Ahvatluse ingel. Monika Rahuoja-Vidman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Tema mobiili numbrite nimekirjas seda polnud.

      „Ah, kellel vaja, küll see helistab uuesti. Ja võib-olla, et mõni helistas hoopistükkis valesti.“

      Ta pani mobiili tagasi kapi peale ning läks kööki, et vesi keema panna. Vahepeal, kui kohv tõmbab, jõuab kiiresti duši all ära käia.

      Nikorella oli üle ootuste heas tujus. Justkui laps, kes jõuluvana tulekut ootab teades, et on saada olevad kingitused täiega ära teeninud. Saadud rõõmusüsti mõju oli olnud ülimalt efektiivne.

      Duši alt tulles tõmbas ta jalga aluspüksid, ning pani selga lühikese kodukleidi. Uurivalt ennast peeglist vaadates, hakkas ta järjekordselt ohkima:

      „Oh, olen end täiesti käest lasknud. Keha lõtv kui sajaaastasel. Ja nägu? Ilmetu ja väsinud. Oh jumal küll… Kui teeks endale õige silmad pähe? Kas aitaks? Eeh…“

      Naine võttis ripsmetušši ja keeras korgi lahti:

      „Tea, kas on ära kuivanud või?“

      Kuidagi ei meenunud, millal ta seda viimati kasutas. Igatahes oli see toimunud tema eelmises elus. See oli kindel. Enne seda, kui Janar… jah… Silme ees kiskus ähmaseks. Kurbusehoog valgus üle keha. Seegi tegevus oli toimunud eelmises elus. Elus, mida ta enam iialgi tagasi ei saa. Ahastus püüdis taas kord naist oma võimusesse haarata.

      Nikorella raputas kiiresti pead, tegi isegi mõned käteringid, püüdes vabaneda ägedalt pealetungivatest kurbadest mõtetest. Mõtetest, milledest olid saanud meenutused.

      „Pean keskenduma! Oma tundeid ja mõtteid kontrollima,“ mõtles ta. „Tahtsin ju silmi värvida! Ja ma teen seda!“

      Uurivalt silmitses ta harjakest. Otsustas siis, et kõige parem on seda ripsmetel proovida. Mõned tõmbed ning kontrolliv pilk peeglisse.

      „Ei olegi veel päris ära kuivanud!“ nentis ta rahulolevalt. „Hea teada! Ja Janar tahaks ka, et ema kena välja näeks. Mitte nagu vana kole nõid. See sealt kõrvalmajast!“

      Kujutlus naabrinaisest kui hambutust tigedast vanaeidest tegi tuju paremaks ja Nikorella läks rahulolevalt väljamõeldud viisikest ümisedes kööki, imestades selle üle, kuidas tema meeleolu küll nii kiiresti muutub. Ta kallas kohvi kruusi ja võttis ettevaatlikult lonksu – kui hea! Võttis veel paar lonksu. Kõhus hakkas korisema.

      „Oh, peaks midagi sööma. Et oleks jaksu oma uut elu alustada.“

      Ta otsis kapist välja kilesse keeratud juustutüki ning pistis sügavkülmast võetud saiatükid rösterisse. Nõjatus siis oodates kapi vastu ning vaadates aknast välja, rüüpas kruusist kohvi. Peas kumises nüüd miskipärast tea kust kunagi kuuldud viisijupp – oi, aegu ammuseid… Lause tundus Nikorellale mingil põhjusel tähendusrikas ning võimas, kui kosest alla paiskuv veemass. See kobrutas peas kui ring, millel pole ei algust ega lõppu. Laulu sõnu naine ei teadnud. Ta kõigutas end tasakesi edasi-tagasi – oi, aegu ammuseid, oi, aegu ammuseid…

      Kõrbelõhn, mis ootamatult ninasöörmeid ärritama hakkas, tõi ta tegelikkusesse tagasi. Nikorella vaatas rösteri poole. Sealt tuli suitsu. Naine ehmatas:

      „Mis see siis nüüd on?“

      Kiiresti tõmbas ta juhtme kontaktist välja. Ka peas ringiratast keriv viisike ammustest aegadest katkes. Õngitsenud noaga saiatükid välja, uuris Nikorella rösterit. Sellel ei paistnud midagi viga olevat. Ka kõik spiraalid olid veel kuumad. Masinat liigutades pudines sealt aga sodi ning Nikorella keeras rösteri kummuli. Lauale tekkis väike hunnik poolkõrbenud saiapuru. Muidugi, keegi polnud pikki kuid hoolinud rösteri puhastamisest. Nikorella raputas masinat korralikult, tõmbas siis välja alusplaadi ja puhastas selle ära, raputas masinat veel kord ning tõmbas lapiga üle ka selle küljed. Pannud rösteri tagasi kapile ja juhtme kontakti, pistis ta saiatükid tagasi rösterisse. Vaatas pingsalt – kas hakkab jälle suitsema. Ei hakanud. Saiad läksid kenasti pruuniks. Teinud endale kaks juustuvõileiba ja täitnud vahepeal pooltühjaks rüübatud kohvikruusi, tahtis naine viimase aja tava kohaselt tuppa diivanile istuma minna, kuid mõtles viimasel hetkel ümber.

