Võrratu. Barbara Cartland
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Võrratu - Barbara Cartland страница

Название: Võrratu

Автор: Barbara Cartland

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Зарубежные любовные романы

Серия:

isbn: 9789949206056

isbn:

СКАЧАТЬ title>

      Regendiajal veetsid rikkurid, tähtsad tegelased ning moekad noored lordid (kui nad parajasti hasartmänge ei mänginud ning kaardimängus terveid varandusi ei kaotanud) aega eelkõige südameasjadega tegeldes – seda nii seltskonnadaamidest kaunitaridega kui ka kurtisaane ning poolilmadaame taga ajades. Nende kurtisaanide esinumber oli võrreldamatu kaunitar, võrratu.

      Sellistel naistel olid oma varjunimed – näiteks Valge Hirv, Laulurästas või Venuse Palverändur.

      Ooperis oli neil kogu hooajaks kinni pandud eraldi loož, nagu ka Haymarketis asuvas King’s Theatre’is. Aadlimehed käisid seal nendega etenduse ajal kurameerimas, kuigi nende abikaasadki teatrikülastajate seas olid.

      Üks selle aja parimaid entsüklopeediaid kirjutas nii:

      Regendiaja igavlevad ning kiimas džentelmenid ei häbenenud oma taltsutamatut armuiha karvavõrdki. Jäärapäiselt jätkasid nad oma suurejoonelist elustiili, tegemata tagajärgedest väljagi.

      Säärane käitumine ei olnud neil päevil mingilgi moel ebatavaline. Prints ise oli toona oma armukeste poolest kurikuulus ning tema vend Yorki hertsog andis Mary Anne Clarke’ile igakuiselt tuhat naela.

      Kõige tähtsamad kurtisaanid olid neil päevil Harriette Wilson ja tema õed – tõtt-öelda oli Harriette kõrgseltskonna meeste iidol.

      Esimene peatükk

      1820

      Eldridge’i krahv astus White’si klubi trepist üles ning peauksest sisse. Uksehoidja vakatas hetkeks ning sõnas siis: „T’re h’mmik’st, h’rra. Tore näha, et t’gasi olete!”

      Krahv naeratas.

      Traditsiooniliselt tundsid kõik White’si klubi uksehoidjad kõiki klubi liikmeid ning krahv oli tõesti kaua ära olnud.

      „Tore on tagasi olla, Johnson,” kostis ta.

      Ta oli enda üle uhke, et suutis uksehoidja nime meelde tuletada. Tollele oma kõvakübarat ulatades astus ta hommikutuppa ja heitis põgusa pilgu eendaknale, kust Beau Brummel enne Inglismaalt pagendusse saatmist kohut oli pidanud.

      Siis märkas ta toa teises otsas mehi, keda ta otsima oli tulnud.

      Neid oli neli ning kui ta nende poole astuma hakkas, põrnitsesid nood teda uskumatul pilgul. Lõpuks nad hüüatasid.

      „Roydin!” ahhetasid nad. „Oled see tõesti sina?”

      „Nad hüppasid püsti ning sirutasid käed välja. Krahv surus oma nelja parima sõbra käsi – kolm nendest olid Etonis ta koolikaaslased olnud.

      „Kus sa kogu selle aja olnud oled?” päris James Ponsonby.

      „Maal, Jimmy,” kostis krahv. „Parandasin oma lossi lekkivat katust ja üritasin oma ülalpeetavaid näljasurmast päästa,” jätkas ta, hääles kibedusenoot.

      Seejärel jätkas ta teisel toonil: „Ent nüüd on see kõik tehtud – sellega on täielikult ja absoluutselt ühel pool!” Need viimased sõnad lausus ta rõhutatult aeglaselt ning ta sõbrad jäid talle otsa põrnitsema.

      „Mida sa sellega öelda tahad?” uuris üks neist.

      Krahv hingas sügavalt sisse ning vastas siis: „Ma olen rikas! Ma sain ootamatult, ebatavaliselt ja uskumatult rikkaks!”

      Hetkeks valitses ruumis täielik vaikus. Siis hakkasid kõik korraga rääkima ning krahv tõstis käe: „Taeva nimel, andke mulle üks naps. Mul on seda vaja! Ja kui te teada tahate, siis ma olen isegi šokiseisundis!”

      Ta naeris ning kutsus teenri enne, kui keegi midagi öelda jõudis.

