Jutustused. Ivan Sergeevich Turgenev

Чтение книги онлайн.

      «Ei, Arefjevna, palu sina ise teda ühes oma Kirillovnaga: eks teie ole ühe puu viljad. Tead, mis ma sulle ütlen: sina jää siia jumala rahus, mina siia ei jää. Lapsi meil õnneks ei ole, aga üksi saan ma ehk hakkama. Üksik elab ikka ära.»

      «Kas sa, Semjonõtš lähed siis jälle voorimehe ameti peale?»

      Akim hakkas mõrult naerma.

      «Tore voorimees saab minust küll, mis seda rääkida! Leidsid alles kange mehe. Ei, Arefjevna, see ei ole seesama mis, näituseks ütelda, naisevõtmine. Selle asja peale vana mees ei kõlba. Ma ei taha ainult siia jääda, selles on lugu; ei taha, et minu peale näpuga näitama hakatakse saad aru? Ma lähen oma pattusid andeks paluma, Arefjevna, vat kuhu ma lähen.»

      «Mis pattusid sul on, Semjonõtš» sõnas Avdotja arglikult.

      «Eks ma tea neid ise, naine.»

      «Aga kelle hooleks sa minu jätad, Semjonõtš? Kuidas ma ilma meheta elama hakkan?»

      «Kelle hooleks ma sinu jätan? Eh, Arefjevna, mis sõnu sa küll räägid! Õite sul tarvis sihukest meest nagu mina, pealegi kui ta on vana ja puruvaene. Said varemalt hakkama, saad ka edaspidi. See varanatuke, mis meil veel järel on, võta endale, tühja temaga!..»

      «Tee, kuidas arvad, Semjonõtš,» vastas Avdotja kurvalt, «eks sa ise tea seda paremini.»

      «Just, just. Ära sa, Arefjevna, ainult arva, et ma sinu peale vihane olen. Mis nüüd enam viha kanda, kui juba varem oleks pidanud aru saama. Olen ise süüdi – ja sain karistada. (Akim ohkas.) Tahad liugu lasta, pead tahtma ka kelku vedada. Vanadus on kätte jõudnud, aeg on oma hinge peale mõtlema hakata. Taevaisa ise pani mulle mõistuse pähe. Mina, vana tola, tahtsin noore naisega oma lõbuks elada… Ei, vana vennas, sa kõigepealt palveta, ja koputa otsaesisega vastu maad, ja kannata, ja pea paastu… Aga hakka nüüd minema, memmeke. Ma olen väga väsinud, teen väikese uinaku.»

      Ja Akim sirutas end ägisedes pingile välja.

      Avdotja tahtis nagu midagi öelda, seisis natuke aega paigal, vaatas, pööras siis ringi ja läks… Ta ei olnud arvanud, et nii kergesti pääseb.

      «Noh, ei peksnudki läbi?» küsis temalt muldril kühmus istuv Petrovitš, kui Avdotja tema kõrvale jõudis. Avdotja läks sõnatult mööda. «Näed sa, ei peksnudki,» sõnas vanamees endamisi, muigas, ajas habeme püsti ja nuusutas tubakat.

      Akim tegi oma kavatsuse teoks. Ta ajas oma asjad kähku korda ja mõni päev pärast eeltoodud kõnelust läks, teeleminekuks riides, jumalaga jätma oma naisega, kes oli ajutiselt härrastemaja väikesse hoovimajja elama asunud. Nende jumalagajätt oli lühike… Kirillovna, kes juhtus seal olema, soovitas Akimil proua juurde minna; ta läks proua juurde. Lizaveta Prohhorovua võttis teda vastu veidi kohmetult, kuid lubas armulikult tal oma kätt suudelda ja küsis, kuhu ta kavatseb minna. Akim vastas, et läheb kõigepealt Kiievisse, sealt edasi aga kuhu jumal juhib. Mõisaproua kiitis teda ja laskis tal minna. Sellest peale käis Akim väga harva kodus, kuid ei unustanud iialgi mõisaprouale kaasa toomast õnnistatud armulaualeiba… See-eest võis aga igal pool, kuhu vaid voolab kokku jumalakartlikke venelasi, näha tema kõhnaks ning vanaks jäänud, kuid ikkagi veel väärikat ja korrapäraste joontega nägu: küll püha Sergi säilmete juures ja Belaja kallastel, küll Optino kloostris ja kauges Valamos; igal pool käis ta…

      Tänavu möödus ta teist tohutus rahvahuigas, kes läks jumalaema ikooni järel ristikäigus Korennajasse; järgmisel aastal nägite te teda, pamp seljas, koos teiste palveränduritega Mtsenskis Imetegija Nikolai kiriku trepil istuvat… Moskvasse ilmus ta peaaegu igal kevadel…

      Paigast paika rändas ta oma tasasel, pikaldasel, kuid peatumatul sammul, – räägitakse, ta olevat isegi Jeruusalemmas ära käinud… Ta paistis täiesti rahulik ning õnnelik olevat, ja tema jumlakartlikkusest ning vagameelsusest rääkisid palju need inimesed, kel oli võimalus olnud temaga vestelda.

