Härrasvaras Arsène Lupin. Maurice Leblanc

Чтение книги онлайн.

      “Just praegu, kallis sõber. Viisakusest ei tahtnud ma seda sinu juuresolekul lugeda. Aga kui sa lubad…”

      “Sa irvitad mu üle, Lupin.”

      “Ole kena ja tee see munakoor tasakesi katki. Siis tunnistad isegi, et ma ei irvita su üle.”

      Ganimard kuuletus masinlikult ja tegi koore noateraga katki. Ta karjatas üllatusest. Tühja koore sees oli sinine paberitükk. Arsène’i palve peale tegi ta selle lahti. See oli telegramm, õigemini osa telegrammist, millelt postiandmed olid ära rebitud. Ta luges:

      “Sada tuhat palli?” kordas ta.

      “Jah, sada tuhat franki! Seda on vähe, aga noh, ajad on rasked… Ja mu väljaminekud on nii suured! Kui sa teaksid mu eelarvet… suurlinna eelarvet!”

      Ganimard tõusis. Tema halb tuju oli haihtunud. Ta mõtles natuke, laskis silme eest mööda kogu afääri, et leida selles mõnda nõrka punkti. Siis sõnas ta toonil, millest võis aimata asjatundja imetlust:

      “Õnneks ei ole sinusuguseid tosinate kaupa, muidu tuleks mul oma pood kinni panna.”

      Arsène Lupin manas näole tagasihoidliku ilme ja vastas:

      “Inimene peab ju ennast lõbustama, oma vaba aega täitma… seda enam, et asi võis õnnestuda ainult sel juhul, kui mina olen vanglas.”

      “Kuidas nii?” hüüatas Ganimard. “Sinu protsess, kaitse, uurimine, kas sellest kõigest ei aidanud enda lõbustamiseks?”

      “Ei, sest ma olin otsustanud mitte olla oma protsessil.”

      “Ohoo!”

      Arsène Lupin vastas väärikalt:

      “Ma ei ole oma protsessil.”

      “Kas tõesti?”

      “Tead, kulla inimene, kas sa tõesti arvad, et ma kavatsen niisketel õlgedel konutada? Sa solvad mind. Arsène Lupin jääb vanglasse vaid niikauaks, kui talle meeldib, ja mitte minutitki kauemaks.”

      “Võib-olla oleks targem olnud sinna üldse mitte minna,” tähendas inspektor irooniliselt.

      “Ah, härra naljatab? Kas härra mäletab, et tal oli võimalus minu arreteerimise juures viibida? Tea, mu austusväärne sõber, et mitte üks inimene, ei sina ega keegi teine, poleks saanud mind kinni võtta, kui tol kriitilisel silmapilgul poleks mind ajendanud märksa olulisem huvi.”

      “Sa üllatad mind.”

      “Üks naine vaatas mind, Ganimard, ja mina armastasin teda. Kas sa mõistad, mida tähendab see, kui sind vaatab naine, keda sa armastad? Kõik muu ei läinud mulle korda, ma vannun seda. Ja sellepärast olen ma siin.”

      “Juba üsna pikka aega, luba endale tähendada.”

      “Kõigepealt ma tahtsin unustada. ära naera: seiklus oli hurmav, mõtlen veel praegugi sellele heldimusega… Ja tead, ma olen pisut neurasteeniline! Elu on meie päevil nii närviline! Tuleb osata teatud hetkedel teha seda, mida nimetatakse isolatsioonraviks. See paik siin on ülimalt sobiv seda laadi režiimi jaoks. Siin tehakse terviseravi1 kogu tema ranguses.”

      “Arsène Lupin,” ütles Ganimard, “sa naerad minu üle.”

      “Ganimard,” kinnitas Lupin, “täna on reede. Tuleval kolmapäeval tulen ma suitsetama oma sigarit sinu poole Pergoles’ tänaval, kell neli pärastlõunal.”

      “Arsène Lupin, ma ootan sind.”

      Nad surusid teineteisel kätt nagu kaks head sõpra, kes õigusega teineteist hindavad, ja vana politseinik astus ukse poole.

      “Ganimard!”

      Politseinik pöördus ümber.

      “Mis on?”

      “Ganimard, sa unustasid oma kella.”

      “Kella?”

      “Jah, ta on sattunud minu taskusse.”

      Ta ulatas selle vabandades politseinikule.

      “Anna andeks… halb harjumus… Et minult kell ära võeti, pole mingi põhjus, et mina peaksin sinu enda omast ilma jätma. Pealegi on mul kronomeeter, mille üle pole mul põhjust nuriseda ja mis rahuldab täiesti minu vajadused.”

      Ta võttis lauasahtlist laia, paksu ja mõnusa kuldkella, mida kaunistas raske kuldkett.

      “Ja kelle taskust see tuleb?” küsis Ganimard.

      Arsène Lupin heitis pilgu initsiaalidele.

      “J.B… Kes pagan see võiks olla?.. Aa, tuleb meelde,

      Jules Bouvier, minu kohtu-uurija, kena mees…”

      III

      Arsène Lupini põgenemine

      Sel hetkel, kui Arsène Lupin oli einetamise lõpetanud ja tõmbas taskust välja kuldse rõngaga sigari, silmitsedes seda mõnuga, avanes kongi uks. Lupin jõudis vaid sigari sahtlisse heita ja laua juurest eemale astuda. Valvur tuli sisse, oli jalutuskäigu aeg.

      “Ma ootasin teid, kallis sõber,” hüüdis Lupin heatujuliselt nagu alati.

      Nad läksid välja. Vaevalt jõudsid nad koridori nurga taha kaduda, kui kaks meest astusid omakorda kongi ja alustasid üksikasjalist uurimist. Üks oli inspektor Dieuzy, teine inspektor Folenfant.

      Taheti see lugu lõpetada. Polnud mingit kahtlust: Arsène Lupin oli säilitanud suhted välismaailmaga ja pidas sidet oma mõttekaaslastega. Alles eelmisel päeval oli “Grand Journal” avaldanud alljärgnevad read, mis olid määratud ajalehe kaastöölisele kohtu küsimustes:

      Käekiri kuulus vaieldamatult Arsène Lupinile. Järelikult saatis ta kirju. Järelikult sai ta neid. Järelikult oli kindel, et ta valmistas ette põgenemist, millest oli nii ülbelt teatanud.

      Olukord oli väljakannatamatu. Kooskõlas kohtu-uurijaga oli Surete ülem härra Dudouis isiklikult tulnud Santé vanglasse, et vanglaülemale rääkida meetmetest, mis tuli rakendada. Ja kohe saabumise järel saatis ta kaks meest kinnipeetava kongi.

      Nad tõstsid üles kõik põrandakivid, võtsid voodi koost lahti, tegid kõike, mida niisugusel puhul on kombeks teha, ja lõpuks ei avastanud midagi. Nad tahtsid oma uurimise juba lõpetada, kui kohale tormas valvur ja ütles:

      “Sahtel… Vaadake lauasahtlisse. Kui ma sisse tulin, näis mulle, et ta lükkas selle kinni.”

      Nad СКАЧАТЬ