Südamehääl. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

      „Neetud, venime kui surnuvoor.”

      Sabina lausus need sõnad valjusti ja pahvatas seejärel oma hääle kõla peale helisevalt naerma. See, kuidas ta tegi järele mõisahärra üsna kuuldavalt pomisetud sõnu, kui see oma tütart piki vahekäiku laulatustseremooniale juhatas, ajas ta õed paratamatult itsitama, kuigi papa oleks olnud kurb vanima tütre teravmeelsusest teada saades.

      Aga öeldu vastas praegu siiski tõele, sest vana ja krigisevat troskat mööda konarlikke teid vedavad hobused tundusid liikuvat aina aeglasemalt. Sabina vaatas läbi hädasti puhastamist vajava akna välja. Oli pimedamaks läinud ning nähtavale olid ilmunud tähed, mis merepinnalt vastu helkisid.

      Peale arvukaid viivitusi ja õnnetusi tundus talle, et ta ei jõua ealeski Monte Carlosse, aga samas oli see mõte naeruväärne.

      Sabina tundis rahulolu, kui vaatas merele kaugel allpool ja puude tumedatele varjudele, mis taeva taustal tundusid eksootilised ja kummaliste kujudega. Ta oli Prantsusmaal. Ta liikus lähemale kohale, mille külastamisest ta veel paar kuud tagasi unistadagi ei söandanud.

      „Tänu jumalale, ma olen üks õnnelik tüdruk!”

      Sabina lausus need sõnad sosinal ja hakkas siis taas naerma. Kui naeruväärne temast iseendaga rääkida! Kõik peaks teda sama hulluks kui seda ullikest poissi kodukülas, kes nüril pilgul kõveratel külateedel hulkudes oli oma kõrge häälega tüdrukut hirmutanud.

      Kui kaugeina tundusid nüüd Cobbleford ja Gloucestershire ja siiski oli ta alles mõni päev tagasi sealt lahkunud. Praegu istub pere ilmselt elutoas, olles juba ammu lõpetanud lihtsa eine, mida papa jonnakalt õhtueineks nimetas, kuigi mamma sellele kui õhtusele söömaajale viitas.

      Tüdrukud on kindlasti ametis – Harriet pusib oma tikkimistöö kallal, mis kutsus kõigil, kes seda nägid, esile imetlushüüded, samas kui Melloney, vaeseke, õde visalt, kuid ebaõnnestunult järgida püüdis. Angelina võib ehk olla klaveri taga – papale meeldis kuulata, kuidas tal klaveritunnid edenesid – ja Claire on voodis, sest enne viieteistkümnendat eluaastat ei lubatud neil kellelgi õhtusöögiks üles jääda.

      Mamma istub oma lemmiktoolis, lambivalgus kenadelt juustelt tagasi peegeldumas, kullakarva juuksed hallisegused. Ja papa, kui ta on pühapäevase jutluse juba valmis saanud, tuleb kabinetist, seab end kolde teise serva mamma vastu ning ühineb vestlusega. Rääkida on paljudest asjadest, kuigi nad on olnud niigi terve päeva koos ja võib-olla ütleb keegi neist just praegusel hetkel: „Huvitav, kuidas Sabinal läheb ja kas ta on juba Monte Carlosse pärale jõudnud?”

      Kui nad vaid teaks, mõtles Sabina. Kui kohkunud oleks papa, kui ta teaks, et ta ei ole Monte Carlos, vaid reisib ihuüksi troskaga ringi! Aga ta ei saanud tõepoolest sinna midagi parata.

      Kui preili Remington Nice’is rongist maha astudes jalaluu murdis, oli Sabinale üheks häbiväärseks hetkeks tundunud, nagu oleks see kõik mingi kurja deemoni trikk, et ta vaid sihtpunkti ei jõuaks. Aga mõni hetk hiljem oli ta oma isekusest väga kohkunud, kui püüdis hakkama saada saginas, mille õnnetus esile kutsus.

      Preili Remington, kes oli piiskopi nõbu ja sobilikus vanuses, sest muidu poleks teda kunagi usaldatud Sabinale saatjaks, oli neiu arvamuse kohaselt end väga rumalasti üleval pidanud. Ta oli karjunud ja nutnud ja siis sootuks minestanud, nii et Sabinal oli kulunud palju vaeva, et naist nuusksoola, külma kompressi ja kõige tipuks sulgede põletamise abil naise nina all ta tagasi teadvusele tuua.

