Kaks armukest. Alfred de Musset

Чтение книги онлайн.

      Alfred de Musset (11. XII 1810 – 2. V 1857) tähendab prantslastele sama mis Puškin venelastele või Byron inglastele. Niisiis on ta eelkõige poeet ja sealjuures veel romantik. Musset’ esimene luulekogu “Hispaania ja Itaalia lood” (“Contes d’Espagne et d’ltalie”) ilmus 1830. a., kui ta oli alles kahekümne aastane, millest ka kogenematus kuulsuse raske koorma kandmisel. Seltskonnaelu viib ta kokku sajandi kuulsaima naisega – George Sandiga. Esimene armumine, kirgede möll, armunute ärasõit Veneetsiasse, noormehe haigestumine, kapriisid – kõik see, millest rääkis möödunud sajandi 30-ndate aastate Pariis, London ja Sankt-Peterburg – lisaks veel muu, mida me ealeski teada ei saa, viisid kuulsa armastajapaari lahku, esialgu vaid korraks, peagi aga igaveseks. George Sand leidis endale Frédéric Chopini, Musset aga mitte kedagi ning jäi elu lõpuni taga nutma oma üliarmsat, oma ülihead, oma ülihella. Just nüüd lõi Alfred de Musset’ looming õitsele. Muidu olekski ta ehk läinud ajalukku kui üks George Sandi armukestest, pealegi vist mitte kõige temperamentsem. Imekaunid Musset’ sonetid, stantsid, poeemid sünnivad nüüd – see tähendab hiljem. Musset’ luule on äärmiselt musikaalne, hell ja südamesse minev. See muudab ikka ja alati härdaks, ka tänapäeval, kui romantiline poeesia pole just eriti moes. Tema “Neli ööd” – neli lühipoeemi – on romantilise luule musternäidis ning ühtlasi üks selle tippudest.

      Kirest George Sandi vastu on sündinud ka kaks Musset’ suurteost – romaan “Sajandi lapse pihtimus” (“La confession d’un enfant du siècle”, 1836) ja näidend “Armastusega ei vallatleta” (“On ne badine pas avec l’amour”, 1834). Esimene on küll üle aegade bestseller, kuigi mulle tundub meeskangelase süü omaksvõtmine mõnes mõttes maneeritsemisena ning tarbetu galantsusena. Seevastu “Armastusega ei vallatleta” on vaieldamatult šedööver, polegi muud arvamust kohanud. Vähe sõltub siin ilmas meie eneste tahtest; isegi armuvahekorras oleneb kõik meid ümbritsevast maailmast; meie iseloomudest, mis ju ka selle maailma paika pandud; juhusest, mis polekski nagu juhus; saatusest, mis pahatihti niivõrd argipäine.

      Muide, Musset ei kirjutanudki lava jaoks. Tema teatridebüüt 1. detsembril 1830. a. “Odéoni” teatris – “Veneetsia öö” (“La nuit vénitienne”) – lõppes krahhiga ja edaspidi kirjutas Musset näidendeid vaid iseendale, lihtsalt lugemiseks. Need võinuksid vabalt ilmuda ka lühiromaanide või jutustustena.

      Musset’d hakati küll mängima möödunud sajandi lõpul, kuid siis läks ta jälle moest. Tõeline Musset’ buum algas meie sajandi 50. aastatel, mil Jean Vilar tõi tema näidendid Théâtre National Populaire’is (praegune Chaillot’ teater) üksteise järel lavale. Meespeaosalisi kehastas neis tavakohaselt Gérard Philippe (ka Perdicani näidendis “Armastusega ei vallatleta”).

      Musset’ loomingust rääkides ei saa mööda minna ka näidendeist “Peibutis” (“Le chandelier”), “Lorenzaccio”, “Karikas ja huuled” (“La coupe et les lèvres”), “Marianne’i kapriisid” (“Les caprices de Marianne”). Minu arvates on “Armastusega ei vallatleta” ning “Romeo ja Julia” maailmakirjanduse kauneimad armastuslood. Peale selle oli A. de Musset oivaline jutuvestja. Mimi Pinson on prantslastele samasugune Pariisi vaimu kandja nagu Gavroche. Oo jaa, Alfred de Musset! Ilma temata oleks prantsuse espriis tunduvalt vähem peenust.

      I

      Kas te usute, proua, et on võimalik armastada kahte naist korraga? Kust mina seda tean, vastaksin ma, kui mulle selline küsimus esitataks. Ometigi juhtus nii ühega mu sõpradest, kellest ma teile kohe jutustan, et võiksite ise sellele küsimusele vastuse leida.

      Tavaliselt, kui tahetakse õigustada oma armastust kahe naise vastu, võetakse kõigepealt appi kontrastid: et üks neist oli suurt ja teine väikest kasvu, üks oli viieteistkümne-, teine kolmekümneaastane. Ühesõnaga, püütakse tõestada, et kaks naist, kes pole ühevanused ning ei sarnane teineteisega välimuselt ega iseloomult, võivad sütitada samal ajal kaht erinevat kirge. Ma ei kavatse toetuda siin sellele väitele, sest need kaks naist, kellest meil juttu tuleb, pigem sarnanesid teineteisega veidi. Tõsi, üks neist oli abielus ja teine lesk, üks oli rikas ja teine väga vaene, aga nad olid peaaegu üheealised, mõlemad olid brünetid ja väga väikest kasvu. Olgugi et nad polnud õed ega täditütred, olid nad sarnased kui ühe pere lapsed: neil olid ühesugused suured mustad silmad ja sale piht otsekui kaksikõdedel. Ärgu see teid kohutagu, sest selles loos ei tule ette mingeid arusaamatusi.

