Heureka. Eesti Keele Sihtasutus

Чтение книги онлайн.

      Linnad kasvavad tublidusest.

      Aga nii kiiresti kasvavad nad,

      et saatus justkui armastaks neid.

      Hele valgus voolab neist üle

      justkui õnne enese pilk.

      Linnaserval avaneb sinilill,

      millel on seitse õielehte.

      Ülasel on neid üheksa,

      ristikul neli, sirelil viis.

      Heledad majad ulatuvad nüüd

      märksa kaugemale kui silm.

      Vanas raamatus «Elusloodus»

      kujutab foto väikesi käsi:

      mõlemal käel on kuus sõrme.

      Pikalt õnne üle mõeldes

      on raske magada.

      Õnn: need sinu kujutised –

      õnn: sa oled üle –

      neljalehine ristik,

      viie õielehega sirel,

      inimnäoline planeet,

      kaugele jookseb valgus.

      Üks mees (või naine, lühem on küll «mees»)

      läks tuppa, ise uskus, et on värske.

      Toaseinal rippus kellegi portree.

      «Näe, sina,» ühmas talle võõrustaja.

      «Ei ole mina,» ütles mees ja naeris.

      Ta teadis, et tal polnud sellist nina

      või silmi, kulme, lõuga, juukseid, põski.

      Tol kunstnikul ei olnud temast aimu.

      «Mis kurat!» hüüdsid majaelanikud.

      «Sa peeglit ikka oled näinud, tüüp?»

      Ja tuppa tõid, ja rõdule ja aeda

      nii palju asju, mis kõik peegeldasid.

      Mees võpatas. Jah: nina, silmad, lõug.

      «Sa vaata kaugemale. Kõik need tornid.

      Ja kõhnad tüdrukud, katkised poisid.

      Sukkpüksid taeva all on sinu psüüühhhe!!»

      «Mis jama,» ütles vaikselt mees. «Mis jama.

      Mis peegeldus sai tulla enne mind?»

      Ta pole pilti päris omaks võtnud

      ja püüab liigset nägu vältida

      ja vaadata, kas saab veel hakkama.

      Sealjuures loodab ta ehk olla kena.

      Ta sõi pistaatsiajäätist ja siis nägi:

      nad oli tulnud üle terve vee.

      Nad olid tokris, sinised ja kõhnad

      ja pilgud olid pingul, tundlikud.

      Nad tulid sealt, kus kunagi sai oldud.

      Nad teadsid, aga hääled mateti.

      Nad olid tulevikust nagu meie,

      ent tulid praegu otse orjusest.

      See roheline jäätis valgus pihku.

      Üks ujujatest oli tumeblond.

      Jah. Muidugi, ta mõtles nad ju välja.

      See kujund meeldis. Palav oli rand.

      Ta tahtis suurest kriisist osa saada!

      Ja kaasa tunda, teha välja kohv.

      Suplejad olid temast kasitumad.

      Neil oli märksa rohkem hobisid.

      Internet Point, Phone Center, tume kvartal:

      miks teda saatis õudne noogutus?

      Majandus kasvab, meil ta kasvab rutem!

      Ujujad naeratasid, möödusid.

      Küll lehvis seal vast vänge hais,

      küll ilmed olid töllakad

      ja küll see mõmin oli tuhm,

      kui nemad aina valisid.

      Need korpas käpad hädiselt

      nii kaua täitsid sedeleid,

      et kui nad lõpuks valmis said,

      siis tõusis kuldne valguskiir.

      Ta sündis: peen ja sädelev

      ja jumalikult jõuline.

      Nii kirkalt sähvis valitu,

      et ehmataski ärkvele.

      End ajas püsti demokraat

      ja ringutades täheldas,

      et lilled vaasis närtsisid.

      Kas unes tunneb lõhna ka?

      Ta läks külmkapi kallale.

      Jah, ikka tuli uskuda,

      et võimalus on salalik.

      Ta oli šikk ja kurblik tüüp.

      Printsess põeb prosopagnoosiat!

      Näopimedust! Pasun hüüab!

      Psühhiaater, mitte kojanarr.

      Nägusid trükitakse juurde.

      «Tere, kes te olete? Minu poolest

      olete vaba. Kas rõhute kedagi?

      Esindate riiki, kus mehed ei saa haridust ega tohi

      katmata näoga käia, sest naised mäletavad?

      Olge rahu: tsüklid on lühikesed, minu

      maailmas pole ressentiment’i ega alandust.

      Varsti lihtsalt ei tea ju, mis nägu on allikas.

      Valu on, aga kui viie minuti

      kaugusel nuia pole, olete pääsenud.

      Sünnin iga päev uuesti,

      omalunastus, purskan.

      Või mäletab ohtlik loodus teisiti?»

      Väikeses Eestis näitab kirjanik

      koolis lastele Lenini pilti.

      «Jaa, muidugi!» vastavad lapsed.

      «See on ju Konstantin Päts.»

      Üks eestlane nägi unes,

      et Suur Eesti suri.

      Ja teised kartsid seda.

      Lévi-Strauss rääkis, kuidas

      mõned rahvad vältisid sõnu,

      mis meenutasid surnute nimesid.

      Kõiki hakkas nüüd hirmutama

      süütu tähekombinatsioon «est»,

      mis puudutas paljude olemist.

      Ladina ja prantsuse keel

      tõmbusid näost päris kaameks.

      Germaani keeltes vakatas parim.

      Vene keel pomises: «ecòü…»,

      soome keel tabas tagurpidi

      pagedes peaaegu ennast: СКАЧАТЬ