Kauka jumal. August Kitzberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Vaata, kuidas siin lagastatakse: siin süüakse korpe! Mina ei saa korpe süüa, mina ei või, minul ei ole seda raha, – siin süüakse korpe!

      LEENA. Mogri onu, mis te nüüd kuri olete, ega me ju iga pühapäev! … Nagu aimdus oli, et külalised tulevad. Ja – meil ikka tänavu mõne hea saja rubla eest võid ära müüdud kah! …

      VANA-MÄRT (lükkab käega korbitaldriku ja klaasid kõlinal eemale ja äigab pudeli ümbert kinni). Ja kus see raha on? (Lahtist peopesa näidates.) Mina ei ole raha näinud ühti.

      LEENA (aralt). Raha peremehe käes!

      VANA-MÄRT (kurjalt vahtides). Peremehe käes? Kes see siin see peremees on? (Logistab pudelist viina ja tõstab siis pudeli poja ette.) No võta!

      NOOR-MÄRT. Tänan! Mina ei taha.

      VANA-MÄRT (pilgates). So-oh! Minu poeg ei võtagi viina, minu poeg ei tahagi mees olla!

      NOOR-MÄRT (karmilt). Ei võta jah. Tead küll, mis sellest võtmisest välja tuli. Heitsid mulle praegu maksmata jäänud renti ette!

      VANA-MÄRT. No lõrreta siis peale, mina võtan teda! Mina võin teda võtta, minul ei ole renti maksta. (Logistab jälle pudelist.)

      LEENA (meelitades). Katsuge ikka meie korpi ka! Mis te ära põlgate!

      VANA-MÄRT (venitades, et õieti oma suurust näidata). Aida võtmed ja rehnutiraamat too siia! NOOR-MÄRT. Isa, kui sa niisuguses tujus oled ja ilmsüüta inimestele haiget teed, siis parem, kui sa ei oleks tulnudki!

      LEENA (nukralt). Jah, ei tea, kes vanaperemehe nõnda ära on pahandanud!

      MIILI (lähemale tulles). Mina tean küll. Luhtame Jaak pidi isale täna tuhanderublalise obligatsiooni oma talu peale viiesaja vastu ära tooma, nüüd jälle ei toonud, ootus ja lootus oli ilmaaegu.

      VANA-MÄRT (hoiatades, rõhk viimasel silbil). Miili-i!

      MIILI (edevalt). …nüüd jälle ei toonud, oli Jaasi Jaani käest päris tuhat rubla tuhande vastu laenata saanud …

      VANA-MÄRT (Leenale õelalt). Mis sa vahid siin, suu-silmad pärani, ja kuulad vamiili asju!

      LEENA (kohkudes, ära).

      MIILI. Mis sa’s Leenile sellepärast suhu-silmi kinni kargad? Ega’s tema süüdlane ole, et sul sehvt tegemata jäi! Tuhat oleksid sa ikka välja nõudnud, kui sa ka kõigest viissada oleksid andnud. (Jutustamise kombel vennale.) Isa on pahane, et üks obligatsioon vallast Jaasi Jaani kätte läks, kuna teised kõik tema käes on.

      VANA-MÄRT (ähvardavalt). Miili-i!

      MIILI. … Isa kogu ei ole täielik: üks obligatsioon on mujal; seda ta ei või unustada!

      VANA-MÄRT (ei jõua ennast pidada). Nojah, niisugune näljarott! Enesel ei olegi enam raha, kui kõigest see tuhat vaevalt, – sellesama topib Jaasi Jaani kätte. Ja – tuhat tuhande vastu! Kes seda enne on kuulnud! Kus on veel teine niisugune rumal, kes sedaviisi raha laenab! Ääh!

      MIILI (astub Leenale järele).

      NOOR-MÄRT (piinatult). Piinlik seda kõike kuulda, isa! Jaasi Jaan on aus mees, et ta Luhtame Jaagu sinu küüsist päästis!

      VANA-MÄRT. Pois-s-s!

      NOOR-MÄRT. Sa lasud ju terve valla peal nagu paine! Kui palju inimesi sa oma rahalaenamisega juba õnnetuks ei ole teinud!

