Facebook: sotsiaalvõrgustiku efekt. David Kirkpatrick

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lugematul hulgal triviaalseid mõtteavaldusi, kuulutusi, poliitilist provokatsiooni, sünnipäevaõnnitlusi, kutseid, solvanguid, iroonilisi märkuseid, meelitusi, halbu nalju, filosoofilisi mõttekäike, „müksamisi” pole mõtet lugedagi. Loomulikult on Facebookis ka päris palju ebaolulist.

      Facebooki ei loodud selleks, et see asendaks näost näkku suhtlemist. Ehkki paljud seda niimoodi ei kasuta, on Facebook algusest peale Zuckerbergi ja tema kolleegide poolt selleks loodud, et see oleks tööriist, mis aitaks elavdada läbikäimist inimeste vahel, kes teineteist päriselt tunnevad ja on ka päriselus kohtunud – sõbrad, töökaaslased, klassikaaslased, sugulased. Nagu käesolevas raamatus üksipulgi selgitan, on see peamine erinevus Facebooki ja teiste sarnaste teenuste vahel ning on firmale lakkamatult ohtralt probleeme tekitanud.

      Facebooki efekti tajuvad inimesed oma igapäevases elus intiimsel tasemel ja üsna väikeses kasutajagrupis. Facebook võib muuta suhtlemise efektiivsemaks, suurendada familiaarsust ja inimestevahelist lähedust. Paljud su sõbrad saavad sinu kohta näiteks teada, et kavatsed õhtupoolikul poodi minna, ehkki sa ei saada seda infot ise neile, seda teeb Facebooki tarkvara. Sõbrad võivad sulle öelda, et tahavad sinuga seal kokku saada ja ilmuvadki kohale.

      Kui Facebooki kasutataks nii, nagu see esialgselt mõeldud oli – luua tihedamaid sidemeid ja võimaldada aktiivsemat suhtlust inimeste vahel, kes teineteist juba tunnevad – oleks sellel märkimisväärne emotsionaalne mõjuvõim. See oleks suhtlusvahend teineteist ka päriselus tundvate inimeste jaoks ja võimaldaks kasutada täiesti uudset suhtlusvormi.

      See võib põhjustada nii rõõmu kui ka valu, kuid kahtlemata mõjutab Facebook mingil moel nende inimeste elusid, kes seda kasutavad.

      „Facebook on esimene internetiplatvorm, mis on loodud inimeste jaoks,” selgitab tehnoloogiaprofessor ja investor Esther Dyson.

      Facebook on mitmel põhjusel sellele eelnenud sarnasest internetiärist täiesti erinev nähtus. Esiteks on põhimõte selles, et inimesed avaldavad seal oma tegeliku nime ja näo, mis praktikas ka enamasti nii on. Facebookis on selle loomisest saadik olnud see kõige olulisem tegur, et kasutaja avaldaks seal oma õige identiteedi. Anonüümsus, rollimängud ja pseudonüümid on internetis igapäevased asjad, kuid Facebookis mängivad need nähtused väga väikest rolli. Kui esined Facebookis väljamõeldud tegelasena või muudad oma tegelikku olemust liiga palju, pole Facebookist eriti palju tolku. Kui sa seal iseendana ei esine, ei tunne su sõbrad sind ära või ei taha su sõbrad olla. Teised Facebooki kasutajad saavad su isikut kontrollida kas või su sõprade nimekirja põhjal. Selleks, et isikutuvastusprotsess käivituks, tuleb avaldada oma tegelik nägu ja nimi.

      Seoses oma tegeliku identiteedi avaldamisega on äärmiselt oluline kaitsta inimeste isikuandmeid ja anda kontroll kasutajate kätte. Alati see ei toimi, aga Zuckerberg ja teised firmajuhid ütlevad, et see on nende jaoks äärmiselt oluline.

      „Turvalisuse tagab sõprade võrgustik ja isiku tuvastamise võimalus,” räägib Chris Kelly, kes oli pikka aega isikuandmete kaitsmise osakonna juht, kuid lahkus Facebookist hiljuti, kuna sai pakkumise California riikliku kaitsja ametikohale.

      „Turvalise internetisuhtluse aluseks on see, et sa tead, kellega suhtled. Kui sa selles päris kindel ei ole, on su isikuandmed ja privaatsus ohus. Kui sa tead, kellega on tegu, saad ise muretult otsustada, kellele sa missugust infot enda kohta avaldad.”

      Privaatsus, millest meil ka hiljem veel juttu tuleb, on olnud Facebooki kasutajate jaoks algusest peale kõige suurem mure. Neil on sageli tekkinud kahtluseid, et nende isikuandmed ei ole piisavalt kaitstud ning nad on sellele ka korduvalt ja üsna häälekalt tähelepanu juhtinud. Facebook on üldiselt nende vaidlustega hästi toime tulnud, kuid see on ikkagi suur valupunkt ja üheks peamiseks mureks mitte ainult Facebooki kasutajate seas, vaid ka Zuckerbergi enda jaoks. Ta teab, et Facebooki pikaajaline edu sõltub sellest, kui hästi teenusekasutajate privaatsus ja isikuandmed kaitstud on. Hiljaaegu otsustati lihtsustada ja paremaks muuta neid teenusesätteid, mille abil kasutaja saab määrata, kes tema kohta millist infot näeb.

