Lummav hetk. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ krahvi ja krahvinna Rootsist saabumist.

      „Meil on vedanud, et me saime minema ilma, et oleksime pidanud palju valetama,” mõtles Lencia endamisi.

      Aga ta teadis, et pärast ööd Kolmes Kuningas on peaaegu iga tema sõna vale.

      Samal ajal oli ta täiesti teadlik sellest, kui erutatud oli kogu asjast tema õde.

      „Me oleme teel, me saime tõesti tulema,” sosistas Alice, kui nad mööda sissesõiduteed eemaldusid.

      Viisist, kuidas ta seda ütles, mõistis Lencia, et õde oli olnud viimase hetkeni hirmul, et miski võib neid takistada.

      Selle asemel olid nad tee peal, sõitsid kerges tõllas, mille nende isa oli spetsiaalselt lasknud pikkade reiside tarvis ehitada.

      Londoni tee oli heas korras.

      Nad jõudsid ilusti teeajaks Kolme Kuningasse. Teel olid nad umbes tunniks peatunud, et einestada.

      Lencia oli selgitanud tõlda juhtinud ülemtallmeistrile, et nende sõbrad tulevad neile sinna vastu.

      Kui ta hobused aeglaselt tagasi viib, siis ei väsi need liialt ära.

      „Jätke see minu hooleks, leedi,” vastas ülemtallmeister. „Ma ei aja neid liiga ära, võite selles osas rahulik olla.”

      „Muidugi võin,” ütles Lencia, „ja suur tänu, et te meid nii mugavalt siia kohale tõite.”

      Alice tänas teda samuti ja nad astusid Kolme Kuningasse sisse.

      See oli avar ja muljetavaldav postijaam-võõrastemaja.

      Omanik mäletas Lenciat sellest korrast, kui nad isaga olid reisinud.

      „See on meile privileeg ja au veel kord armulist preilit näha,” ütles ta kummardades. „Kas te jääte meile pikemaks või teete oma reisil lihtsalt vahepeatuse?”

      „Minu õde ja mina sooviksime teie juures öö veeta,” ütles Lencia, „ja me oleksime tänulikud, kui te muretseksite meile homseks kiire tõlla, mis meid Londonisse viiks.”

      Omanik nägi pisut üllatunud välja, kuid ei öelnud mitte midagi.

      Ta juhatas tüdrukud ühte tuppa, mis oli Lencia teada üks nende parimaist magamistubadest.

      Nende isa kasutas seda viimasel korral, kui nad seal peatusid.

      Lencia leidis, et nad peaksid õhtustama eraldi ruumis, et vältida tuttavatega kohtumist. See läks neile loomulikult rohkem maksma.

      Kui Lencia nägi, kui palju nad pidid maksma oma magamistoa ja õhtusöögi eest, oli ta rõõmus, et oli isa seifist nii palju raha kaasa võtnud.

      Tõld, mis neid Londoni rongijaama toimetas, oli samuti kallis.

      Sarnaselt oma isale andis ka Lencia kutsarile korraliku jootraha.

      Kui ta hommikul trepist alla tuli, kiirustas ta omanikuga hüvasti jätmisel.

      Ta lootis, et viimane ei märka, kui erinev ta võrreldes eelneva õhtuga välja näeb.

      Tegemist oli vanema meesterahvaga, kes kandis prille ja seetõttu lootis Lencia, et too ei pane tähele.

      Ta oli selga pannud ühe oma ema kleitidest ja pähe kübara. Kleidi, milles ta saabunud oli, pakkis ta kohvrisse.

      Nüüd tundus talle, et kõik jõllitavad teda.

      Näo osas oli ta tegelikult sohki teinud – ta oli end vaid pisut puuderdanud ja ei olnud huultele võiet kandnud.

      „Seda panen ma hiljem peale,” ütles ta endale.

      Alice märkas erinevust silmapilkselt.

      „Sa näedki vanem välja,” ütles ta, kui nad postitõllas istusid. „Tegelikult ma isegi arvaksin, et sa hakkad kolme-kümnele liginema, mitte kahekümnele.”

      „Ma loodan, et kõik teised arvavad seda sama,” ütles Lencia, „ja ma pean käituma väga väärikalt. Ma ainult mõtlen, kas ei oleks olnud targem väita, et sa oled mu tütar.”

      Alice naeris.

      „Ma arvan, et see oleks juba nende kergeusklikkuse proovilepanek. Ausalt öelda, Lencia, näed sa väga-väga ilus välja. Just nagu emagi, kui ta seda kübarat kandis.”

      „Noh, pea meeles, et nüüdsest alates olen ma leedi Winterton,” ütles Lencia, „ja sinu perekonnanimi on Austin.”

      „Alice Austin ei kõla sugugi halvasti,” ütles Alice, „ja jumal tänatud, et me oma eesnimesid ära ei vahetanud, muidu ei suudaks ma seda iial meeles pidada.”

      „On väga oluline, et me vigu ei teeks,” ütles Lencia.

      Ta kordas seda, kuni nad lõpuks rongijaama jõudsid.

      Siis tõstis portjee nende pagasi tõllast välja.

      Kui portjee eemalduma hakkas ja küsis, millise rongi peale nad lähevad, palus Lencia tal peatuda.

      „Üks hetk,” ütles ta. „Ma kardan, et ma unustasin meie pagasile sildid külge panna. Kas te oleksite nii hea ja seoksite need minu eest pakkidele?”

      Rääkides ulatas ta mehele sildid.

      Kolmele neist oli rasvaselt musta tindiga kirjutatud „Leedi Winterton” ja kahele ülejäänule „Miss Alice Austin”.

      Portjee sidus need vastutulelikult erinevate kohvrite ja kübarakarpide külge.

      Viimaseid oli kolm, üks neist kuulus Alice’ile.

      Lencia sidus veel ühe sildi korvi külge, milles oli veidi toitu, et nad saaksid rongis süüa.

      Ta leidis, et restoranivagunisse ei maksa neil minna.

      Alice sidus oma käekotile samuti sildi.

      Selle oli ta ise pakkinud.

      Lencia teadis, et see sisaldas mitmeid raamatuid Loire’i oru losside kohta ja eriti Chaumont’i kohta.

      Alice rääkis nii palju lossidest.

      Nüüd, kus nad olid juba teel losside poole, kartis Lencia, et õde võib Chaumont’i jõudes pettuda.

      Portjeele avaldas tema tiitel muljet ja ta otsis neile tühja kupee, millel oli silt „Ainult leedidele”.

      „Te olete varased, mileedi,” ütles ta. „Ma palun, et valvur tuleks ja lukustaks ukse, juhuks kui viimasel hetkel peaks suur mass pääle tulema.”

      „See oleks väga meeldiv,” vastas Lencia.

      Ta andis mehele jootraha.

      Sel ajal, kui too teda üliväga tänas, mõtles neiu, kas jootraha oli ehk liiga suur olnud.

      Portjee pidas sõna, valvur tuli ja lukustas nende kupee ukse.

      Nad olid selle eest tänulikud, sest viis minutit hiljem saabus perroonile terve kooli jagu inimesi.

СКАЧАТЬ