Ainus armastus. Tõnu Õnnepalu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja vene luule ümberütlemine, meisterlik mäng mujal tuntud teemade ja vormidega. Selles mõttes on Alver kahtlemata meie kõige kultuursem, Euroopa luulekultuurist kõige läbiimbunum luuletaja (niisama hämmastavalt kultuurne oli Peterson). Ei enne ega pärast Alverit pole keegi vallanud värssi ja keelt nii nagu tema. On loomulik, et säärane kõrgoskus ei jäänud isegi Eesti ahistavates oludes üksnes käsitöölikke vilju kandma, vaid suutis lõppude lõpuks endast kõrgemale tõusta, ilmutuslikesse sfääridesse tungida. Selle eest maksis luuletaja teadagi kõrget hinda, ajalugu kohtles teda väärilise karmusega. Hiline, vaikimisjärgne Alver on murtud: sõnade rikkus on jäänud, kuid see kuhjub summa summarum vaid banaalseteks mõtteavaldusteks. Hirmus karistus kadedatelt jumalatelt nende sfääri tungimise eest: jätta luuletaja ellu, aega, mis enam talle ei kuulu.

      Nii nagu Alver oma geniaalse värsitaidurlusega tõuseb suveräänselt eesti luulekultuuri kohale, nii tõusevad mõned Alveri luuletused suveräänsetena kogu tema muu loomingu kohale. „Suured voogajad” on nendest üks tähelepanuväärsemaid. Selles ei kohta me Alverile muidu nii tüüpilist paradoksi, dilemmat, vastanditepaari. Kogu kõrge kunst on korraga rakendatud ühe voo, tõsise edasitõtte teenistusse.

      Tüüpiline Alver kasutab küll hardaid vormeleid, aga jääb nende suhtes pilklikuks ja skeptiliseks: maailm pole just kuigi hästi korraldatud ja meil pole sinna ka suurt midagi parata, kuid see ei tähenda, et peaksime pisaraid valama. Oma spliini ei maksa liiga tõsiselt võtta. Ja maitsetu on tormata, pea ees, mõnda „lahendusse”, olgu selleks siis usk või nihilistlik eitus (mis on vaid pahempidiusk), Jumal või Kurat, katoliiklus või lamaism, kommunism või eestirahvuslus. Alver on hämmastavalt kaine. Küsimused ja dilemmad, mida ta vaatleb, on tihti romantilised, kuid tema pilk neile jääb klassitsistlikult jahedaks. Ta ei heida meelt ega ka juubelda selle üle, et jumalad on hukkunud. Ta ei rutta vanu puuslikke asendama uutega.

      Jahe skepsis iseloomustab „tüüpilise” Alveri ajaloonägemust: ta teab, et elab vana Euroopa, selle kultuuri ja religiooni hävingu keskel. Et see hävinguaeg („sõdadevaheline” aeg – tagantjärele antud nimi on iseenesest kõnekas) on Eestile juhtumisi(?) eneseteostuse aeg, ei loorita Alveri selget pilku. Oma kaasaegset vabariiki mainib ta sellisena, nagu see talle paistab: „Tühjad ja kobavad kõned. / Aga kas meistki kord mõned / aegade kaalul ei vae?” „Lugu valgest varesest”, omamoodi Eesti Vabariigi „Jevgeni Onegin”, ei anna tollest seltskonnast ja kultuurast, mida me parema puudumisel idealiseerima harjusime, just kuigi meeliülendavat panoraami. Et see panoraam on üsna terane ja realistlik, selles pole täna põhjust kahelda. Sest vana Eesti Vabariigi restaureerimise käigus on meil lausa imeväel õnnestunud surnuist äratada mõnigi „Valge varese” tegelane. Võtame näiteks Peep Hakiprilli, snoobi, kunstikriitiku ja esteedi ning tema ümbersünni nahaparkaliks (s.o ärimeheks), kellele boheemlik-luuleline Barbaara lõpuks ikkagi mehele läheb – me „Tartu daam” ei osutugi lõpuks nii eluvõõraks…

      Aeg, mis esitas luuletajale väljakutse (ja aeg nimelt esitab luuletajatele väljakutseid, selles ma ei kahtle, iseasi, kas või kui mitu on neid, kes söandavad väljakutse vastu võtta), oli Eesti ajaloolisest tähetunnist hoolimata niisiis kõike muud kui kuldne. Euroopas rõkkas uus barbaarsus, Maarjamaal kajas see vastu rasvases-rahvalikus sumbumises. Ega lõpuks olegi nii suurt vahet, kas õnnetuse eelaimuses priisatakse šampanja ja kaaviari või kartuliviina ja seapekiga. Alver pole snoob, kuigi labasus teda muidugi ei vaimusta. Ta ei pööra pilku oma ajalt kõrvale, ja seda hämmastavam on, et ta ei mandu pessimismis püherdama, vaid suudab näha oma rasvaselõuast ja verepulma ihkavat aega isegi teatud kaine huumoriga, võtmata kõrget kohtumõistja-poosi.

