähem ühevanune õde või vend, siis oleks asi arvatavasti samamoodi toiminud. Kuid asi ei olnud mitte ainult suitsetamises või ema ninapidi vedamises. Tähtis oli, et keegi hoolitses su eest, samal ajal kui, kui ema on end peaaegu surnuks muretsenud, sest oled pikk ja kräsus ja veider – täielik friik. Et oli olemas keegi, kelle silmad ütlesid lihtsalt, ilma mingite sõnadeta: minule sa meeldid.

      Aga ega siis temaga kogu aeg lihtne olnud. Kui olin 15aastane, osutas üks uus tüdruk mulle ja küsis: „Kes see kurg on?” Isegi Hilly surus naeratuse alla, enne kui mind eemale tüüris, teeseldes, nagu me poleks küsimust kuulnudki.

      „Kui pikk sa oled, Constantine?”küsisin, suutmata oma pisaraid СКАЧАТЬ