Empaatia areng ja arendamine lapsel. Maria Teiverlaur

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ seega midagi muud kui „elu” kujundites. (Basin 1987)

      Et paremini aru saada nimetatud alateadlikest psühholoogilistest protsessidest, on järgnevalt lisatud lühikesed seletused projektsiooni, introjektsiooni ja identifikatsiooni kohta M. Teiverlauri (2003) põhjal:

      ♦ projektsioon kujutab oma tundmuste, soovide ja püüete ülekandmist kaaslasele;

      ♦ introjektsioon seisneb välismaailma, objekti „endasse võtmises” töötlemata ja „seedimata” kujul;

      ♦ identifikatsioon on välisobjekti, nähtuse matkimine, imiteerimine teatud tunnuste osas.

      Olemasolevate teadmiste kõrval jätkub empaatia valdkonnas ikka küsimusi, millele püütakse leida vastuseid. Tänapäeval tegeletakse empaatiaprobleemidega erinevates psühholoogiaharudes, kõige enam lapse-, isiksuse-, sotsiaal-, loovus-, kliinilises psühholoogias, aga samuti filosoofias.

      Isiksusepsühholoogias pööratakse tähelepanu erinevate isiksusjoonte vahelisele seosele empaatiaga. Selgitatakse, millised iseloomujooned korrelleeruvad kõrgelt arenenud, teisi mõistva, empaatilise inimesega.

      Sotsiaalpsühholoogias käsitletakse empaatiat eelkõige kui isiksuse omadust, mis soodustab suhtlemist ja rolli sisseelamise võimet. Uuritakse empaatia tähtsust sotsiaalset tegevust soodustava faktorina.

      Kliinilises psühholoogias on tähelepanu keskmes empaatia terapeudi ja nõustaja omadusena, mis aitab saada paremini kontakti kliendiga ja mõista täpsemini tema hingeelu.

      Lapsepsühholoogias uuritakse empaatia arengut, seda protsessi mõjutavaid tegureid enamasti kaasasündinud eeldustest, keskkonna tingimustest ja mõjutustest (kasvatusest) lähtuvalt.

      Loovuspsühholoogias käsitletakse empaatiat kui ühte loovust soodustavat tegurit. Eduka loova tegevuse aluseks arenenud taju, vaatlusoskuse, kujutlusvõime jms kõrval vaadeldakse ka empaatilisust – võimet sisse elada loodavasse kujundisse, olevikku, aga ka tulevikku ja minevikku.

      Filosoofias püütakse empaatia olemust lahti mõtestada juba kõrgemate tunnetusprobleemide tasanditel.

      Empaatiaga seotud probleemidele on tähelepanu pööratud eriti just inimestevahelist suhtlemist, emotsionaalseid üleelamisi käsitlevates töödes. Järjest enam on empaatiat hakatud vaatlema kui vajalikku ja tähtsat loomingu tingimust erinevates inimtegevuse sfäärides. N. I. Kijaštšenko, N. L. Leizerov (1983) märgivad, et enamasti on empaatiat käsitletud kui üht loomevõime omadust.

      Nagu teada, piirdub empaatia enamasti olevikuga, elades millessegi sisse „siin ja praegu”, kuid kunstisfääris loomeprotsessis tuleb ette ka tulevikku ja minevikku sisseelamist. G. L. Ermaš (1982) toob esile B. Brechti arvamuse, et kunstis on võimalik kaks kommunikatsiooni teed: identifikatsioon ehk empaatia ja võõrandumine. Seega „sisseminemine”, „ühtseks saamine” või „eemaldumine” kui vastandlikud protsessid on seotud kunsti tajumise ja loomega.

      Et empaatia kui psühholoogiline tunnetamise viis on olemas, siis on see millekski ka vajalik. Juba Darwini loomuliku valiku teooria kohaselt jääb ellu see isend, kes on teistest rohkem arenenud ja paremini kohanev.

      Kohastumisel olelustingimustega on vajalik arvestada keskkonnaga. Kaasaegsete seisukohtade järgi on loomuliku valiku eesmärk pigem geeni säilimine kui organismi ellujäämine (Dawkins 1976). Sellise eesmärgiga peaks olema seotud ka empaatia. Kaaslastesse elatakse „sisse”, neile tuntakse kaasa ja neist hoolitakse eelkõige sellepärast, et inimsugu ei kaoks ja sugulased jääksid ellu, oleksid terved.

      B. H. Lipton (2009) toob välja James Lovelocki Gaia hüpoteesi, mille kohaselt maakera ja kõik selle elavad liigid moodustavad ühe vastastikku seotud elusorganismi. Arvestades neid mõtteid on selge, et tugev egotsentrilisus ei toeta seotust ja teistega arvestamist. Veel märgib B. H. Lipton (2009), et mida paremini organism keskkonda teadvustab, seda paremad on tal võimalused ellu jääda.