      Kolmekümnendatel aastatel nägid häda ja hävingut ette paljud, selleks polnudki vaja teab kui läbitungivat pilku. Alveri juures ei olegi nii üllatav kaine pilk oma ajale ning sellest järelduv pessimistlik tulevikuaimus (mis osutus realistlikuks), kuivõrd need harvad korrad, kui ta – nagu ta ise kirjeldab seda luuletuses „Peegel” – tuukrina „tungib läbi vaimust / ja suudab unustada raskusreeglit”. Siis juhtub midagi seletamatut:

      Kuid peeglis näen ma kummalisi lilli,

      mil pole inimeste keeles nime.

      Küllap see ongi luuletaja ülesanne, kui tal mingi ülesanne on: tungida läbi aja ja enda näivuse, läbi selle „virvenduse”, mis ümbritseb unistajast Barbaarat (luuletaja ja unistaja pole just üks ja seesama), et korraks näha iseennast näost näkku. Ja see ise pole siis enam sugugi mitte too, mis kõik enda arvavad olevat. See on midagi, millel polegi inimeste keeles nime. Ka luuletaja ei anna nime tollele nimetamatule peegelpildile, kuid ta toob teate selle olemasolust. Ma ei tea, milleks see tähtis on. Võib ju öelda, et sellest pole mingit kasu. Inimene jääb ikka igavesti oma teadmatuse või pärispatu „olukorda”, maailma käik jääb ikka väljapoole tema mõistmis- ja haardeulatust.

      Kuid maailma mõistmine ei olegi võimalik ei dogmaatilisel teel (mõne usutõe tunnistamisega) ega mõistuse abil (arutluskäiguga – mille toimumise eelduseks on samuti teatud aksioomide omaksvõtt). Maailma saab mõista kas ilmutuslikult või üldse mitte, mõlemad võimalused võivad muidugi osutuda vaid meie pettekujutluse viljaks: võib olla, et me mõistame maailma niikuinii ega vaja mingit ilmutust (me ei tea, et me teame); võib ka olla, et ilmutused on vaid enesepettuse kaugelearenenud vorm (me ei tea, et me ei tea). Kuid nii või teisiti on mõistmisvajadus olemas – sellest sünnivad religioonid.

      Mis jääb meile, kui me maailma ja enda palge ees seistes ei lepi vahetalitusega, mida pakuvad meile usulised vormelid ja riitused, jumalate väidetav autoriteet, ega ka mõistuslikud skeemid, mis oma olemuselt on sama tautoloogilised kui usulised (ühel juhul usume, et jumal on õige, teisel juhul, et meie mõistus on õige, et aru ja ilma vahel on saamine, et ilmast võib aru saada)? Meile jääb kas õud, hullus, enesetapp – või tabab meid päästev ilmutus. Viimasel juhul me loome uue religiooni. Kui palju neid võib olla loodud ja kui vähesed neist on saanud religiooniks! Ka Betti Alver on üks neid religioonirajajaid, kes seda kunagi ei rajanud. Või me ei tea – sest ei tea kunagi: implitsiitselt on see Alveri kahes voogamisluuletuses olemas. See ei ole taandatav ühelegi olemasolevale õpetusele, ei usulisele ega skeptilisele – nii nagu enamik Alveri luuletusi on taandatavad mõnedele luulekunstis viljeldud teemadele ja neil teemadel luuletamise viisidele.

      Religioonis näib olevat kaks vältimatut komponenti: kosmoloogia ja eetika, vana ja uus testament, mis on maailm ja mis olen mina. Eetika all mõeldakse küll enamasti õpetust sellest, mis peaks olema (või kuidas ma peaksin olema), kuid algküsimus on siiski enda mõistmises: kui ennast nähakse n-ö silmast silma, siis langeb igasugune „peaks” automaatselt kõrvale kui ebavajalik, ülearune. Kui mulle on selge, mis ja kes ma olen, siis ei vaeva mind enam küsimus, mida ma peaksin tegema: ma saangi teha nii ja ainult nii. Just sellist eetika tõlgendust esindab ka Alveri „Mu juurde voogas”. „Mina” on endale selge, niisiis nüüdsest truu. Reetmine pole enam võimalik, jääb vaid ootus, et aeg saaks täis, kõik saaks selleks, mis ta niikuinii on:

      Ma ootan, kuni väiksed tõrud sirgund

      on suureks puuks.

      Mu pilk on märg. Mu salajõud on virgund.

      Mu hing jääb truuks.

      Kuid seda hilisemat, kannatusaegset voogamisluuletust tahtsin ma puudutada kui varasemast lähtuvat, kui „Suurte voogajate” eetilist kommentaari. Eetika ja kosmoloogia ei saagi olla lahutatud. Mulle tundub, et see eksiarvamus, nagu oleks eetika midagi kosmoloogiast sõltumatut, ongi tänapäevaste eetikaotsingute peanõrkus. Teatavale kosmoloogiale ei saa vastata mis tahes eetika. „Mina” pole midagi väljaspool maailma, maailm pole midagi väljaspool mind. Näiteks: kui me (olgu vaikimisi või välja öeldes) näeme maailmas hea ja kurja võitlustandrit, kui meie kosmoloogia on sel viisil dualistlik, siis eetika seisneb õige poole äratundmises. Kui maailmal on algus ja lõpp, siis tuleb „minal” ennast selle lõpu jaoks valmis panna, eriti veel kui tegemist on päevaga, mil saab selgeks õige ja vale: kogu eetika peegeldub siis tagasi tolle hüpoteetilise lõpupäeva palgelt. Või veel СКАЧАТЬ