Armastuse mõistatused. Laura Brentwood

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kodu eest on ju töö, aga tal, Candice’il, pole vaja näppugi liigutada, et tal kõik oleks, alustades triigitud pesust ja lõpetades punase kabrioletiga.

      “Aga tegelikult armastan ma rohkem hoopis lugeda,” tunnistas ta, et selle tõega eelnevat valet siluda.

      “Jah, Candy tassib kogu aeg endaga raamatuid kaasas,” kinnitas Gloria. “Isegi peoõhtutele. Vahel tundub see lihtsalt naljakas.”

      Candice solvus. Teda ajas see olukord aina rohkem ja rohkem vihale, aga kuna lapsepõlvest alates oli talle sisendatud, et tigetsemine on paha, siis tigeduse asemel oli ta õppinud tundma solvumist ja valu. Möirgamise asemel nutma. Oma sõrmi närima, kuigi oleks tahtnud kõik ümberringi purustada…

      Ta ei mõistnud, miks ta siin on, mida ta teeb ja millega see kõik lõpeb. Oleks tore, kui see rutem lõpeks. Väga kena muidugi, et Gloria leidis endale hingesugulasest noormehe, kuid mis tema, Candice siia puutub? Või peab ta nüüd oma sõbranna õnne kaitsel siin istuma? Ehk peab veel magamistoa ukse taga valvama ka?

      Kui ta praegu poleks sellises kaitsetus olukorras, oleks kõik hoopis lihtsam. Aga “oleks” on kahjuks ainult sõnakõlks. Ta on praegu selline nagu on. Unetusest juhm, veelgi enam – liimist lahti, närviline, agressiivne naine, keda mees on just reetnud ja kes sellepärast vihkab tervet maailma. Olgugi et ta vihkamisest nutab, mitte ei möirga. Vihkamine on vihkamine. Muserdav tunne.

      Candice oleks väga tahtnud midagi purustada. Kas või siduvad suhted. Kas või kellegi hea tuju. Midagigi!!!

      “Teate, ma ei taha enam siin olla,” teatas ta valjult ja selgelt. Nendest sõnadest olid kõik kohalolijad üllatunud. “Olete toredad inimesed, kõik on hästi, kuid mina sõidan koju. Gloria, ära solvu. Sa ei pea mind kohale viima, võtan takso. Soovin teile meeldivat ajaveetmist. Vabandage, kui miski valesti on,” paiskas ta ja hüppas püsti.

      Tegelikult ta tahtis hüpata, kuid püsis vaevu jalgel.

      “Candice, mis on?” sattus Gloria segadusse.

      “Kõik on hästi. Ja kui ma koju jõuan, on veelgi parem. Kus mu kott on?”

      “Ma saadan sind taksoni,” ütles Brandon.

      “Pole vaja.”

      “On küll. Nii on kindlam. Vastuväiteid ei arvesta.”

      Candice ignoreeris mehe sõnu. Ta teadis, et ei suuda praegu tema seltskonnas viibida, kuid see oli päris ükskõik. Saaks vaid kiiremini siit minema. Candice ei mõistnud täielikult, mis temaga toimub, kuid ta tundis end nagu mehhanism, millelt on korpus ära võetud ja mis on jäänud kaitsetuks liiva, vee ja võõraste käte ees.

      Ta ei tundnud end lihtsalt kaitsetuna. Temas oli miski murdunud. Mis saab edasi? Kas ta üldse jääb? Hakkab ta tõesti tööd tegema? Või kaob?

      Brandon ulatas talle koti. Candice’i pilk libises üle Gloria ja Mike’i näo. Mõlema ilme oli enam-vähem sarnane – pettunud ja häiritud, kuid hingesügavuses rahulolev. Või veel – see on ju nii mõnus, jääda oma jumaldatuga kahekesi tühja korterisse… Romantiline seiklus. Sellest, et neil nii hea on, tundis Candy end veel nirumalt.