      Empaatia, mis on seotud nii afektiivsete kui kognitiivsete protsessidega, aitab meil sügavamalt ja emotsiooniderikkamalt tunnetada ning rohkem teadvustada ümbritsevat. Selle käigus saame juurde informatsiooni, mida on võimalik kasutada ka keskkonnaga kohastumisprotsessis.

      Mida empaatia iga inimese jaoks isiklikult tähendab, on muidugi erinev. See oleneb paljugi inimese sotsiaalsusest. L. P. Pojmani (2005) järgi kuuluvad sotsiaalsete väärtuskategooriate hulka suuremeelsus, viisakus ja kaastundlikkus.

      Leidub inimesi, kelle jaoks viimased väärtuskategooriad on tähtsad ja vähe pole neidki, kes oma käitumises nendest väärtustest ei hooli. Kui kaastundlikkus pole inimese jaoks väärtuseks kujunenud, on ta ükskõikne ümbritseva suhtes ja hoolib vaid iseendast. Sellise inimese juures ei saa rääkida ka empaatiast. Siinjuures on tähtis rõhutada, et Reberi „Dictionary of Psychology” (1995) andmeil on silmapaistvad teoreetikud välja toonud, et just empaatia on moraalse arengu eeltingimuseks.

      Milliseks kujuneb inimese moraal, oleneb muidugi tema ego arenguastmest. See, kas inimene suudab arvestada enda kõrval teise inimesega, mõista tema tundeid, olla osavõtlik ümbritsevatest probleemidest jms, sõltub kaasasündinud eeldustest ja keskkonnast. Kindlasti on raske kõlbeliselt käituda empaatilisust omamata. Moraal on ju lahutamatult seotud ego ja empaatia arenguga.

      Empaatia on positiivne ja ühiskonnas hinnatud isiksuseomadus, tänu millele suudame arvestada ümbritsevaga. Juhul, kui mõni inimene ei ole empaatiavõimeline, on tal siiski võimalus jätta oma kaaslastele mulje, nagu ta oleks väga hingeline ja hooliv – empaatiline – ning saada selles osas kaaslaste poolt positiivse hinnangu osaliseks. Tuleb teada, et tõeline empaatia ilmneb ka olukordades, kus puudub sotsiaalne kontroll – see tähendab, et teised inimesed ei näe sinu tegutsemist (näiteks maanteel, kus pole kedagi peale sinu ja vigastatud kutsika. Sa võtad väikese koera kaasa, et viia ta loomaarstile ja päästa koera elu).

      Üldtuntud on tõde, et empaatiline inimene suhtub hoolivalt loodusesse, eriti loomadesse ja lindudesse. Hoolivat suhtumist loomadesse, lindudesse jt elusolenditesse on rõhutatud empaatia juures eelkõige sellepärast, et see peegeldab omakasupüüdmatut armastust. Inimestevahelistes suhetes võib aga olla tegemist ka silmakirjaliku mõistmise, headuse näitamisega, et olla sotsiaalselt vastuvõetav, pälvida tunnustust või saada mingi hüve osaliseks.

      Empaatiaga seotud probleemistik on laiaulatuslik. Hea oleks, kui enamiku inimeste jaoks omaks empaatia positiivset tähendust ja nad suudaks oma väärtusi selles osas ka teistele edasi anda ning oma käitumisega olla eeskujuks sirguvale põlvkonnale. Ainult sõnades väljendunud empaatia jääb nõrgaks ja ei kujunda täisväärtuslikku empaatilist õhkkonda.

      EMPAATIA OSAST EMOTSIONAALSES INTELLIGENTSUSES

      Empaatiat käsitledes tuleb rõhutada, et see on emotsionaalse intelligentsuse oluline komponent. Võib julgelt väita, et ilma empaatiata jääks emotsionaalne intelligentsus „külmaks” ilminguks.

      Emotsionaalset intelligentsust defineeritakse kui võimet jälgida oma ja teiste inimeste emotsioone, eristada ja sildistada emotsioone ning kasutada emotsionaalset informatsiooni mõtlemise ja käitumise juhtimiseks. Termin „emotsionaalne intelligentsus” ilmus psühholoogilisse kirjandusse 1970.–1980. aastatel, kuid emotsionaalse intelligentsuse kontseptsioon defineeriti esimest korda 1990. aastal psühholoogide P. Salovey ja J. D. Mayeri poolt (Colman (2001) emotional intelligence). D. Evans (2002) kirjeldab emotsionaalset intelligentsust lihtsalt kui oskust ära tunda, millal juhinduda tunnetest või mõistusest. D. Evansi arvates tähendab emotsionaalne intelligentsus eelkõige empaatiat ja kaasaelamisvõimet. Lisades R. D. Lane (2000) arvamuse, tähendab emotsionaalne intelligentsus võimet kasutada emotsionaalset informatsiooni kohanemist hõlbustavalt. Emotsioonide reguleerimise СКАЧАТЬ