      Nende sulgede hankimiseks oli neiul tulnud kõvasti vaeva näha. Nice’i jaamas seisid mõningad kastid Monte Carlosse transporditavate kodulindudega. Sabina oli seda lugenud kastile kinnitatud lipikult, kui ta sõrmed kastiliistude vahele libistas, et sealt mõned mahapudenenud suled üles korjata. Ehkki ta oli preili Remingtoni pärast mures, ei saanud ta parata, et ta süda sihtpunkti nime lugedes võpatas ja ta tundis viivuks ärritust, et ta reis nüüd viibima pidi kuni preili Remington vajalikku arstiabi saab.

      Oli kulunud terve igavik, enne kui arst kohale toodi. Preili Remington lebas ooteruumi kõval ebamugaval pingil valjusti nuttes ja minestades vähemalt tosin korda, enne kui habetunud prantslasest arst klaasuksest sisse sammus.

      Sabinal oli olnud siis, nagu ka kogu reisi jooksul, hea meel, et ta päris hästi prantsuse keelt oskas. Mamma oli erilise hoolega jälginud, et neiu keeleõpingutes järjekindel oleks, kui ta midagi muud ka unarusse jättis ja oli uhkusest pakatanud tütre laitmatu häälduse üle.

      „Ma pean vabandama, härra, et teile tüli teen,” alustas ta. Tohter, kes oli paistnud pahane ning ärritunud, kahtlemata oli tal kiire, oli võtnud peast kübara, mis neiu meelest oli väga ontlik ž est, ja isegi naeratuse huulile mananud.

      „Mulle teatati, et juhtus õnnetus, preili.”

      „Kahjuks on see tõsi,” vastas Sabina. „Mu sõbranna, kes on mind Monte Carlosse saatmas, kukkus rongist väljudes. Nagu te näete, ei ole ta just kergekaaluline ja ma kardan, et ta jalaluu on katki.”

      „See on tõesti äärmiselt kahetsusväärne, preili,” sõnas arst ikka veel teda silmitsedes ja neiu arvates ei kiirustanud ta sugugi patsienti ravitsema.

      Preili Remington aga oigas valust ja kui arst tema poole pöördus, kaotas jälle teadvuse.

      „Ongi parem, kui ta jalga vaatate, kui ta teadvusetu on,” lausus Sabina asjalikult. „Muidu ei talu ta selle puudutamist.”

      Tohter katsus jalga üsna põgusalt.

      „Halb murd,” nentis ta. „Me peame proua haiglasse toimetama.”

      „Haiglasse!” kordas Sabina kohkunult. Ta oli lootnud, et arst preili Remingtoni jala sidemesse paneb ja nad saavad teekonda jätkata.

      „Jalg tuleb fikseerida ja lahasesse panna.”

      „Kas see võtab kaua aega?” päris Sabina.

      „Proua peaks nii umbes kolme nädala pärast olema võimeline haiglast lahkuma,” vastas arst.

      „Kolme nädala pärast!” hüüatas Sabina.

      „Väga kahetsusväärne,” nõustus mees.

      „Kuidas siis nii,” halises neiu. „Preili Remington pidi homme Itaaliasse minema. Ta pidi mind saatma kuni Monte Carloni ja siis oli tal plaanis edasi Rooma reisida.”

      „Ma kardan, et preili reis peab ootama,” lausus arst. „Aga teie, preili, saate ju küll Monte Carlosse edasi reisida.”

      „Jah, jah, muidugi.”

      Vaevu sõnad üle huulte saanud, haaras Sabinat taas ärevus. Jah, muidugi peab ta reisi jätkama. Keegi ei eeldagi, et ta siia preili Remingtonile seltsiks jääks. Pealegi oleks see mõeldamatu, kuna tal vaid reisiraha varuks oli.

      Aga just raha Sabinale mõni tund hiljem muret tegigi, kui ta haiglast lahkus ja tagasi jaama suundus. Selleks ajaks oli preili Remingtoni jalg kipsi pandud ja naine mugavalt voodisse asetatud väikeses, aga meeldivas toas, mille akendest paistis meri.

      Nunnad, kes haiglat pidasid, olid olnud väga lahked, aga samas oli Sabina haigla ilmselgest vaesusest ja igasuguste mugavuste puudumisest üsna masendatud. Siiski tundusid patsiendid, keda ta nägema juhtus, üsnagi rõõmsameelsed ja kui preili Remington, oli piisavalt toibunud, et rääkida, kinnitas ta Sabinale sosinal, et temaga saab kõik korda.

      „Mulle ei meeldi, et pean teid üksi jätma,” avaldas neiu kahetsust.

      „Aga te peate kohe lahkuma,” vastas preili Remington. „Te ei saa ihuüksi Nice’i jääda. Mõelge, mida teie isa ütleks. Pealegi olen ma kuulnud nii mõndagi, mis mind veenab, et see siin ei ole noore neiu СКАЧАТЬ