Võrratu. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Harry pööras aeglaselt ringi ning põrnitses hämmeldunult oma õele otsa. „Sina?” päris ta. „Kindlasti mitte!”

      „Aga miks… miks mitte?” päris Amorita. „Lõpuks ei tea ju mitte keegi, et ma pole laval üles astunud. Ma võin öelda, et alles otsin endale mõnda rolli.”

      Harry kõhkles õigeid sõnu valides. Lõpuks lausus ta: „Sa oled leedi, Amorita, ning need naised, kellega sul seal seltsida tuleks, ei ole seda.”

      „Mina küll ei mõista, mis vahet seal on, kes nad on,” vaidles Amorita vaikselt vastu. „Oluline on see, et kui ma kaasa tulen, saad sa peole minna ja võiduajamised võita.”

      Ta nuuksatas tasa ning jätkas siis: „Me ei saa lasta hoidjal surra… tal on operatsiooni vaja. Kui sa tuhat naela võidaksid, mõtle, mida kõike me veel lossiga saaksime teha… ja me saaksime Briggsidele võlgu oleva palga ära maksta – nad pole juba kuid oma palka kätte saanud!”

      Amorita seletas seda kõike nii innukalt, et ta põsele valgus pisar.

      „Taeva nimel, Amorita, ära küta end üles!” hüüdis Harry. „Mul on kõige selle pärast niigi paha tunne, sa ei pea seda veel hullemaks tegema.”

      „Ma tahan asju paremaks teha,” sõnas Amorita pisaraid neelates.

      Harry ei vastanud ning hetkelise pausi järel jätkas ta õde: „Ma ei mõista, miks ma ei võiks kehastada töötut näitlejannat! Sa ütled, et ma olen leedi, aga see ei ole mulle ju punase värviga otsa ette kirjutatud!”

      Harry naeris pisut lämbunult. „Sellest pole kasu, Amorita,” sõnas ta. „Ma ei või sind viia peole, kuhu mitte ükski leedi jalgagi ei tõstaks. Kui tuleb välja, et ma oma õe sinna kaasa võtsin, satuksid sina seltskonna põlu alla ja mind heidetaks tõenäoliselt klubist välja.”

      „Ma ei suuda seda uskuda!” hüüdis Amorita. „Mis puutub minu seltskonna põlu alla sattumisse, siis kuna ma pole kunagi ühelgi ballil ega tantsupeol käinud, ei saa keegi mind ka paariaks kuulutada.”

      „Kuula nüüd…” hakkas Harry ütlema, kuid ta õde jätkas: „Ainus probleem on see, et mul oleks vaja korralikke riideid, aga kuna me ei saa neid endale lubada, tuleks mul katsuda need laenata… Ainult ma ei suuda ettegi kujutada, kelle käest.”

      Harry pöördus taas akna poole. „See ei oleks keeruline,” kostis ta. „Ma saaksin need sulle laenata.”

      Amorita hüppas oma toolilt püsti ning astus venna kõrvale akna alla. „Kas see tähendab, et sa võtad mu endaga kaasa?”

      „Ma tean, et ei tohiks seda teha,” vastas Harry, „ning isa vihastaks selle peale väga, aga taevas teab, et mul ei ole ühtegi teist mõtet, kuidas tuhat naela saada – ning Roydin lubas mul endale ta uute hobuste seast ratsu valida.”

      „Noh, näed siis!” kostis Amorita. „Ta teab, et võidad, ning mina tean seda samuti. Nii et, Harry, sa ei tohi proovimisest loobuda. Mõtle ometi hoidja peale.”

      Neiule tõusid uuesti pisarad silma, kui ta jätkas: „Mamma surmast saadik on hoidja siin ilmas ainus inimene, kes meid tõeliselt armastab. Kuidas me saame lasta tal ilma operatsioonita kannatada ja surra?”

      „Olgu, olgu!” ohkas Harry. „Sinu võit. Aga, Amorita, sa ei tohi mitte mingil juhul sellest kellelegi sõnakestki hingata – mõistad? Mitte keegi ei tohi kunagi teada saada, et oled mu õde.”

      Amorita heitis käed venna kaela ümber. „Ma armastan sind, Harry,” sõnas ta. „Ma ei teeks mitte kunagi midagi, mis sind haavaks või su nimele kahju teeks.”

