Jääpurikas Indias. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ema riideid,” ütles ta endamisi. “Kuid ma arvan, et laeval kandmiseks sobivad paremini mu enda riided, mis mul koolis seljas olid.”

      Laev väljus õhtupoolikul.

      Siiski tundus Mavinale mõttetu jääda ootama majja, kus tädi teda hukkamõistvalt vahtis ning ikka ja jälle kordas, et Mavina tehtut kahetsema hakkab.

      “Kui hakkangi,” õnnestus Mavinal kord öelda, “võin alati Inglismaale tagasi tulla.”

      “Kui sa pole kõike oma raha ära raisanud,” nähvas proua Lonsdale teravalt. “Saad teada, kui kohutavalt kallis on ise kõige eest maksta, sa pole seda ju kunagi varem teinud.”

      “See on tõsi,” ütles Mavina, “aga ma olen väga ettevaatlik.”

      Ta oli eelmisel päeval pangas käinud ja võtnud välja sularaha, millega ta lootis Calcuttasse jõuda.

      Ülejäänud raha palus ta pangal Calcuttasse üle kanda.

      Pangast oli talle antud isikut tõendav kiri, et ta saaks kohale jõudes tõestada, kes ta on.

      Ta tundis, et oli olnud väga asjalik, just nagu isa temalt ootas.

      Kui tema pagas oli kuhjatud kaarikusse, mis ta laevale viima pidi, oli ta üsna ehmunud sellest, kui palju see maksma läks.

      Tädi oli Mavina peale nii pahane, et ei püüdnudki teda saatma tulla.

      “Saadaksin ühe teenri sinuga kaasa,” ütles tädi, “aga ta peab ka tagasi tulema ja ma arvan, et sa ei taha selle eest maksta.”

      “Ma saan hakkama,” ütles Mavina, “tänan sind, tädi Lucy, et oled mul nii kaua enda juures elada lubanud.”

      “Nagu ma sulle juba öelnud olen, teed sa suure vea,” sõnas proua Lonsdale, “ja kui sa roomates ühegi pennita taskus tagasi tuled, pead tunnistama, et mul oli õigus.”

      Mavina ei näinud vastamisel mõtet.

      Ta vaevu lehvitas tõllast trepil seisvale tädile.

      “Nüüd olen tõesti omapead,” mõtles Mavina.

      Tilburysse saabudes viidi tema pagas pardale ja talle näidati tema kajutit.

      See oli tegelikult väga väike ja pime, sest sel polnud akent.

      Kui teised inimesed pardale tulid, olid stjuardessid liiga ametis, et pöörata tähelepanu ilmselgelt tähtsusetule reisijale.

      Mavina istus veidi õnnetult oma voodile.

      Siis arvas ta, et on rumal, kui ei lähe nautima vaadet, kuidas laev sadamasilla juurest eemaldub.

      Ta läks üles laevalaele.

      Lastiruumi viidi endiselt palju pagasit ja suuri pakke.

      Kail seisis laeva jälgivaid inimesi, kes olid ilmselt lihtsalt uudishimulikud pealtvaatajad.

      Laevalael oli veel palju reisileminejate sõpru.

      Nad vestlesid innukalt, suudlesid ja jätsid lahkujatega hüvasti.

      Reelingu ääres kõndides oli Mavinal võimatu end mitte üksildasena tunda.

      Siis kõlas kell neile, kes ei reisinud, et nad kaldale läheksid.

      Coromandeli töötajad liikusid laevatekkidel seisva rahvahulga seas rääkides:

      “Kõik kaldale, proua, kõik kaldale, härra. Maabumissillad tõstetakse mõne minuti pärast üles.”

      Lõpuks õnnestus neil saatjad laevalt kai peale saada.

      Kõik rõkkasid ning lehvitasid mütside ja taskurättidega, kui otsad lahti päästeti ja laev väga aeglaselt liikuma hakkas.

      Mavina nägi, et paljud naised olid pisarates.

      “Vähemalt ei nuta keegi minu pärast,” mõtles ta.

      Kui laev aeglaselt liikuma hakkas, pöördus ta, et minna tagasi oma kajutisse.

      “Tere õhtust, kaunis preili. Kas sõidame koos Indiasse või lähete Alexandrias maha?”

      Mavina vaatas rääkija poole ja nägi umbes kolmekümneaastast liiga uhkelt riietatud meest, kes ilmselgelt polnud džentelmen.

      Tal olid tumedad, korralikult külgedele lahku kammitud juuksed.

      Tema nahavärvi järgi arvas Mavina, et mees pole puhas inglane.

      Tahtmata ebaviisakas olla, vastas ta lihtsalt jahedalt: “Tegelikult lähen ma Indiasse.”

      “Mina ka,” ütles võõras. “Kuna reisite arvatavasti üksinda, olen kindel, et suudame leida viisi, kuidas meie reis väga nauditavaks muuta.”

      Miski tema kõneviisis ja silmavaates pani Mavina ebamugavust tundma.

      Midagi ütlemata kõndis ta minema, liikudes kiiresti koos inimestega, kes oma kajutitesse läksid.

      Mavina oli jõudnud peaaegu pööranguni, mis tema kajutisse viis, kui avastas sama mehe enda kõrvalt.

      “Pole vaja kiirustada,” ütles too, “õhtusöök pole laeva väljumise päeval kunagi õigeaegne. Kui te mulle oma nime ütlete, saan korraldada, et istuksime koos.”

      “Tänan,” vastas Mavina, “kuid eelistan üksi olla.”

      Rääkides jõudis ta oma kajutini.

      Ta avas ukse, sisenes ja sulges selle enda järel.

      Mavina teadis, et mees seisab endiselt ukse taga.

      Talle tundus, et enne lahkumist naeris too alatult, justkui oleks tal väga lõbus.

      Teine peatükk

      Kõrgeauline major Willoughby Wicke tuli peaaegu viimase reisijana Coromandeli pardale.

      Laeva kassapidaja võttis ta suurima lugupidamisega vastu.

      Oli teada, et major kuulus asekuninga staabi koosseisu ning ta reisis regulaarselt P. & O. laevadega.

      Ta viidi esimese klassi teki parimasse kajutisse.

      Kuna P. & O. – l ei olnud sviite, oli majori kajuti kõrval alati teine, mis kohandati puhkeruumiks.

      Seda oli juba tehtud.

      Tema toapoiss, kes alati koos temaga reisis, lisas ruumi veel esemeid, et kajutit mugavamaks muuta.

      Major võttis seda kõike enesestmõistetavalt.

      Ta oli pikk ja äärmiselt nägus mees, kes nägi välja vanem, kui ta tegelikult oli.

      Major oli alati väga reserveeritud käitumisega ning mõned inimesed leidsid ta veidi hirmuäratava olevat.

      Asekuningas ja vanemkomandörid teadsid teda kui üht nende tublimat ohvitseri, ning tegelikult, nagu nad isekeskis tunnistasid, ei saanud nad temata hakkama.

      Londonis СКАЧАТЬ