Armastus pilvedes. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ütlesin sulle, Ellen, et Nepalis pole eurooplasi, kuna neid ei lubata sinna. Seal on vaid Briti volinik, kes on kahtlemata vana valge habemega mees ja lord Frome, kes on naistevihkaja.”

      Ta naeris ja jätkas:

      “Selle asemel, et muretseda, mida nad minuga teha võivad, looda parem, et ma kohtun mägedes printsiga, kes mu jalust rabab ja miljonäriks osutub.”

      “Ma olen alati lootnud, preili Chandra, et te kohtate ühel päeval kena noort härrasmeest,” lausus Ellen, “kel on veidi raha ja kellega te elate õnnelikus abielus. Seda te aga kindlasti Nepalist, kus iganes see ka asub, ei leia.”

      Chandra naeris.

      “Sa pead laskma isal seda kaardil näidata, Ellen. Siis suudad sa ette kujutada, et mind ümbritsevad väikesed tõmmud mehed, kes kindlasti vaatavad mind kui mingit veidrat ilmutist.”

      “Ma ei tea, mida teie ema küll ütleks!” hüüatas Ellen nagu kümneid kordi varem, aga Chandra teadis, et see oli selle jutuajamise lõpp.

      Kui ta lõpuks pidi rongijaama sõitma, tekkis tal tahtmine nutta.

      Oleks olnud väga tore, kui nad oleks saanud isaga koos minna, aga hoopis teine lugu oli isa maha jätta ja teada, et ta on pikalt üksi nii merel kui ka tolmusel, väsitaval rongisõidul Bombayst Nepali piirini.

      Tema isa ei häirinud sugugi mõte sellest, et tütar peab üksinda reisima.

      Professori meelest oli tütre ratsaretk Himaalajas sama loomulik kui jalutuskäik külapoodi ning ehkki Ellen torises ja pabistas, et Chandra läheb saatjata, ei tulnud tema isale kordagi pähe, et ta võiks langeda himurate meeste saagiks.

      Chandra teadis, et see on nii seepärast, et isa pidas teda ikka veel lapseks ja abiliseks. Isa huvitas vaid tema mõistus, mitte välimus.

      Lahkumiseelsel õhtul istus Chandra tualettlaua ees ja vaatas end kriitilise pilguga.

      Ta otsustas, et kui käitub tagasihoidlikult ja “hoiab omaette”, nagu Ellen oleks öelnud, ei pea ta ilmselt muretsema, et mehed talle ligi hakkaksid tükkima.

      Ta teadis, et üksi reisivat daami vaatavad naised küsivalt ega soovi temaga suhelda.

      Siis tuli talle järsku üks mõte ja ta läks alla Elleni juurde.

      “Kas sa oleksid rahulikum, kui ma läheksin lesena?”

      “Lesena, preili Chandra? Mismoodi?” küsis Ellen.

      “Sa muretsed, et mul pole saatjat, aga kui ma oleksin lesk, poleks seda vajagi.”

      “Aga te pole lesk, nii et seda küsimust ei saa tekkida.”

      “Miks ma ei võiks end leseks nimetada ja kanda ema abielusõrmust? Nägin seda tema ehtekarbis, kui me ta asju lahti pakkisime.”

      “See on kõige tobedam mõte…” alustas Ellen, aga vakatas siis. “Võib-olla on sel asjal isegi jumet, preili Chandra.”

      “Minu meelest on see mõistlik mõte,” arvas Chandra. “Kui keegi ebaviisakalt mu vanust küsib, ütlen, et olen kakskümmend kolm. See on piisav vanus, et abielus olla ja õnnetuses abikaasa kaotada. Või veel parem Looderindel. Seal käivad kogu aeg lahingud.”

      Ta istus köögilaua taha, lõug kätel.

      “Ma tean!” hüüatas ta siis. “Ma kutsun end proua Wardelliks ja teesklen laeva pardal, et olin abielus oma isa pojaga.”

      “Teie isal pole poega,” parandas Ellen.

      “Meie teame seda,” nõustus Chandra, “aga laevas olevad inimesed ei tea midagi isast, nii et kust nad teavad, mitu last tal on?”

      See oli asjalik väide ja lõpuks jäi Ellen nõusse, et abielusõrmus võib olla mõningane kaitsevahend, ent ta lisas süngelt, et mitte kõige eest.

      Chandra astuski laeva pardale ema abielusõrmusega sõrmes ja selgitas purserile, et ta oli sunnitud tulema reisile oma ootamatult haigestunud äia asemel.

      Ta avastas enda rõõmuks, et isale oli broneeritud esimese klassi tekil üks parimaid kajuteid ning stjuuardid hoolitsesid tema pagasi ja kajuti ümbersättimise eest suurima tähelepanuga.

      Chandra oli liiga sageli reisinud väikeste ja ebamugavate laevade teises ja kolmandas klassis ning oskas parimat hinnata.

      Ta kinnitas endale, et juhtugu mis tahes, isegi kui ta kohe pärast lord Frome’iga kohtumist koju tagasi saadetakse, on tal vähemalt reisielevust meenutada.

      Kui ta laeva sõitma hakates söögisaali õhtustama läks, silmitses ta huviga kaasreisijaid.

      Indiasse sõiduks kulus nüüdsel ajal ainult seitseteist päeva ja ta teadis, et selle aja jooksul on needsamad inimesed kokku surutud tillukesse ruumi, kus laia maailma tavapäraseid emotsioone ja kirgi väljendatakse samal moel, ent miniatuuris.

      Tekivad ootamatud sõprussuhted ja ägedad tülid, on neid, kes kasutavad laevatutvusi seltskonnaredelil ülespoole ronimiseks ja neid, kes sel samal põhjusel omaette hoiavad.

      On neid, kes armuvad ja enne reisi lõppu ka lahku lähevad.

      “See on midagi, mida minuga ei juhtu,” kinnitas Chandra endale.

      Kuna ta reisis üksi, oli ta määratud esimese tüürimehe lauda. See polnud nii uhke kui kapteni laud, kuhu pääsesid kõige prominentsemad reisijad.

      Pardal oli mitmeid sõjaväelasi ja nende naisi, kes sõitsid tagasi Indiasse pärast lühikest puhkust kodus, mille nad kahtlemata veetsid oma lastega, kes pidid Inglismaale jääma, ja kaks vanaprouat, kes läksid Indias elavate abielus poegade ja tütarde juurde.

      Samuti oli laevas üks vanem meesterahvas, kes võis olla mõni tuntud teadlane, ehkki Chandra polnud kindel, ja kaks ohvitseri, kes olid vallalised, aga kelle kavatsused Ellenile muret poleks teinud.

      Chandra läks kohe pärast õhtusööki tagasi kajutisse.

      Ta pakkis lahti kaasavõetud raamatud ja ütles endale, et kõige targem on reisi ajal nepali keelt õppida, mis isa sõnul oli erinev nendest keeltest, mida ta oli varem õppinud.

      Nagu arvata võis, kulges reis üsna tavapäraselt, ehkki mugavamalt, kui kõik varasemad.

      Biskaia lahel tabasid neid tugevad tormid, Vahemerel oli ilm soe ja mõnus ning Punasel merel väga palav ja niiske.

      Toit, mis esimesel nädalal tundus olevat väga kvaliteetne, muutus vähehaaval ühetooniliseks ja omandas maitse, mis on omane külmutatud toiduainetele – külmutamine oli moodne leiutis, mille P. & O. aurikud alles hiljuti kasutusele võtsid.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

СКАЧАТЬ