      Sotsiaalsed muutused, mida Facebooki efekt põhjustab, ei pruugi alati positiivsed olla. Mida see endaga kaasa toob, et me üha rohkem oma elu teistele avalikustame? Kas muutume ekshibitsionistideks? Paljude meelest on Facebook koht, kus saab iga tühise seiga oma elus suure kella külge riputada ja seda kogu maailmale pasundada. Nende jaoks on Facebook pigem koht, kus elada välja eneseimetlust, mitte kommunikatsioonivahend. On ka neid, kes küsivad, kuidas see mõjub inimese arengu- ja muutumisvõimele, kui nende tegusid ja mõtteid alatasa sõprade poolt arvustatakse ja analüüsitakse. Kas see võib viia konformismini ja inimesed hakkavad kartma teistest erineda? Kas noored, kes veedavad oma päevi Facebooki keskkonnas, kaotavad võime ära tunda ja kogeda nende ümber toimuvaid muutuseid ja tõelise elu põnevust? Kas loodame informatsiooni kogumises ja saamises liiga palju oma sõpradele? Kas Facebook põhjustab info üleküllust või hoopis vastupidi – jääme olulisest infost ilma?

      Mida Facebooki „sõber” õieti tähendab? Keskmiselt on ühel kasutajal umbes 130 sõpra. Kas tõesti saab inimesel olla 500 sõpra, nagu paljudel Facebooki kasutajatel on? (Mul on Facebookis 1028 sõpra, aga seetõttu, et olen sellest firmast raamatut kirjutanud.)

      Mida tähendab 5000 sõbra piirang? Mõne jaoks võib Facebook tekitada pettekujutelma olematutest sõprussidemetest ja teatud aja möödudes põhjustada hoopis suuremat üksildustunnet.

      Seni on vähe infot selle kohta, kui tõsised tagajärjed internetisuhtlusel olla võivad, aga kuna elektroonilise suhtluse osakaal ühiskonnas ainult kasvab, muutub see ka üha põletavamaks teemaks.

      Ükskord istusime Zuckerbergiga ühes tagasihoidlikus bistroos Facebooki peakorteri lähistel. Bistrood hakati just sulgema. Ta ütles, et ei ole kunagi seal lihalõiguga friikartuleid tellinud ja ma soovitasin tal seda teha. Lauad järjest tühjenesid ja me kolisime kohvikupoolele ümber, kuna hakati põrandaid pesema. Nagu alati, kandis Zuckerberg T-särki, aga kuna oli veidi jahe, oli ta seekord peale tõmmanud teise talle tüüpilise riideeseme – fliisist pusa.

      Küsisin, mida ta enda meelest korda saatis, kui Thefacebooki (firma esialgne nimi) lõi ja kuidas see tema arvates varasemaga võrreldes muutunud on. Ta vastas, rääkides peamiselt läbipaistvusest. Zuckerberg ise on peaaegu kompulsiivselt avameelne ja siiras.

      „Mõtle enda peale – oled kolledžis,” alustas ta. „Veedad kõik oma päevad erinevaid teooriaid pähe tuupides, eks? Sa lähened asjadele abstraktselt. Väga idealiseerivalt. Hakkad erinevatesse institutsioonidesse üha liberaalsemalt suhtuma. Sind ümbritsevad kõikjal teatud kindlad väärtushinnangud, mille tahes-tahtmata omaks võtame. Minu meelest peaks maailma juhtima inimesed. See suhtumine on minu kujunemise oluliseks osaks ja see on ka Facebooki peamine eesmärk.

      Istusime koos arvutiklassis ja rääkisime Dustini, Chrisi (tema toakaaslased Harvardi ülikoolis) ja teistega nendel teemadel hästi tihti. Leidsime, et kui kogu maailm oleks läbipaistvam ja info kättesaadavam ning inimesed avameelsemad, muudaks see maailmas väga olulisi asju. Meil polnud aimugi, et ühel heal päeval oleme ise selles osalised. Olime lihtsalt üks kamp kolledžiõpilasi.”

      Ta jutustas, mis juhtus, kui Thefacebook esimest korda käima läks: „Vähehaaval hakkasid üha rohkemad koolid seda tahtma. Erinevad inimesed hakkasid seda tahtma. See muudkui kasvas ja kasvas. Olime vaimustuses.

      Ühel päeval saime äkitselt aru, et mängime selle sünnis juhtivat rolli ja saime veelgi rohkem hoogu juurde. See, mis tundus mu sõpradele nii loomulikuna, et avameelsus ja läbipaistvus muudaks kogu maailma toimimisviisi ja ka organisatsioonide, institutsioonide juhtimismudeleid, pani meid mõtlema, et äkki teised inimesed ei arva üldse samamoodi. Mõtlesime, et äkki on vaja just väikest hulka inimesi, kellel on samad väärtushinnangud ja kes seda asja edasi aitaks viia. Meil tekkis mõte, et äkki me ei tohiks alla anda,” naerab Zuckerberg.

СКАЧАТЬ