Ära iial kaota armastust. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ olles liiga viisakas, et muutuda isiklikuks, ütles mees: “Talunik Giles viskab teid ja te pagasi Nevon Halli, see’i tee talle rohkem ku poolemiilist ringi.”

      “Ma olen väga tänulik,” ütles Josina. “Suur tänu!”

      Valvur tõstis tüdruku kohvrid vankrisse ning Josina andis talle jootraha.

      Seda tehes mõtles ta väikese ärevusega, et nüüd jäi talle alles vähem kui kümme šillingit – see oli kõik, mis tal siin maailmas on. Calais’s aurikut oodates oli ta Prantsuse ja Itaalia raha ära vahetanud ning taluniku kõrval vankri kõrgel istmel istudes mõtles Josina sellele, mis juhtub siis, kui krahv teda vastu ei võta ning tal Nevon Hallist kohe lahkuda tuleb.

      Talumehe hobune kappas üsna kiiresti mööda Nevon Halli viivat kitsast teed alla ja Josina tundis korraga, et on väga hirmul.

      Ta hakkas meeleheitlikult palvetama: “Palun… jumal… tee nii, et krahv oleks… minu vastu lahke. Palun… jumal… luba mul… siia jääda!”

      Tüdruk kujutas ette, kuidas ta peab öö kraavis veetma või, kui tal ei õnnestu Londonisse küüti saada, jaama pisikeses ooteruumis ööbima. Ta ei teadnud isegi seda, kas tal on piisavalt raha, et tagasi Londonisse jõuda. Ja kuidas õnnestuks tal ka Londonis hakkama saada, ilma et tal peale ema laulatussõrmuse midagi müüa või pantida oleks?

      Josinal oli olnud meeles sõrmus kübara väljanägemist muutes sõrmest ära tõmmata ning ta oli selle samuti emale kuulunud musta käekotti pistnud.

      Talumees polnud eriti jutukas ja nad sõitsid vaikides, kuni pöörasid ümber nurga ning Josina nägi suurt tellismüüri.

      Nüüd meenus talle, et ema sõnade kohaselt ümbritses müür Nevoni parki ning ta ei eksinudki, sest vähekese aja möödudes pööras talunik oma hobuse läbi sepisvärava.

      Mõlemal pool väravat seisis kaks aukartustäratavat vahimaja.

      Nüüd olid nad sissesõiduteel ja Josina kuulis, kuidas ta süda palavikuliselt peksis ja ta suu kuivas, aga samal ajal ei suutnud ta ära hoida sügavat hingetõmmet ning erutatud pominat, kui esimest korda Nevon Hallile pilgu heitis.

      Ema oli seda nii tihti kirjeldanud, et ta oleks maja igal juhul ära tundnud.

      Nevon Hall oli esmalt kavandatud Indigo Jonesi poolt ning seejärel olid lisanud detaile vennad Adamsid.

      Nagu ema oli talle rääkinud, seisis katusel raidkujudest ümbritsetud lipuvarras ja see oli esimene asi, mida Josina pilk otsis. Krahvi sealviibimise ajal pidi tema lipp Halli katuse kohal lehvima, sest nii teadsid kõik, et tema kõrgus viibib oma residentsis.

      Loomulikult oli Josinal mitte ainult üks, vaid kümneid kordi käinud peast läbi mõte, et tema saabumise ajal ei pruukinud krahv kodus olla. Siis oleks ta pidanud paluma teenijaid, et need lubaksid tal öömajale jääda või vähemalt senikaua Hallis viibida, kuni nad tema kõrgusega ühendust võtavad.

      Kui vaid ema kiri krahvile oleks posti pandud, nii nagu leedi Margaret oli kavatsenud!

      Josinale tundus, et siis oleks kõik lihtsam olnud.

      Selle asemel pidi ta nüüd mehele selgitama, kes ta on, ning krahv, hoolimata sellest, et ta oli perekonna pea, võis Josina etteteatamata sissetungimist pahaks panna.

      “Me oleme kohal,” ütles talunik Giles, kui hobune järve kohal olevat silda ületas. “Kas viin teid peaukse ette?”