      „Kaks pudelit parimat šampanjat – ei, kolm. Ja kiiresti!”

      Ettekandja kiirustas tema tellimust täitma ning krahv sättis end ühte suurde pruuni nahktooli istuma, öeldes: „Andke mulle aega. Ma räägin teile kõik kohe ära, aga… ma suudan seda isegi vaevu uskuda!”

      Ta sõbrad teadsid kõik, et kui kümnes Eldridge’i krahv suri, päris ta poeg isa tiitli, ent ka terve mäekõrguse hunniku võlgu. Noormees oli Londonist lahkunud, et hooletussejäetud maavalduste ning hädasti remonti vajava lossiga tegelda. Kui sõbrad värskest krahvist enam midagi ei kuulnud, arvasid nad, et Londonisse naasmine ei olnud mehele enam taskukohane.

      Üllatava nobedusega tõi teener lauale jäänõus šampanjapudeli. Ta valas välja viis pokaali ning krahv tühjendas enda oma ühe sõõmuga. Siis lausus ta: „Veel üks pudel – ja nii külm kui võimalik.”

      „Hästi, härra.”

      Krahv tegi oma šampanjale lõpu peale ning sõnas siis: „Ma tean, et te olete kõik uudishimulikud, nii et ma räägin teile kohe, mis juhtunud on.”

      „Kui sa tõesti rikas oled,” vastas Charles Raynam, „siis on minu meelest vaid kaks võimalust – sa leidsid kas mõnelt oma põllult kulda või pööningult kuningliku varanduse.”

      „Ma palvetasin küll, et nii juhtuks,” naeris krahv, „ent ma kinnitan teile, et mu pööninguil pole peale rottide midagi ning ka põldudel lokkab vaid umbrohi!”

      „Aga mis siis juhtus?” päris Jimmy Ponsonby. „Heldus küll, Roydin, ära hoia meid teadmatuses. Me oleme uudishimust suremas!”

      Ent krahv sirutas oma tühja klaasi uuesti täitmiseks välja ning üks ta sõpru tegigi seda kohusetundlikult.

      „Ma ei tea, kas te mäletate,” alustas krahv, „ent mu isal oli väga ebameeldiv vend, keda ma väga harva kohtasin – õigupoolest ainult matustel. Ta ei pidanud perekonnast midagi, kui tegu polnud just surnud pereliikmetega, nii et ta kolis Northumberlandi ja ostis endale seal maja.”

      „Ma mäletan, et ta käis ükskord Etonis,” sõnas Jimmy, „ning lahkudes andis ta sulle enda saatmise eest kuus penni jootrahaks. Minu meelest oli see kõige õelam tegu üldse!”

      „See oli tõesti täpselt onu Lioneli moodi,” nõustus krahv. „Kui mu isa oli liigagi lahtise käega ja raharaiskaja, siis tema oli hoopis kooner!”

      Krahv rüüpas oma teisest šampanjapokaalist suutäie. Seejärel, mõistes, et ta sõbrad ootavad, et ta jätkaks, ütles ta: „Kaks nädalat tagasi teatati mulle, et mu onu on surnud. Ma sain tema advokaatidelt kirja, mis teatas, et kuna mina olen tema pärija, tahetakse mind otsekohe näha.”

      Ta vakatas ja jätkas siis: „Ma ei arvanud, et see oleks Londonisse sõitu väärt, ent palvetasin sellegipoolest, et ta oleks mulle midagi jätnud – peale parimate soovide muidugi, mis ei oleks talle midagi maksnud…”

      Krahv rüüpas veel šampanjat ning jätkas, enne kui keegi midagi öelda jõudis: „Tegelikult jättis ta mulle aga kõik, mis tal oli!”

      „Kõik?” uuris Charlie. „Kui palju seda on?”

      Krahv tegi pausi, justkui oleks tal raske vastata. Siis sõnas ta aeglaselt: „Pisut üle… kolme miljoni naela!”

      Ta sõbrad ahmisid kuuldavalt õhku. Siis hakkasid nad taas kõik korraga rääkima.

      „Kuidas säärane asi võimalik on?”

      „Miks sina sellest midagi ei teadnud?”

      „Miks? Miks? Miks?”

      Krahv tõstis käe.

      „Ma teadsin, et te seda küsite, ning vastus sellele on üsna lihtne – ta koonerdas ja säästis СКАЧАТЬ