Granaatidega käevõru. Aleksandr Kuprin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pikakasvuline, raseeritud, kollase näoga kokk Luka suure pikerguse valge paliga, mida ta hoidis suure vaevaga, ettevaatlikult sangadest, kartes vett parketile loksutada.

      «Kaksteist ja pool naela, teie hiilgus,» ütles ta erilise kokaliku uhkusega. «Kaalusime ennest.»

      Kala oli liialt suur pali kohta ja lamas selle põhjas kokkukeeratud sabaga. Tema soomused helklesid kullana, uimed olid erepunased, ning suure, kiskjaliku suu juurest kulgesid mööda külgi kaks pikka õrn-helesinist lehvikuna kurrulist tiiba. Merikukk oli veel elus ja töötas intensiivselt lõpustega.

      Noorem õde puudutas kala pead ettevaatlikult väikese sõrmega. Kuid merikukk lõi ootamatult sabaga ja Anna tõmbas käe kiljatades tagasi.

      «Ärge suvatsege rahutust tunda, teie hiilgus, valmistame kõik kõige paremal viisil,» ütles kokk, saades nähtavasti aru Anna rahutusest. «Praegu tõi bulgaarlane kaks melonit. Ananass-melonit. Umbes nagu kantaluubid, ainult lõhn on neil palju aromaatsem. Ja julgen veel küsida teie hiilguselt, missugust kastet merikuke juurde valmistada: à la tartáre või poola moodi, või tohib lihtsalt olla võis praetud kuivikutega?»

      «Tee, nagu arvad. Võid minna!» käskis vürstinna.

IV

      Pärast kella viit hakkasid külalised kogunema. Vürst Vassili Lvovitš tõi endaga kaasa oma lesestunud õe Ludmilla Lvovna, mehe järgi Durassova, täidlase, heasüdamliku ja erakordselt sõnakehva daami; noore ja rikka seltskonnalõvi ning päevavarga ja pummeldaja Vasjutšoki, keda kogu linn selle familiaarse nime all tundis ja kes oli teretulnud peenemas seltskonnas oma oskuse tõttu laulda, deklameerida, korraldada elavaid pilte, näitemänge ja heategevaid näitemüüke; kuulsa naispianisti Jenny Reuteri, vürstinna Veera sõbratari Smolnõi Instituudis viibimise päevilt, ning samuti oma naisevenna Nikolai Nikolajevitši. Seejärel saabus autos Anna mees, raseeritud, paksu, näotult suurekondilise professor Spešnikovi ja kohaliku asekuberneri von Seckiga. Kõige viimasena jõudis kohale kindral Anossov heas üüritud landoos kahe ohvitseri saatel. Esimene oli staabipolkovnik Ponomarjov, enneaegselt vananenud, kõhn, üle jõu käivast kantseleitööst kurnatud sapine inimene, teine kaardiväe husaariporutšik Bahtinski, kes oli Peterburis tuntud parima tantsijana ja ballide võrreldamatu tseremoniimeistrina.

      Kindral Anossov, korpulentne, pikakasvuline, hõbedaste juustega vanamees, ronis raskelt alla astmelaualt, hoides ühe käega kinni puki külgtoest, teisega sõiduki tagaosast. Vasakus käes hoidis ta kuulamistoru ja paremas kummist otsikuga jalutuskeppi. Tal oli suur tahumatu punane nägu lihava ninaga ja selle heasüdamlikult suursuguse, pisut põlgliku ilmega tursunud, poolringidena asetsevais sädelevais pilusilmis, mis on iseloomustav mehistele ja lihtsatele inimestele, kes on tihti ja lähedalt oma silme ees hädaohtu ning surma näinud. Mõlemad õed, kes tundsid tema juba kaugelt ära, jooksid kalessi juurde täpselt õigel ajal, et pooleldi tõsiselt, pooleldi naljatlevalt toetada teda kummaltki poolt kaenla alt.

      «Justkui… peapiiskoppi!» lausus kindral sõbraliku, pisut kähiseva bassihäälega.

      «Vanaisa, kullake, kallis!» ütles Veera kerge süüdistusega hääles. «Oleme teid iga päev oodanud, teie aga pole nägugi näidanud.»

      «Vanaisa on meil lõunas täiesti südametunnistuse kaotanud,» pahvatas Anna naerma. «Oleks võinud ikkagi ristitütart meeles pidada. Teie aga käitute donžuaanina, häbemata inimene, ja olete täiesti unustanud, et meie olemas oleme.»

      Kindral paljastas oma majesteetliku pea, suudles kordamööda kummagi õe käsi, suudles neid siis põsele ja jälle kätele.

      «Piigakesed… oodake… ärge riielge!» ütles ta vaheldumisi ohetega, mis olid tingitud ammusest astmast. «Ausõna… tohtrid, nadikaelad… vannitasid… minu reumasid… suve läbi… mingis mudases… kissellis… Vastikult lehkab… Ja ei lasknud välja… Teie olete esimesed… keda ma külastan… Mul on väga hea meel… teid näha… Kuidas käbarad käivad?.. Sina, Veerake… oled täiesti leedi… Sarnaned väga… oma ema, kadunukesega… Kunas ristsetele kutsud?»