      Josina taipas, et kuna Giles polnud teda enne näinud, kaalus talumees mõttes, kas teenijaskonnale mõeldud uks poleks sobilikum. Josina vastas vaikselt: “Esiukse juurde, kui teile sobib. Ma olen teile tõepoolest väga tänulik, et te mu siia tõite, kõndimiseks oleks see olnud pikk maa.”

      Talle paistis, et talumees võinuks selle mõtte peale naerda, kuid too vastas tõsiselt: “Teiesuguse leedi jaoks liiga pikk!”

      Mees peatas hobuse laia trepi ees, mille mõlemal küljel olid kivifiguurid, käes kilbid, nagu leedi Margaret oli tütrele rääkinud, suguvõsa vapi kujutistega.

      Josina avas oma koti ja küsis: “Kui palju ma teie lahkuse eest võlgnen?”

      “Oh, ma’i taha miskit,” vastas talunik Giles. “See ei jään’d mu tiist kaugele ja mul om hea miil, et sain kasulik olla.”

      Josina tänas meest ja surus tal kätt, tuletades meelde sõnu, et Inglismaal armastasid inimesed – vastupidiselt paljudele teistele maadele – kõigil võimalikel puhkudel kätt raputada.

      Neiu ronis vankrist alla ja märkas, et trepi otsale oli ilmunud teener.

      “Kas te oleksite nii kena ja tõstaksite mu kohvrid maha?” küsis Josina, kui teenija talle alla vastu kõndis ning hoolimata sellest, et nägi mehe näol üllatust, sammus trepist üles edasi esiukse poole.

      Kui ta sinna jõudis, märkas ta vanemat meest, ilmselt ülemteenrit, läbi eeskoja enda suunas tulemas.

      Josina seisis paigal, oodates, kuni mees tema juurde jõudis ja ütles seejärel: “Palun, kas ma saaksin kohtuda krahv Nevondale’iga?”

      “Kas tema kõrgus ootab teid, madam?” uuris mees.

      “Ma kardan, et mitte, kuid ma pean teda nägema ühes väga olulises küsimuses.”

      “Kas te ütleksite mulle oma nime, madam?” küsis ülemteener ning siis märkas Josina, et mees vaatas teda väga kummalise pilguga.

      “Minu nimi,” ütles Josina, “on preili Josina Marsh.”

      Ülemteener hüüatas ja sõnas siis: “See ei ole võimalik! Aga te peate ju olema leedi Margareti tütar!”

      Josina nägu selgines ja ta vastas: “Jah, see ma olen. Kas te mäletate minu ema?”

      “Ma teadsin seda – teadsin seda niipea, kui teile pilgu heitsin! Te näete välja täpselt nagu kõrgeauline leedi siis, kui ma siin jooksupoisina tööle asusin.”

      Nüüd Josina naeratas.

      “Mul on hea meel, et te mäletate mu ema,” ütles ta, mispeale tekkis väike paus, enne kui ülemteener jätkas: “Ja kuna te kannate musta, tähendab see, et kõrgeauline leedi on surnud?”

      Josina noogutas ning hetkeks oli tal raske rääkida – ta oli väga liigutatud sellest, et keegi tema ema mäletas ja pelk tõsiasi, et ülemteener seda tegi, vähendas tema hirmu.

      “Minu nimi on Hichins,” ütles mees. “Kõrgeauline leedi mäletaks mind, kui ta viibiks siin koos teiega.”

      “Aga ta mäletaski teid,” vastas Josina. “Ta rääkis teist ja veel mõnest majateenijast, kes siin töötasid, kui ta ära jooksis.”

      Ülemteener vangutas oma halli pead.

      “See oli meie jaoks kurb päev, kui kõrgeauline leedi lahkus,” ütles ta. “Ja nüüd, preili, soovite te näha tema kõrgust krahvi?”

      “Jah, palun,” vastas Josina. “ Krahv ei tea minu saabumisest, kuna ema oli nii haige, et unustas kirja, mille ta tema kõrgusele kirjutas, posti panna.”

      “Tulge siitkaudu, preili,” СКАЧАТЬ