Põgenev armastus. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

      „Ei, ei,” ütles mees. „Ma olen end juba niigi lolliks teinud. Anna andeks, kallis. Ma armastan sind kaugelt liiga palju, et lasta sul saada osa ükskõik millistest ebameeldivustest.”

      Ta võttis Marina embusesse ja surus põse tema oma vastu.

      „Jumal õnnistagu sind,” ütles Carlos hellalt. „Hoia ennast. Ma ei unusta sind kunagi.”

      Marina lõi käed ümber mehe ja surus teda kõvasti enda vastu.

      „Ma ei mõista,” ütles ta. „Sa ei saa minna. Ma ei lase sul minna!”

      „Ma pean minema,” ütles Carlos. „Ma olen juba niigi ühe kuramuse rumala asja teinud. Hüvasti, mu armas.”

      Carlos vabastas Marina käed, suudles teda kergelt laubale ja pöördus ukse poole. Samal hetkel kostis järsk koputus. Nad mõlemad seisid nagu halvatult, lukus ust jõllitades. Kumbki ei liigutanud. Uus koputus. Carlos andis Marinale märku ja naine hüüdis:

      „Kes on?”

      „Kas sinjoora võiks, palun, ukse avada?”

      Vastus oli vigases inglise keeles, hääl oli käskiv.

      Marina osutas kapi poole ja Carlos hiilis kikivarvul selleni. Marina ootas, kuni Carlos oli kappi pugenud, kõndis siis üle toa, tegi ukse lukust lahti ning vaid praotas seda.

      „Milles asi?” küsis ta. „Ma olen magama minemas.”

      Väljas seisis kaks meest. Neil olid seljas tumedad vihmamantlid, peas längus servaga kaabud ja nad nägid välja nagu teatridetektiivid.

      „Vabandage, senjoora,” sõnas kahest mehest vanem. „Sooviksime näha teie passi. Kas te tooksite selle meile, palun?”

      Mehe silmad liikusid rääkimise ajal üle ruumi Marina selja taga ning Marinale oli ütlematagi selge, et niipea kui ta ukse juurest lahkub, tungivad mehed tuppa.

      „Minu passi on vastuvõtulauas juba nähtud,” ütles ta. „Sellel pole midagi viga.”

      Mehe käitumismaneeris, tema agressiivsuses oli midagi, mis oleks Mary Marshalli pannud talle kuuletuma. Tema poleks suutnud sellisele autoriteedi ja ametkondlikkuse demonstratsioonile vastu hakata. Ta oleks näidanud passi, sest talle ei oleks muu võimalus pähegi tulnud.

      Kuid Marina polnud harjunud käsutamisega. Meeste selja taga nägi ta üht vastuvõtuadministraatorit. Arvatavasti oli too näidanud mõnele äsjasaabunud külastajale tolle tuba ning nüüd, kus ta pöördus lifti poole, hõikas Marina teda:

      „Senjoor!” hüüdis ta, „Tulge, palun, hetkeks siia, kui saate.”

      Tema hääl oli omal moel sama autoriteetne, nagu passi näitamist nõudnud võõral mehel, ja administraator tuli tema poole.

      „Kas ma saan teid aidata, senjoora?” küsis ta viisakalt.

      „Need mehed nõuavad näha minu passi, öösel, sellisel kellaajal,” vastas Marina. „Kas see on siin hotellis või riigis tavaline? Seda pole minuga varem kunagi juhtunud.”

      Vastuvõtuadministraator oli üllatunud.

      „Teie passi, senjoora?” küsis ta.

      Ta pöördus meeste poole ning esitas neile portugali keeles küsimuse. Noorem meestest, kes oli seisnud teisest pisut tagapool, astus sammu ette. Sel murdosal sekundist teadis Marina, et administraator on ohus. Ta polnud kindel, kuidas seda teadis, aga ta tajus intuitiivselt, et asi muutub ohtlikuks ja kohe juhtub midagi.

      Pikemalt mõtlemata Marina sekkus.

      „Mulle tundus, et nägin hetk tagasi senjoor Vermiliot siin korrusel. Paluge tal viivitamatult siia tulla.”

      Administraator pööras pead, astudes mõne sammu tagasi, et saaks koridori vaadata. Kaks vihmamantlis meest vahetasid pilgu.

      „On juhtunud viga,” pomises üks neist. „Ma palun vabandust. Me uurime alumiselt korruselt.”

      Nad liikusid järsult eemale, peaaegu enne, kui administraator taipas, mis toimub.

      „Palun, minge neile järele,” ütles Marina talle. „Ma arvan, et neil pole siin hotellis õigusi.”

      „Ma teen seda, senjoora,” vastas administraator ja kiirustas mööda koridori peaaegu liftini jõudnud meestele järele.

      Marina sulges ja lukustas ukse. Ta tundis end äkitselt vabisema hakkavat, otsekui oleks ta just midagi kohutavat läbi elanud.

      Kui ta seal ukselingi külge klammerdudes seisis, astus Carlos kapist välja.

      „Tänan sind. Sa olid imetlusväärne,” ütles mees. „Nüüd aga kiirusta, peame kohe lahkuma.”

      „Kohe lahkuma,” kordas Marina. „Mida sa sellega öelda tahad? Need mehed on läinud.”

      „Kas sa tõesti usud seda?” küsis Carlos. „Nad on tagasi kahekümne minuti jooksul. Kiirusta! Sa ei saa pakkida; sa ei saa võtta riideid. Pane sellesse kotti ainult hädavajalik.”

      Ta osutas Marina väiksele valgele ridikülile, kus naine hoidis kosmeetikat.