Kapteni tütar. FUTU Print

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ avanes ja minu juurde sisse astus lüheldane noor ohvitser tõmmu ning päris inetu, kuid üliväga elava näoga.

      „Vabandage,” ütles ta mulle prantsuse keeles, „et ma ilma igasuguse tseremooniata tulen teiega tutvuma. Eile sain teada teie saabumisest; soov näha viimaks õiget inimnägu haaras mind nõnda, et ma ei läbenud oodata. Küllap te mõistate seda, kui olete elanud siin mõnd aega.”

      Taipasin, et see oli kaardiväest kahevõitluse pärast välja heidetud ohvitser. Me tutvusime samas. Švabrin polnud sugugi rumal. Ta jutt oli vaimukas ning köitev. Ta kirjeldas mulle suure lustakusega komandandi perekonda, seltskonda ja maanurka, kuhu saatuis mu kandnud oli. Ma naersin puhtast südamest, kui korraga minu juurde sisse astus komandandi eestoas mundrit paiganud invaliid ja kutsus mind Vassilissa Jegorovna nimel nende juurde lõunale. Švabrin avaldas soovi minuga kaasa tulla.

      Lähenedes komandandi majale, nägime platsil paarikümmend vana invaliidikest pikkade patsidega, kolmnurksetes mütsides. Nad olid rivistatud. Nende ees seisis komandant, reibas ja pikakasvuline vanamees, öömütsis ja hiina halatis. Silmanud meid, astus ta meile vastu, lausus mulle mõned lahked sõnad ja hakkas jälle kamandama. Pidime jääma õppust vaatama, kuid ta palus meid minna Vassilissa Jegorovna juurde, lubades kohe järele tulla.

      „Aga siin,” lisas ta, „pole teil midagi vaadata.”

      Vassilissa Jegorovna võttis meid vastu lihtsalt ning sõbralikult ja kohtles mind, nagu tunneksime teineteist aastaid. Invaliid ja Palaška katsid lauda.

      „Mis mu Ivan Kuzmitš täna õppusega nõnda hoogu on läinud!” ütles komandandiemand. „Palaška, kutsu härra lõunale. Kus siis Maša on?”

      Nüüd astus sisse ümariku näoga jumekas tütarlaps, aastat kaheksateist, lausa hõõguvate kõrvade taha siledalt soetud heleruugete juustega. Esimesest pilgust ta mulle just väga ei meeldinud. Ma vaatasin teda eelarvamusega: Švabrin oli kirjeldanud mulle Mašat, kapteni tütart, täitsa lollikesena. Marja Ivanovna istus nurka ja hakkas õmblema. Vahepeal toodi hapukapsasupp lauale. Et Vassilissa Jegorovna meest veel ei näinud, saatis ta Palaška talle teist korda järele.

      „Ütle härrale: külalised ootavad, kapsasupp läheb külmaks; jumal tänatud, ega õppus ära jookse; küllap jõuab veel kisada.”

      Varsti ilmus kapten, saadetud ühe silmaga vanamehest.

      „Mis see nüüd on, isake?” ütles ta naine, „toit on ammust ajast laual, sind aga ei jõua küllalt kutsuda.”

      „Tead ju, Vassilissa,” vastas Ivan Kuzmitš, „olin teenistuses, soldateid õpetasin.”

      „Mine sina!” vaidles emand. „Tühipaljas jutt see soldatite õpetamine; ei edene neil see teenistus, ja ega sinagi seda asja tunne. Kui istuksid kodu ja paluksid jumalat, oleks palju parem. Kallid külalised, palume lauda istuda.”

      Me istusime lõunastama. Vassilissa Jegorovna ei vaikinud hetkekski ja külvas mind üle küsimustega: kes mu vanemad on, kas nad on elus, kus elavad ja kui suur on nende varandus? Kuuldes, et mu isal on kolmsada talupoega, ütles ta: „Ega see naljaasi pole! On aga ilmas rikkaid inimesi! Aga meil, mu armas, on ainult üks hingeke, tüdruk Palaška; ja, jumal tänatud, elame ka väikest viisi. Ainuke mure: Maša on meheleminekueas, aga mis kaasavara tal on? Tihtkamm, viht ja kolm kopikat raha (andku jumal andeks!), et sauna minna. Hüva, kui leiduks hea inimene; aga muidu istu kui igavene pruut vanapiigana.”

      Ma vaatasin Marja Ivanovna poole; ta oli üleni punastanud ja isegi pisaraid veeres ta taldrikule. Mul hakkas temast kahju, ja ma ruttasin jutuainet muutma.

      „Ma kuulsin,” ütlesin ma mitte just parajal ajal, „et teie kindlust kavatsevad rünnata baškiirid.”

