Liiga kallis, et kaotada. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli parajasti laua taga istet võtnud, kui ta kõrvu kostus kaeblik „mäu”. Üllatusega avastas tüdruk, et köögikass oli ilmselt lakeile järgnedes tuppa pääsenud.

      Tegemist oli üsna inetu punase kassiga. Looma peeti alumisel korrusel, kus ta teenijannasid alatasa hirmutavaid hiiri püüdis.

      Loom näugus taas ning Norina arvas, et kass on ehk näljane.

      See ei oleks ka eriti üllatav olnud. Praegused teenrid olid niivõrd erinevad neist, kelle ema kunagi oli palganud. Loomadest nad eriti ei hoolinud.

      Maal olid majas olnud koerad ja kassid ning teenijad olid nende eest sama hästi hoolitsenud kui inimeste eestki.

      Kass nühkis end vastu tüdruku sääri ning viimane küsis:

      „Kas sa oled näljane?”

      Võtnud tirinalt kaane, valas ta supi taldrikusse.

      Toit lõhnas üsna söödavalt, kuigi mitte just eriti isuäratavalt. Tüdruk mõistatas huviga, mida all söögitoas pakuti.

      Ta teadis, et kasuema oli sõpradele korraldatavate pidulike õhtusöökide puhul väga valiv. Naisele kõlbas ainult parim ja hinnalisim toit.

      Samuti pakkus ta suurepäraseid veine, mida oli oma abikaasat ostma sundinud.

      Kass näugus taas paluvalt. Norina kergitas hõbedase vaagna kaant ja nägi, milles põhjus peitus.

      Tüdrukule oli mingisugust kala toodud. See ei näinud just väga isuäratav välja.

      Ilmselt oli kalalõhn kassi kohale meelitanud.

      Norina kaalus, kas anda loomale teiselt taldrikult paar lusikatäit, kuid leidis siis, et ei olegi eriti näljane.

      „Ma arvan, et sina vajad seda minust rohkem!” naeratas Norina kassile ning asetas vaagna põrandale.

      Seejärel sõi ta ise potis oleva supi ära.

      Virsikute ja maasikatega puuviljasalat viis keele alla.

      Norina oli kindel, et viimast söögitoas ei pakutud. Sel juhul oleks salatiga kaasnenud veel vahukoor ning kahtlemata ka puding.

      Tüdruk sõi mõnuga puuvilju, mõeldes samas, et Sedgewynis olles võiks ta ise kasvuhoonest virsikuid noppida.

      Praegu valmiksid puudel viigimarjad, ploomid ja nektariinid.

      Norina pani lusika käest ning kiikas põrandale, et näha, kas kass on kala ära söönud.

      Vaagen oli pooltühi, kuid looma polnud näha.

      Seejärel avastas tüdruk, et kass lebas ukse ees, otsekui oleks välja kippunud.

      „Tahad kööki tagasi minna?” küsis Norina.

      Tüdruk tõusis ning sammus ukse poole.

      Alles kassini jõudes hakkas talle imelik tunduma, et loom küljeli lebas. Lähemal silmitsemisel nägi Norina, et kassi silmad olid suletud.

      Äkilise mõtte ajel kummardus tüdruk ning kompas looma. Kass oli vähimagi kahtluseta surnud.

      Hetkeks ei suutnud Norina seda uskuda.

      Kassi elustamiskatse ei andnud mingeid tulemusi.

      Loom oli surnud ning pool kala vedeles endiselt laua kõrval vaagnal.

      Tüdruk korjas selle üles, silmitses hetkeks ning asetas kandikule tagasi.

      Seejärel jõudis ta teadvusesse rahuliku selgusega mõte – kasuema tahtis teda tappa.

      Poleks Norina talle õhtusöögiks toodud kala kassile andnud, oleks ta praegu ise surnud.

      Tüdruk ei olnud hüsteeriline ega isegi mitte erutunud.

      Vastupidi, ta tundis end rahuliku ja üsna külmaverelisena. Kui kass ei oleks tema tuppa tulnud, lamaks ta ise põrandal juba surnult või surmakrampides vaeveldes.

      Kui laip leitaks, oleks kasuemal sellele kahtlemata väga loogiline seletus.

      Samuti oleks naisel kindlasti käepärast arst, kes kinnitaks kuulekalt, et tüdruk suri südamerabandusse.

      Norina ema oli nii surnud. Oleks üsna lihtne väita, et tütre puhul oli tegemist päriliku tõvega.

      Tüdruk astus akna juurde ning heitis pilgu maja taga laiuvasse aeda.

      Viimane oli mitme Pargi ja Lõuna tänava maja peale ühine, kuid aias ei viibinud peaaegu kunagi kedagi.

      Lapsena oli Norina õnnetu või mures olles metsa lohutust otsima jooksnud. Isegi praegu tundus talle puid, lilli ja rohelist muru silmitsedes, nagu suudaksid need ta küsimusele vastuse anda.

      „Mida ma ometi tegema peaksin?”

      Kõikjal valitses rahu ja vaikus. Kuid ometi oleksid igast küljest vahimeestena aeda ümbritsevad majad otsekui kõike nende vahele jäävat vangis hoidnud.

      Just siis hakkas Norina ema paluma.

      „Aita mind… ema… aita mind! Ma ei taha surra. Kuigi tal… seekord ebaõnnestus… proovib kasuema… uuesti. Ta… vihkab mind ja… rohkem kui… midagi muud… tahab ta… su raha!”

      Advokaat oli tüdrukule öelnud, et oma eluajal kannab ema raha eest hoolt isa.

      Kui Norinat seda enam pärimas poleks, kuuluks raha isale ning Violetil oleks võimalik see kätte saada.

      „Aita mind, ema, aita mind! Ma ei taha nii mõttetult surra!”

      Tüdruk kaalus, kellele ta asjast rääkida võiks.

      Kui ta tädi juurde läheks, ei usuks tema juttu keegi.

      Kui isale ära rääkida, teeks Violet kõik selleks, et panna abikaasat arvama, et tütar nägi asju, mida olemas polnud.

      Norina kujutas Violeti kaeblikku häält liigagi elavalt ette:

      „Kuidas ta ometi võib minusugusest õrna südamega olevusest midagi nii julma ja õelat uskuda?”

      Naine oli taolise näitemängu peale meister. Loomulikult peaks isa teda siis lohutama tõttama.

      Sel hetkel meenus Norinale üksiku valguskiirena pimeduses ainus inimene majas, keda ta usaldada võis.

      Tegemist oli teenriga, kes oli tüdruku ema ja isa juures üle kolmekümne aasta töötanud. Nüüdseks oli Dawesist isa kammerteener saanud.

      Püüdes mitte paanikasse sattuda, tõstis Norina punase kassi rahulikult ning ettevaatlikult ukse eest ära. Ta asetas looma nurka, kus teda esmapilgul näha ei olnud.

      Samuti tõstis tüdruk kandiku toa ukse taha, nii et lakei võis selle ära viia, ilma et oleks pidanud sisse astuma.

      Norina murdis pead, kuidas ta Dawesiga rääkida saaks. Meest avalikult kutsudes teeks ta ilmselt suure vea.

      Kellale pilku heites taipas ta, et kuna oli väga kiiresti СКАЧАТЬ