      VANA-MÄRT (suurelt). Ei ole mina kedagi kutsumas käinud, ei ole minu käes ühtegi vägisi võetud kopikat. Kõik on ausasti saadud ja iga mehe enese tahtmise järgi minu kätte toodud. (Paneb rusikas käe raskesti laua peale.) Ja sina? Mis sina’s arvad? See on ometi ükstäkõik, kui palju Luhtame Jaagule anna, viissada või tuhat. Ära maksta ta seda ikka ei jõua, talu ikka läheb, mingu pikka või lühikest aega!

      NOOR-MÄRT. Minu meelest on see vargus, kui sa viissada annad ja tuhat võtad. See on enam, see on röövimine!

      VANA-MÄRT (vihaselt). See on protsent, mis raha kannab, raha protsent! Tark inimene võtab vastu, mis temale tuuakse. Ja kui sina teistviisi tahad elama hakata, on sul peenike peos! On ikka hea sinulegi, kui minul midagi on. Hohoho, päris hea! (Ajab ennast üles.) Soo, ja nüüd tule, lähme sinu majapidamist vaatama! Lähme vähe aida juurde, siis saame varsti näha, kui palju sul asja uhkustada on. (Astub värava poole.)

      NOOR-MÄRT (tusaselt). Võid vaadata, kui sa tahad. (Toob toast võtmed, astub isale järele.)

      V

      (LEENA ja MIILI tulevad käsikäes toast.)

      MIILI (rõõmsalt). Ja – kas sa tead, Leeni, kas sa oskad aimata? Mul on – peigmees!

      LEENA (elavalt). Tõesti? Siis ma soovin südamest õnne! Või nii kaugel! Ja mitte sõna ka ei ole sellest kuulnud! Muidu oli ikka terve kihelkond kõla täis, kui sul korra jälle kosilane oli käinud.

      MIILI. Ega seda tea ka keegi inimese hing, ega ta veel isa käest küsimas ole käinud.

      LEENA. Ah! Sul on siis enese valitud peigmees? Siis ma soovin veel enam tuhat korda õnne! Mina kartsin ikka, et sa kord oma tahtmise vastu kellelegi minema pead, keda isa tahab ja sina mitte.

      MIILI. Isa? Isa ütelgu mis tahes, sellest mina enam ei hooli. Kas ma vanatüdrukuks pean jääma? Ei, seda ma ei taha.

      LEENA. Noh, seda Mogri Märdi tütrel karta ei ole!

      MIILI. Kuidas ei ole? Kas isa mind laseb mõnele minna? Üks ei ole hea ega teine. Ühel on talu liiga väike, teisel ei ole heinamaad head. Kolmandal on perekonnavõlad maksta, neljandal õde ees. Ja mis veel viiendal ja kuuendal viga… Isa leiab ikka midagi laita ja keelata. Pahkle Hennu pojale oleksin ma läinud, teda ma armastasin (hakkab nutma), – selle talul ei olnud küllalt metsa!

      LEENA. Mis sa teda veel taga leinad, see juba…

      MIILI. Jah, temal juba ammu naine ja laps! Puldre Peetri pojale oleksin ka läinud, jälle isa ei lasknud; selle talu piirist aeti raudteesiht läbi, jälle ei kõlvanud, ja – sedaviisi (kuivatab silmi) sedaviisi ongi kõik inimesed ära hirmutatud ja keegi ei ’julgegi enam tahtma tulla …

      LEENA. Nüüd on sul jälle keegi, kellele sa minna tahad? Siis pea süda rõõmus ja tee ka asi läbi! Kuuled, Miili!

      MIILI (läikivail silmil). Jah, Leeni, nüüd mul on jälle! Ja kas sa tead, missugune! Ilus, elav, uhke, niisugune, kelle järele kõikide tüdrukute silmad käivad! … Ja kuidas ta mind armastab! Ah, Leeni, ma olen nii õnnelik (kaisutab Leenat ja keerleb temaga ringi), nii rõõmus ja … ah, ma ei mõista ütelda, kuidas!

      LEENA. Kas mina teda ika tunnen?

      MIILI. Muidugi tunned! Aga pea suu, Leeni, kuuled! Mitte elavale kui hingele …

      LEENA. Teadagi, kui sellest veel rääkida ei või. Kes ta siis on?

      MIILI. Kaupmees Pärn!

      LEENA (ennast Miili käte vahelt lahti tehes). Kaupmees Pärn? Kiriku juurest?

      MIILI. Nojah! Ah, ma olen nii rõõmus, nii õnnelik! …

      LEENA (rahulikult). See on ju peaasi, et sa õnnelik oled. Aga – isa? Kas Pärn temale СКАЧАТЬ