      Naumi majapidamine edenes samal ajal ülimalt hästi. Ta asus innukalt ning taibukalt asja juurde ja tema elu hakkas, nagu öeldakse, järsult ülesmäge minema. Kõik ümbruskonnas teadsid, missugusel viisil ta oli sissesõiduhoovi endale saanud, teadsid samuti, et Avdotja oli mehe raha tema kätte andnud; keegi ei sallinud Naumi tema külma ning järsu iseloomu pärast… Temast räägiti laitvalt, et ta olevat kord isegi Akimile, kes tema käest akna taga armuandi palus, öelnud, et küll jumal annab, ja polevat temale midagi viinud. Kuid kõik olid ühel meelel, et kellelgi ei olnud rohkem õnne kui temal: vili võrsus tal paremini kui naabril: mesilased heitsid rohkem peret; kanadki munesid tihedamini; kariloomad ei olnud iial haiged, hobused ei longanud… Avdotja ei võinud kaua aega tema nimegi kuulda (Avdotja oli Lizaveta Prohhorovna ettepaneku vastu võtnud ja uuesti tema teenistusse astunud – ülemõmblejana); kuid lõpuks oli tema vastumeelsus veidi vähenenud: räägitakse, et puudus olevat sundinud teda Naumilt abi otsima, ja Naum andnud talle sadakond rubla… Ärgem olgem liialt karmid kohtunikud Avdotjale: vaesus murrab igaühe looka, ja äkiline pööre tema elus oli ta väga vanaks ning alandlikuks teinud: raske on uskuda, kui kiiresti ta inetuks muutus, kui väga alla käis ja longu jäi…

      «Millega see kõik siis lõppes?» küsib lugeja.

      Lõppes niiviisi: Naum pidas aastat viisteist edukalt peremeheametit ja müüs siis oma sissesõiduhoovi kasulikult teisele linnakodanikule… Ta ei oleks iial oma sissesõiduhoovist loobunud, kui poleks olnud alljärgnevat, pealtnäha tähtsusetut lugu: kaks hommikut järgemööda istus tema koer akende all ja ulus venivalt ning kaeblikult. Teisel korral läks ta välja, silmitses teraselt uluvat koera, vangutas pead, läks linna ja leppis kohe samal päeval hinnas kokku mehega, kes oli juba ammugi tema sissesõiduhoovi ära osta tahtnud… Nädal hiljem sõitis ta ära kuhugi kaugele – teise kubermangu. Uus peremees kolis tema asemele, ja mis juhtus? Selsamal õhtul põles sissesõiduhoov maani maha, mitte ainustki hoonet ei jäänud alles, ja Naumi järeltulijast sai kerjus. Lugejal on kerge kujutleda, missugused jutud selle tulekahju tõttu ümberkaudu tekkisid… Nähtavasti viis ta oma õnne endaga kaasa, kinnitasid kõik… Tema kohta liiguvad kuuldused, et ta olevat viljakaupmeheks hakanud ja hirmus rikkaks läinud. Kuid kas kauaks? Tugevamadki sambad on ümber kukkunud ja kurjale tööle tuleb varem või hiljem kuri lõpp. Lizaveta Prohhorovna kohta ei ole suurt midagi öelda: ta elab seniajani, ja nagu seda tüüpi inimestega tihti juhtub, ei ole sugugi muutunud, isegi mitte ülearu vanaks jäänud, on ainult justkui rohkem kokku kuivanud; tema ihnsus on aga äärmiselt suureks läinud, ehkki on raske mõista, kelle jaoks ta kogub, sest tal ei ole lapsi ega ühtki inimest, keda ta väga hoiaks. Ta teeb sageli juttu Akimist ja kinnitab, et sellest ajast, kui ta kõiki tema omadusi on tundma õppinud, on ta hakanud vene talupojast väga lugu pidama. Kirillovna ostis ennast tema käest tubli summa eest vabaks ja abiellus armastusest kellegi noore blondi kelneriga, kes talle ränka vaeva valmistab. Avdotja elab endiselt Lizaveta Prohhorovna juures naiste poolel, kuid on veel mitme astme võrra allapoole langenud, riides käib väga kehvalt, peaaegu räpakalt. Moodsa toatüdruku pealinnamaneeridest ning jõuka sissesõiduhoovi-perenaise harjumustest ei ole enam jälgegi järel… Keegi ei pane teda tähele ja tal endalgi on hea meel, et teda tähele ei panda. Vana Petrovitš on surnud, Akim aga rändab ikka veel ringi – ja ainuüksi jumal teab, kui kaua tal veel rännata tuleb!

      VAIKNE NURGAKE

      T. kubermangu… maakonna Sassovo küla härrastemaja tiibhoone üsna suures, hiljuti valgendatud toas, vana kõmmeldunud lauakese ääres, kitsal puust toolil, istus palitus noormees ja kontrollis arveid. Kaks steariinküünalt hõbedastes reisilühtrites põlesid tema ees. Ühes toanurgas pingil seisis avatud lauanõudekohver, teises seadis teener kohale raudvoodit. Madala vaheseina taga kahises ja susises teemasin; nüüdsama sissetoodud heinapahmakal kohmitses koer. Ukse СКАЧАТЬ