      „Ma pidin ju oma eluviisi muutma! Oma elu muutma. Millal siis veel, kui mitte nüüd ja kohe?“ Naine ohkas. Nii oli ta ju otsustanud ja tal oli ka õigustus.

      „Janar tahaks seda ka, et tema ema oleks rõõmus.“

      See oli Nikorella tugevaim trump – kui Janar tahab, siis tuleb seda teha, maksku, mis maksab.

      Ta astus köögiakna juurde ja vaatas välja. Tagaaed. Just. Sinna ta läheb ja istub kiigele. Kuulab linnulaulu ja naudib värsket õhku, keha paitavat tuuleiili ning läbi õunapuulehtede paistvaid päikesekiiri. Võtnud võileivataldriku ühte ja kohvikruusi teise kätte, läks ta kõrvaltuppa ning küünarnukiga lingile vajutades lükkas rõduukse lahti ja pistis varbad sealsamas seisvatesse plätudesse. Kui tore, et on suvi ja saab väljas olla! Hommikul olid sääsed ka veel unised ega kippunud tüütama. Pannud võileivataldriku maha, istus ta ettevaatlikult kiigele.

      Kohvi joodud ja võileivad söödud, seadis Nikorella end mugavamini kiigele ja lükkas kergelt hoogu. Meenus, kuidas ta seal oli istunud, beebi Janar süles. Selle pildi sundis ta tahtejõuga eemale:

      „Meenutan parem seda, kuidas ma ise lapsena hoogu tegin…“

      Korraga tuli talle veel parem mõte.

      „Ei tea, kas naabritel on ka kiik?“

      Ta püüdis meenutada. Ei, ei pannud tähele. Aga ta võis ju praegu minna ja järele uurida. Kui kiike ei ole, siis oleks nii tore seda väikest tüdrukut ja tema isa siia kiikuma kutsuda. Vahelduseks, muidugi. Ta peatas hoo ning hakkas juba tuttavat rada pidi naabriaia poole minema. Kleit jäi põõsaokste taha kinni. See tuletas meelde, et ta polnud rinanhoidjat selga pannud:

      „Mis siis, kui naabrimees seal on? Aga… ta läks ju ära tööle. Ta ei saa veel tagasi olla. Võib-olla on hoopis naabrinaine aias. Päevitab või… rohib… Ah, ma võin ju iga hetk tagasi pöörata!“

      Ta trügis läbi põõsarägastiku vapralt edasi.

      Naabri aias oli kõik vaikne. Mõned ammustest aegadest jäänud katkised aialipid, mis heki keskel turritasid, polnud mingi takistus ning Nikorella pressis end heki vahelt läbi. Midagi torkas säärde.

      „Aii…“ pääses huulilt. Oma hüüdest ehmunud, kükitas ta säärt hõõrudes kärmesti põõsasse ning tundis otsekohe veel paari torget.

      „Neetud! Pagana neetud põõsad!“ pääses nüüd huulilt vihane pomin. Püsti tõusta ta aga kohe ei julgenud. Hakka veel naabrinaisele seletama, miks ta keset päeva tema aiaäärsetes põõsastes kakerdab. Ta ootas kükitades, julgemata ringi vaadata. Mis siis nüüd saab? Kas keegi tuleb asja uurima? Kõik jäi vaikseks. Kui naabrinaine oligi kodus, siis igatahes polnud ta tagaaias ja ei näinud ega kuulnud kutsumata sissetungijat. Aeglaselt tõusis Nikorella püsti. Mida ta sinna tegema oli läinudki? Ah jaa – kiik! Ta vaatas uudishimulikult ringi. Kõik oli olemas. Nii kiiged kui ka trampliin. Veidi eemal liivakast, täis plastmassist ämbreid ja koogivorme.

      „Nii, siin on siis kõik olemas. Aga olgu, küll ma midagi muud välja mõtlen,“ lohutas ta ennast. Miks ta midagi välja mõtlema peab ja milleks, ta ei teadnud. Aga tunne, et ta seda tegema peab, et seda on vaja, oli tugev.

      „Võib-olla polegi kedagi kodus? See, mis-ta-nimi-nüüdoligi, Linda vist, on ehk ka tööle läinud. Või poodi? Või kuhu iganes. Keda huvitab. Tegelikult.“

      Aeglaselt СКАЧАТЬ