      „Kellelt sa seda oled kuulnud?” küsis Ivan Kuzmitš.

      „Nii räägiti mulle Orenburgis,” vastasin mina.

      „Tühi jutt!” ütles komandant. „Meil pole ammu midagi kuulda olnud. Baškiirid on araks tehtud, ka kirgiisid on õppust saanud. Pole karta, et meie kallale tikuksid, ja kui tulevadki, siis annaksin neile säärase sauna, et nad kümneks aastaks vakka jääksid.”

      „Ja teie ei karda,” jätkasin ma, pöördudes kapteniemanda poole, „jääda kindlusse, mida ähvardab nii palju hädaohte?”

      „Harjumus,” vastas ta, „sellest saab juba kakskümmend aastat, kui meid polgust siia saadeti, ja hoidku jumal, kuidas ma küll neid neetud paganaid kartsin! Kui juhtusin vahel nägema nende ilvesemütse või kuulma nende vingumist, kas usud, kullake, süda otse seisatas! Nüüd aga olen nii harjunud, et isegi paigast ei liigu, kui meile ütlema tullakse, et kindluse ümber nuhivad kurjategijad.”

      „Vassilissa Jegorovna on ülivahva daam,” märkis Švabrin tähtsalt, „Ivan Kuzmitš võib seda tunnistada.”

      „Jah, kuulukse küll,” ütles Ivan Kuzmitš, „see eit pole kartlikkude killast.”

      „Aga Marja Ivanovna?” küsisin ma. „Kas ta on niisama vahva kui teiegi?”

      „Kas Maša on vahva?” vastas ta ema. Ei, Maša on argpüks. Tänini ei või ta püssipauku kuulda, kohe lööb vabisema. Ja kui kahe aasta eest tuli Ivan Kuzmitšil pähe minu nimepäeval meie suurtükki paugutada, siis tema, mu tuvike, pidi hirmu pärast teise ilma minema. Sest saadik me enam ei paugutagi neetud suurtükki.”

      Me tõusime lauast. Kapten ühes emandaga läksid magama; mina aga sammusin Švabrini poole, kellega veetsingi kogu õhtu.

      IV peatükk

      KAHEVÕITLUS

      Sa suvatse nüüd vastu panna mulle, siis näed, kuis surun oma mõõgaotsa rindu sulle.

Knjažnin

      Möödus mõni nädal ja elu Belogorskaja kindluses muutus mulle mitte üksnes talutavaks, vaid isegi mõnusaks. Komandandi majas võeti mind nagu, sugulast vastu. Nii mees kui naine olid kõige auväärsemad inimesed. Soldatilapsest ohvitseriks tõusnud Ivan Kuzmitš oli harimatu ning lihtne mees, kuid kõige ausam ning heasüdamlikum. Naine valitses ta üle, mis oli kooskõlas ta muretusega. Vassilissa Jegorovna vaatas ta teenistuseasjadele nagu oma majapidamisele ja valitses kindlust nagu oma majakest. Marja Ivanovna lakkas peagi mind võõristamast. Me tutvusime. Leidsin temas mõistliku ning tundelise neiu. Märkamatult kiindusin heatahtlikku perekonda, isegi garnisoni ühe silmaga leitnandisse Ivan Ignatjitšisse, kelle kohta Švabrin rääkis, ta olevat lubamatus vahekorras Vassilissa Jegorovnaga, millel polnud mingit tõe varjugi, kuid selle üle Švabrin ei muretsenud.

      Olin ülendatud ohvitseriks. Teenistus ei koormanud mind. Kõrvalises kindluses ei olnud ülevaatusi, ei õppusi ega vahiteenistust. Komandant õpetas vahete-vahel omal soovil soldateid, kuid ei saavutanud veel seda, et nad kõik oleksid teadnud, milline külg on parem, milline vasak. Švabrinil olid mõned prantsuskeelsed raamatud. Hakkasin lugema ja minus tärkas huvi kirjanduse vastu. Hommikuti ma lugesin, harjutasin tõlkimist, vahel ka värsside luuletamist; lõunastasin pea alati komandandi juures, kus tavaliselt veetsin ülejäänud päeva, ja sinna ilmus vahel õhtuti ka isa Gerassim naise Akulina Pamfilovnaga, suurima uudistekandjaga ümbruskonnas. Švabrinit nägin mõistagi iga päev, kuid ta jutt muutus mulle kord-korralt ikka ebameeldivamaks. Ta alalised naljad komandandi perekonna arvel ei meeldinud mulle sugugi, eriti aga torkavad märkused Marja Ivanovna kohta. Teistsugust seltskonda kindluses ei olnud, kuid ma ei soovinudki teist.

      Hoolimata ennustusist baškiirid mässama ei hakanud. Kindluse ümber valitses rahu. СКАЧАТЬ