Facebook: sotsiaalvõrgustiku efekt. David Kirkpatrick

Чтение книги онлайн.

      Proloog

      Oscar Moralesel oli mõõt täis. Colombias, tema kodulinnas Barranquillas, oli pühade aeg, äsja oli saabunud 2008. aasta. Lahke loomuga ehitusinsener, kellel oli kaasasündinud anne ka arvutite peale, veetis koos oma suure perega rannapiirkonnas idüllilist puhkust. Vaatamata pühadele mõtles Oscar, nagu ka suur osa tema kaasmaalastest, kurbi mõtteid väikese poisi Emmanueli kannatustest.

      Emmanuel oli nelja-aastane poiss. Ta oli Clara Rojase poeg, keda hoiti kuus aastat Colombia džunglites pantvangis. Poiss sündis, kui ema oli Colombia Revolutsiooniliste Relvajõudude ehk Rahvaarmee pantvang. Selle partisaniorganisatsiooni hispaaniakeelne lühend on FARC. FARC-il oli pantvange kokku seitsmesaja ringis, nende hulgas ka Colombia presidendikandidaat Ingrid Betancourt, kes rööviti koos Rojasega 2002. aasta valimiskampaania ajal.

      Kaastunne ja kurbus FARC-i pantvangide lootusetu olukorra pärast oli Colombia inimeste igapäevaelu lahutamatu osa. Pidevalt valitses hirm selle ees, mida mõjuvõimas ja mõrtsukalik partisaniarmee võib riigi õõnestamiseks järgmiseks ette võtta.

      Emmanueli juhtum oli meedias äsja erakordselt suure tähelepanu alla sattunud. Venezuela president Hugo Chavez oli mõnda aega püüdnud FARC-iga läbirääkimisi pidada, et Betancourt ja teised pantvangid vabastataks. Detsembri lõpus teatasid partisanid kõikide üllatuseks, et annavad peagi Rojase, tema poja Emmanueli ja veel ühe pantvangi Chavezile üle. Rahvale, kes oli kurnatud aastakümnete pikkusest lahingust vägivaldsete partisanidega, oli see rõõmustav uudis.

      „Rahvas igatses kingitust, mingit imet,” ütles 32-aastane Morales. „Emmanuel oli sümbol. Kogu rahvas unistas sellest. Palun kinkige Emmanuelile vabadus. Olgu see meile kõikidele jõulukink FARC-ilt.”

      Saabus uus aasta, kuid Emmanuel oli endiselt vangistuses.

      Jaanuari esimesel päeval edastas Colombia president rahvustelevisiooni vahendusel šokeeriva uudise. Selgus, et Emmanuel ei olnud üldse FARC-i käes. Tuli välja, et Emmanuel oli mõne aja eest raskelt haigeks jäänud ja FARC oli ta ema käest ära võtnud ning ühe talupoja peresse andnud.

      Nüüdseks oli poiss valitsuse käes. Riigis oli pühade aeg ja rahval oli palju vaba aega, et jälgida uudiseid, milles kõneldi peamiselt haigest ja hüljatud Emmanuelist.

      Morales puhkas koos oma poliitikast haaratud perekonnaga rannas, kus vaieldi, mis järgmiseks võiks juhtuda.

      „Inimesed olid õnnelikud, et poiss väljaspool ohtu on, aga meie olime nii kuradi vihased,” ütles Morales. „Andke andeks, et seda sõna kasutan, aga meile jäi tunne, nagu FARC oleks meid rünnanud. Kuidas nad julgevad pidada läbirääkimisi poisi elu üle, kes isegi nende käes pole? Inimesed tundsid, et on liiale mindud. Kui kaua FARC meiega veel mängida ja meile valetada mõtleb?”

      Morales tahtis väga midagi ette võtta. Ta avas Facebooki.

      See ei olnud veel hispaania keelde tõlgitud, aga Morales valdas hästi inglise keelt, nagu paljud haritud colombialased. Moralesel oli Facebooki konto olnud juba üle aasta ja ta postitas sinna hispaania keeles isiklikku infot ning suhtles seal kolledži- ja keskkooliaegsete sõpradega. Facebookis aja veetmine oli muutunud tema jaoks juba igapäevaseks harjumuseks.

      Ta toksis Facebooki otsingulahtrisse tähed „FARC” ja vajutas sisestusklahvi. Ühtegi tulemust ei leitud. Ei mingeid kasutajagruppe, tegevust ega protesteerivaid või vihaseid postitusi.

      Facebookis leidub gruppe, kes on pühendunud pea kõigele, mis üldse pähe võib tulla, aga kui teemaks on FARC, on colombialaste viha asendunud hirmuga. Kogu rahvas oleks justkui pantvangi võetud ja see on kestnud aastakümneid.

      Morales mõtles terve päeva ja küsis endalt, kas ta tahab sellest Facebookis avalikult rääkida. Lõpuks otsustas ta seda teha ja lõi 4. jaanuaril FARCi-vastase grupi.