      Neil on vedanud. Nad võivad jätkata oma tavapärast elu. Nende kohal olev taevas ei ole alla varisenud. Maa nende jalge all ei ole lõhenenud. Ja neis olev kellamehhanism jäi loendama aega nende elus. Candice’il aga on kõik teisiti. Tundus, et tema sisemine kell mõõtis… võib-olla kiirust, või rõhku. Igal juhul, kui kell sinu hinges muutub iseenesest baromeetriks või spidomeetriks, on see valus.

      Öö oli niiske. Hiljuti oli vihma sadanud, asfalt läikis laternate valguses. Lõhnas kevade järele. Siin läheduses on park. Võib arvata, et tuul toob kohale kevadise maa lõhna…

      Lehtede lõhn segunes tavaliste linnalõhnadega: bensiin, heitgaasid, prügi.

      “Mis sinuga toimub, Candice?” küsis Brandon. Seejuures tegi ta seda kuidagi eriliselt – mitte lihtsalt viisakusest, mitte tühjast uudishimust. Küsis, nagu tahaks midagi tähtsat teada saada.

      Haa! Justkui talle oleks oluline, mis Candyga toimub.

      “Kõik on hästi, Brandon!”

      “Tore. Aga mis toimub?”

      Candice vihastas nii, et krigistas hambaid.

      “Rumal küsimus. Ma ju ütlesin, et kõik on parimas korras.”

      “Vabandust, kuid sa ei sarnane inimesele, kellel on kõik hästi. Sellised inimesed reeglina naeratavad. Kas või silmadega. Aga sinu silmis helgib terve kataklüsm. Maavärin… või meteoriidi langemine.”

      “Sa oled purjus.”

      “Ja sina oled kaine?”

      “Loomulikult. Ma ei joonud koos teiega.”

      “Gloria rääkis, et sa pole kolm ööpäeva maganud.”

      Candice punastas, justkui oleks mees oma küsimusega tunginud tema isikliku elu pühamast pühamatesse soppidesse. Huvitav, kas Gloria rääkis ka sellest, miks ta nii kaua silma kinni ei saanud?

      “Midagi taolist,” lausus Candice vastu tahtmist.

      “Ja efekt?”

      “Mida?”

      “Efekt? Kas nägid, kuidas seinad kõiguvad?”

      “Ei.”

      “Kummaline. Kuigi… kui ei taha rääkida, pole vaja.”

      “Brandon, miks sa mind niimoodi sihikul hoiad, ah?” Candice keeras end kontsade peal ja haaras mehe randmest.

      “Ohoo! Minu arust hoiad sina mind.”

      Tundub, et tal on tõepoolest kõik väga hästi – mehe silmad naersid.

      Kusagil sügaval Candy alateadvuses vilksatas kerge, armetu mõte – jumal küll, mida ma teen? Haarasin peaaegu tundmatul mehel käest. Lihtsalt, niisama. Ema… Ema oleks häbi pärast surnud.

      “Kas sa irvitad minu üle?”

      “Ei. Muidugi mitte. Kuid sina – sa ei ole see, keda sa ennast väidad olevat.”

      Candice tardus. Kust ta teab? Kas Gloria lobises? Või meeldib talle oma nina seltskonnakroonikasse toppida?

      “Sa püüad end kujutada kas glamuurse tühipeana või pühapäevakooli paitüdrukuna. Aga sa pole ei üks ega teine. Sa oled mingi kolmas. Usutavasti oled tark, peenetundeline ja seejuures metsik ning armastad meeletult vabadust.”

      “Mis sa ajad!” kortsutas Candice kulmu.

      Jälle hakkas see pagana nägemine alt vedama. Oleks ta veres rohkem alkoholi olnud, oleks ta huvi tundnud, kes tänaval värvimuusika sisse lülitas. Tema ees vilkus Brandoni nägu: kord pimedusse kadudes ja siis jälle ilmudes. Ta oli ikka mõistuse juures, sest sai aru, et värvimuusika ei puutu siin asjasse.

      Ehk pöörduda arsti poole? Emal oleks ainult hea meel teda doktor Dizzy juurde saata…

      Ei, ainult mitte seda!

      “Candice, ma võin kihla vedada, et sa murened praegu СКАЧАТЬ