      Ta ohkas ning jätkas siis: „Ent me ei saa ka niimoodi aeglaselt surnuks nälgida ning lasta lossil laguneda, kuni meil enam kuskil magadagi pole.” Ta suudles venda ning kui ta end uuesti liigutas, tõstis Harry käe oma laubale.

      „Ma olen vist hulluks läinud,” nentis ta, „kuid mulle ei tule ühtegi teist lahendust pähe.”

      „Noh, üks probleem on seega lahendatud,” vastas Amorita. „Harry, aga sul tuleb mulle korralikud rõivad leida.”

      „Ma hoolitsen selle eest.”

      „Ma saan aru, et küsid selle leedi käest, kes ei saanud sinuga tulla,” pakkus Amorita.

      „Just nii,” tunnistas Harry, „ent tema ei ole leedi ning sina ei tohi temast rääkida.”

      „Ma räägin temast ju ainult sinuga,” kostis Amorita.

      „Ning peol tohid sa samuti ainult minuga rääkida. Sa püsid minu kõrval ega pööra tähelepanu mitte millelegi, mida teised mehed sinule ütlevad – ning eelkõige ei tohi sa rääkida mitte ühegi teise sealviibiva naisega.”

      „Hästi,” sõnas Amorita tõredalt. „Õpetussõnad võid sa ka hilisemaks jätta, ent praegu pead sa minuga haiglasse hoidjat vaatama tulema ja arstidele kinnitama, et maksad operatsiooni eest.”

      „Kui ma ei võida, lasen ma end maha!” lausus Harry.

      Amorita naeris. „Nüüd teed sa lihtsalt melodraamat! Sa tead suurepäraselt, et võidad sõidu, kui sul vähegi korralik hobune on. Ning krahvi tallides leidub kindlasti mõni, keda sa teistele eelistaksid.”

      „Eks ma tean paremini, kui neid näinud olen,” vastas Harry, „nii et meil on parem õigel ajal sinna kohale jõuda.”

      „Kui kaugel see on?” päris Amorita.

      „Meie juurest umbes viisteist miili,” vastas Harry, „ent nende vanade kronudega, kes meile veel jäänud on, võtab see sellegipoolest mitu sõidutundi.”

      „Me lahkume piisava ajavaruga,” vastas Amorita lõpuks.

      Ta astus vennast eemale, et tooli peale jäetud käekotti võtta.

      Harry jälgis teda pilguga. Siis sõnas ta: „Oled sa päris, päris kindel, Amorita, et me peaksime seda tegema? Hobuste ratsastamise koha pealt olen ma veel hädapärast suutnud isa jälgedes astuda, ent ma tean, et selle üle tunneks ta õudust.”

      Amorita naeratas. „Sa oled suurepäraselt hakkama saanud! Pole sinu süü, et me viimaselt kahelt laadalt ühtegi head noorlooma ei leidnud. Ent mul on tunne, et nüüd on me õnn pöördumas.”

      Harry ohkas. Baronet, nende isa oli ühte hobust ratsastades õnnetul kombel surma saanud. Sir Arnold Howe oli lootnud ratsut kalli hinnaga maha müüa ning see oleks tal võimaldanud suhteliselt mugavalt ära elada. Howe’i loss oli perekonna valduses olnud juba kolm sajandit. Kurval kombel ei olnud Howe’idel kunagi eriti palju raha olnud.

      Kui Sir Arnold väikese mõisa ning tiitli päris, sai temast suguvõsa esimene mees, kel õnnestus pisut paremale järjele jõuda. Nimelt oli tal erakordne anne hobuste taltsutamiseks. Kui tema juba mõnda hobust treenima hakkas, muutus ka kõige metsikum ratsu malbeks ja kuulekaks.

      Kui ta abiellus, elasid tema ning ta kaasa lagunevas lossis hobuste ostmise ja müümisega õnnelikult ära. Sir Arnoldil läks suisa nii hästi, et ta sai endale lubada poja Etonisse ja seejärel Oxfordi õppima saatmist.

      Ent sõja ajal konfiskeeris armee kõik parimad hobused. Sellest ajast alates ei leidnud Sir Arnold enam selliseid noorloomi, keda tal vaja oleks läinud. Raskeks muutus СКАЧАТЬ