      „See oli nagu psühhoteraapia,” rääkis Morales. „Ma sain oma viha välja elada.”

      Ta kirjutas lühikese kokkuvõtte selle grupi eesmärgist – astuda FARC-i vastu välja. End arvutisõltlaseks tunnistav Morales tundis hästi ka arvutigraafikaprogramme ja kujundas Facebooki grupikontole logo, mis kujutas Colombia lipu vertikaalset versiooni. Lipuvärvidele olid kirjutatud suurte tähtedega palved, iga järgmine eelnevast veidi suurem – „Maha inimröövid! Maha valetamine! Maha tapmine! Maha FARC!”

      „Püüdsin justkui karjuda, nagu oleksin meeleavaldusel või rahvamassi keskel,” selgitas Morales. „Oli saabunud aeg FARC-i vastu võitlusesse astuda. Olukord oli talumatu.”

      Mis nime võiks sellele grupile anda? Facebookis pannakse gruppidele sageli nimesid nagu „Vean kihla, et leian miljon inimest, kes vihkavad George Bushi”, aga Moralesele sellised pealkirjad ei meeldinud. Need olid lapsikud ja teismelistele sobivad.

      Tema ettevõtmine ei olnud mingi võistlus. See oli tõsine asi. Samas mõte miljonist meeldis talle. Ühe kuulsa hispaaniakeelse laulu pealkiri on „Miljon sõpra”. Miljon inimest FARC-i vastu? „Miljon häält” tundus kirjanduslikumana. Miljon häält FARC-i vastu – „Un Millon de Voces Contra Las FARC”. Käes!

      4. jaanuaril pärast keskööd lõi Morales grupi. Grupp oli avalik ja iga Facebooki kasutaja võis sellega liituda. Ta saatis kutse oma sajale Facebooki sõbrale. Morales oli väsinud. Kell kolm öösel heitis ta magama.

      Hommikul kell üheksa vaatas ta, mis grupist on saanud. Juba 1500 liitunut!

      „Hurraa!” juubeldas Morales.

      Tulemus oli palju parem, kui ta lootnud oli. Ta kohtus oma sugulastega rannas ja rääkis ka neile sellest grupist ning palus neil oma Facebooki sõpradele liitumiskutse saata. Enamik neist olid innukad Facebooki kasutajad ja vihkasid samuti FARC-i. Kui Morales pärastlõunal koju jõudis, oli grupiga liitunud juba neli tuhat inimest.

      „Siis ütlesingi endale, et aitab rannas vedelemisest ja väljas aja surnuks löömisest.”

      Ta leidis, et on valmis asjaga tõsiselt tegelema hakkama.

      „Tundsin, et jumal küll, see ongi just see, mida ma tahan. Pühendunud kommuun mingi konkreetse sõnumi taga.”

      Facebookis on „sein”, kuhu liikmed oma mõtteid saavad postitada. Seal on ka arutelude lehekülg, mis võimaldab paljude liikmete vahelisi pikki vestlusi pidada. Morales sai seal peagi mitme inimesega lähedaseks ja nad vahetasid MSN-i ja Skype’i aadresse ning telefoninumbreid, et saaks arutelusid ka väljaspool internetti jätkata.

      Grupiga liitus üha rohkem ja rohkem colombialasi. Enam ei räägitud pelgalt sellest, kui vihased FARC-i peale oldi, vaid käidi ka välja ideid, mida ette võtta. 6. jaanuaril, alles teisel päeval pärast grupi loomist, jõuti üksmeelselt järeldusele, et tuleb avalikkuse ette minna. Ajaks, mil grupi liikmete arv ületas kaheksa tuhande piiri, kirjutati arutelude lehele üha uuesti: „Võtame midagi ette.”

      6. jaanuari õhtupoolikul õhutasid Moralese uued Facebooki sõbrad, eriti kaks neist, kellega ta ka telefoni teel oli vestelnud, et ta teeks ettepaneku demonstratsioon korraldada. Morales tegigi seda ja postitas ettepaneku jututuppa. Sama päeva lõpuks oli Moralese magamistoast hallatav Facebooki grupp otsustanud korraldada üleriigilise FARCi-vastase rongkäigu. See pidi toimuma 4. veebruaril ehk täpselt kuu aega pärast grupi loomist. Morales, kes tänu väikelinnas elamisele sageli sündmustekeerisest kõrvale jäi, nõudis, et rongkäik ei toimuks ainult pealinnas Bogotás, vaid ka paljudes teistes paikades üle riigi, kaasa arvatud muidugi tema kodulinnas Barranquillas.

      Morales korraldaski ürituse nimega Üleriigiline FARCi-vastane rongkäik. Nii tema kui ka paljud teised kaasorganiseerijad said kohe tagasisidet täiesti ootamatutest kohtadest. Miamis, Buenos Aireses, Madridis, Los Angeleses, Pariisis ja paljudes teistes paikades elavad grupiliikmed leidsid, СКАЧАТЬ