      Enne kui räägin pikemalt nendest daamidest, jutustan ma teile meie loo kangelasest. 1825. aasta paiku elas Pariisis üks noormees, olgu tema nimi Valentin. See oli küllalt omapärane poiss, kelle veider eluviis oleks andnud mõtlemisainet filosoofidele. Temas peitus, kui nii võib öelda, kaks erinevat isikut. Ühel heal päeval teda kohates oleksite teda pidanud mõneks ülekäte läinud kergatsiks. Tema mahe hääl, muretu ja rõõmus olek ning viltu peas kübar oleksid teile meenutanud mõnda möödunud aegade elegantset noorhärrat. Aga järgmisel päeval oleks ta teie silmis olnud vaid tagasihoidlik provintsilinna üliõpilane, kes jalutab, raamat kaenlas. Täna elab ta laialt, lennutades raha tuulde, homme aga peab ta lõunastama vaid neljakümne suu1 eest. Niisiis, ta püüdles igas asjas täiuslikkusele, talle ei meeldinud midagi poolikult teha. Kui kõne all oli lõbutsemine, siis tahtis ta, et see oleks täielik ja et ta ei peaks seda endale ostma ebameeldivuste hinnaga. Kui ta sai teatripileti looži, siis ta tahtis, et tõld, mis ta ooperisse viib, oleks mugav, et õhtusöök oleks maitsev ja et teatrist väljudes ei tuleks talle pähe ühtegi ebameeldivat mõtet. Samas võis ta südamerahuga juua mõnes maakõrtsis halba veini või seista järjekorras, et saada piletit parterisse. See oli juba teine miljöö, millega ta leppis nina kirtsutamata; tema veidrustes oli siiski teatav loogika, ja kui ta kandiski eneses kahte eripalgelist isikut, siis ei ajanud ta neid omavahel kunagi segi.

      Tema veidrat iseloomu olid kujundanud rahanappus ja kirglik lõbujanu. Valentini perekonda võis pidada isegi jõukaks, ent enamasti elati nende majas ausas vaesuses. Kui aastas kulutada otstarbekalt kaksteist tuhat franki, siis pole nälgasuremist karta. Kui see raha on aga mõeldud terve perekonna peale, siis ei tule pidutsemine kõne allagi. Ometi oli Valentin, nagu saatuse kiuste, sündinud himudega, mida võis endale lubada vaid rikka aadliku poeg. Öeldakse, et ihnsal isal olevat priiskaja poeg, kokkuhoidlikel vanematel rahapillaja laps. See on Jumala tahtmine, keda sellele vaatamata kõik ülistavad.

      Valentin oli õppinud õigusteadust ja pidas, kuigi ilma kindla klientuurita, advokaadiametit, mis on tänapäeval täiesti tavaline elukutse. Selle rahaga, mis ta isa käest sai ja mida ta ise aeg-ajalt teenis, oleks ta võinud üsna rahul olla, kuid tema eelistas kõik ühekorraga ära raisata ja järgmisel päeval täiesti ilma läbi ajada. Kas te mäletate, proua, kuidas lapsed karikakardelt õielehti rebides “armastab, ei armasta” vaatavad? Armastab väga, ütlevad nad esimese õielehe juures, armastab veidi – teise juures, ei armasta sugugi – kolmanda juures. Nii tegi ka Valentin oma päevadega, ainult et sõna “veidi” jäi tema puhul lihtsalt vahele, sest ta ei tundnud seda sõna.

      Et te teda paremini tundma õpiksite, pean teile rääkima midagi tema lapsepõlvest. Kümne- või kaheteistkümne aasta vanuseni magas Valentin väikeses klaasuksega kambris ema toa taga. Selles üsnagi kurvailmelises toas, mis oli täis tuubitud tolmunud kappe, oli muu vana kolu hulgas üks suure kullatud raamiga portree. Kui päike ühel ilusal hommikul sellele portreele langes, roomas laps oma voodis vaimustunult raamile lähemale. Sel ajal kui arvati teda magavat, jäi ta äratamist oodates vahetevahel pikkadeks tundideks pildi ette, laup vastu raami nurka surutud; valguskiired mänglesid kullatud pinnal ja ümbritsesid raami kiirtepärjaga, millel poisi võlutud pilk peatus. Niimoodi põlvitades hällitas ta endas tuhandeid unistusi; teda haaras kummaline joovastus. Mida eredamaks päikesevalgus muutus, seda enam oli ta süda tulvil vaimustust. Lõpuks, kui ta pidi vaatemängu särast väsinud silmad kõrvale pöörama, sulges ta laud ja jälgis uudishimulikult kõiki neid hajuvaid värvivarjundeid tolles punases laigus, mis tekib pärast liiga pikka vaatamist päikesevalgusesse; seejärel pööras ta pilgu uuesti pildiraami poole ja alustas uue hooga. Sellest ajast peale, nii ta mulle kord ütles, hakkas ta kirglikult armastama kulda ja päikest – kahte säravat asja.

      Tema СКАЧАТЬ