      «Oi, kardan, vanaisa, et mitte kunagi…»

      «Ära heida meelt… elu on alles ees… Palu jumalat!.. Sina aga, Anja, pole üldse muutunud… Sa oled kuuekümne aastaseltki… samasugune elavhõbe nagu praegu. Oodake! Lubage, ma tutvustan teile härrasid ohvitsere.»

      «Mul on juba ammu au daamidega tuttav olla!» ütles polkovnik Ponomarjov kummardades.

      «Mind esitleti vürstinnale Peterburis,» sõnas omakorda husaar.

      «Noh, siis esitlen sinule, Anja, porutšik Bahtinskit. Tantsulõvi ja mürgeldaja, kuid hea ratsaväelane. Võta õige, Bahtinski, kullake, see sealt kalessist… Läki, piigakesed!.. Mis sa meile, Veerake, süüa annad? Mul on… pärast mudaravirežiimi… isu nagu sõjakooli lõpetanud… lipnikul.»

      Kindral Anossov oli kadunud vürst Mirza-Bulat-Tuganovski sõjaseltsimees ja truu sõber. Pärast vürsti surma pühendas ta kogu oma õrna sõpruse ja armastuse tema tütardele. Ta tundis neid veel päris pisikestena ja oli isegi noorema tütre Anna ristiisaks. Tollal – nagu siiamaanigi – oli ta suure, kuid oma tähtsuse peaaegu kaotanud kindluse komandandiks K linnas ja külastas Tuganovskeid iga päev nende kodus. Lapsed lihtsalt jumaldasid teda hellitamise, kingituste ning tsirkuse- ja teatriloožide pärast; samuti sellepärast, et keegi ei osanud nendega nii huvitavalt mängida kui Anossov. Kuid kõige rahkem võlusid neid ja kõige selgemini jäid neile meelde tema jutustused sõjakäikudest, lahingutest ja laagrisolemistest, võitudest ja taganemistest, surmast, haavatasaamistest ja käredatest külmadest – aeglased, eepiliselt rahulikud, lihtsameelsed lood, mida kindral jutustas neile õhtuse teejoomise ja selle igava tunni vahel, kus lastel kästakse magama minna.

      Tänapäeva meelelaadi seisukohalt oli see vana-aja killuke hiiglaslik ja erakordselt maaliline kuju. Temas olid ühinenud just need lihtsad, kuid liigutavad ja sügavad iseloomujooned, mida isegi tema ajal võis palju sagedamini kohata reameeste kui ohvitseride juures. Need puht-venepärased, lihtinimeselikud iseloomujooned, mis ühendatult annavad üleva kuju, mille tõttu teinekord meie soldat muutub mitte üksnes võitmatuks, vaid ka märtriks, peaaegu pühakuks – iseloomujooned, mis koosnevad lihtsameelsest, naiivsest usust, selgest, heasüdamlikult rõõmsast ellusuhtumisest, külmast ja asjalikust vaprusest, alistuvusest surma palge ees, kaastundest võidetu vastu, otsatust kannatlikkusest ning hämmastavast füüsilisest ja moraalsest vastupidavusest.

      Alates Poola sõjast oli Anossov osa võtnud kõigist sõdadest peale Jaapani sõja. Ta oleks vähimagi kõhkluseta sellessegi sõtta läinud, kuid teda ei kutsutud sõjaväkke, temal aga oli alati olnud oma tagasihoidlikkuse poolest suur reegel: «Ära kipu surma, kuni sind ei kutsuta!» Kogu oma teenistuse ajal polnud ta kordagi mitte ainult peksnud, vaid isegi mitte löönud ühtegi soldatit.

      Poola ülestõusu ajal keeldus ta kord vange maha laskmast, vaatamata polgukomandöri isiklikule käsule. «Spiooni laseksin ma mitte ainult maha lasta,» ütles ta, «vaid tapaksin ta oma käega, kui te käsiksite. Need aga on vangid ja ma ei saa.» Ta ütles seda nii lihtsalt, aupaklikult, vähimagi väljakutsuvuse või teeskluseta, vaadates ülemusele oma selgete, meelekindlate silmadega otse näkku, et kuigi teda oleks pidanud maha lastama, jäeti ta rahule.

      1877. – 1879. aastate sõjas teenis ta väga kiiresti välja polkovniku aukraadi, vaatamata sellele, et oli väikese haridusega, või nagu ta ise väljendas – oli lõpetanud ainult «karuakadeemia». Ta võttis osa Doonau ületamisest, läks üle Balkanite, viibis pikemat aega Šipka all, võttis osa viimasest tormijooksust Plevnale; oli haavatud üks kord raskesti ja neli korda kergesti, lisaks sellele sai ta granaadikillust raskesti peast põrutada. Radetski ja Skobelev tundsid teda isiklikult ja suhtusid temasse erakordse lugupidamisega. Nimelt tema kohta oligi Skobelev kunagi öelnud: «Ma СКАЧАТЬ