Saatan ja ingel. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mil oleme seda teemat arutanud. Olen praeguse olukorraga vägagi rahul, kuid ma tean, et minu kohuseks on kanda hoolt hertsogitiitli pärandamise eest. Seega vajan sinu abi.”

      “Minu abi?” hüüatas hertsoginna üllatunult.

      Hertsog naeratas.

      “Sellepärast, et loodan markii tütrele, kes peaks hetkel olema sobivas eas, sest kui ma viimati Doncasteris viibisin, istus ta veel koolipingis, kuid ma ei ole harjunud aega veetma koos noorte neidudega, sest kohtades, kus mina käin, neid tavaliselt külaliste hulgas pole.”

      “Muidugi mitte!” hüüdis hertsoginna. “Saan sellest aru.”

      “Seega palun sul teha sobivatest neidudest nimekiri, et saaksin enne otsuse langetamist ja kellegi väljavalimist nad üle vaadata.”

      Hertsoginna vaikis ja emale otsa vaadates küsis hertsog:

      “Ema, mis viga? Arvasin, et pärast kõike seda, mida oled öelnud minu abiellumise ja lapsesaamise kohta, peaksid nüüd just sina kõige õnnelikum olema, sest neid asju ma kavatsengi teha.”

      “Muidugi olen rõõmus, et abiellud, kuid mina, rumaluke, lootsin, et armud kellessegi,” vastas hertsoginna.

      Hertsogi suu kõverdus.

      “Selle kohta ütleksid teenijad, et see on “hoopis midagid muud”.”

      “Kuid sinu viis abielluda tundub liiga külmavereline.”

      “Aga on mul muud võimalust? Sa oled kohtunud südametemurdjatega – ma ei püüagi väita, et neid on olnud vähe –, kes on mind hetkeks ära võlunud, kuid ükski neist ei kõlba mulle abikaasaks.”

      Hertsoginna, kes poja armuelust rohkemgi teadis, kui too arvata oskas, pidi tunnistama, et pojal on õigus.

      Poja afäärid, kuigi diskreetsed, olid kõigile teada ringkondades, kus hertsog ringi liikus, ja hertsoginna sõbrad olid meeleldi valmis talle kõigest rääkima.

      Seetõttu teadis hertsoginna, et viimased kuus kuud oli poeg veetnud aega koos kaunitariga, kelle abikaasa suurima heameelega ratsutas hertsogi hobustega, sõitis tema jahiga, jõi ta veini ja paistis mitte nägevat, et tema võõrustaja kogu tähelepanu ta abikaasale pööras.

      Hertsoginna meelest oli see äärmiselt tsiviliseeritud käitumine, mille heaks näiteks oli Walesi printsi eluviis.

      Kuid kahtlemata oli pojal õigus selles osas, et pidudel, kus hertsog oli kas külaline või võõrustaja, ei viibinud noori ja vallalisi tütarlapsi.

      Justkui teades, millest ema mõtleb, kummardus hertsog ettepoole ja lausus:

      “Ema, ära ole nii murelik. Luban, et kui olen abielus, siis käitun oma abikaasaga igati kombekalt. Aga ta peab sinu koha ülevõtmiseks olema õige inimene, kuigi keegi pole nii ilus kui sina.”

      Hertsog rääkis niivõrd siiralt, et hertsoginna sõnas kätt välja sirutades:

      “Kallis Kerne, sa oled fantastiline poeg ja ma loodan, et sinu naine, kes iganes ta siis on, hindab su väärtust. Kuid abielu vajab ka armastust ja soovin, et leiaksid selle.”

      Otsekui vestluse teemat häbenedes tõusis hertsog püsti.

      “Ema, armastus on üks ja abielu hoopis teine asi. Keskendume minu abielule. Otsi mulle õige kaasa, kes kaunistaks Ollertoni teemante.”

      Hertsoginna naeratas.

      “Et Ollertoni tiaarad on teistest kõrgemad ja suursugusemad, siis peab ta järelikult olema pikka kasvu.”

      “Muidugi,” nõustus hertsog. “Vähemalt viis jalga ja üheksa või kümme tolli pikk ning kuna safiirid on eriti kaunid just heledal nahal, siis peaks mu tulevasel kaasal olema küpse maisi karva juuksed.”

      Hertsoginna ei öelnud midagi, kuid ta silmis vilksatas säde, kui ta mõtles kolmele naisele, kellega poja nime viimasel ajal seostati ja kes olid kõik brünetid.

      “Siis on ju veel pärlid,” jätkas hertsog oma mõttelõnga. “Viis rida pärleid vajavad enda näitamiseks täiuslikku figuuri.”

      “Armas, seda nimetatakse sarnanemiseks jumalannaga,” lausus hertsoginna. “Olen seda alati endast arvanud ja kui mäletad, siis õnnestus mul enne jubedat reumat oma peenikest pihta kaua säilitada.”

      “Seda on võimatu unustada,” sõnas hertsog. “Keegi ütles just hiljuti, et ilu tähendab talle sind, kui seisad teemantide säras ja pikas kleidis Ollertoni mõisa ülemisel trepiastmel.”

      “Sa oled alati osanud komplimente öelda ja mulle see meeldib! Tean täpselt, milline su kaasa peaks välja nägema, aga seesugust pole kerge leida.”

      Hertsog kõndis toas edasi-tagasi.

      Mõne hetke pärast lausus ta: “Jumal teab, et minu nõudmistele vastavat kaasat on raske leida, kuid vähe sellest, hiljem pean ka tema seltskonda taluma. Millest küll rääkida kogenematu neiuga?”

      “Maailmas pole ühtki naist, keda ei paeluks armastus,” ütles hertsoginna mahedal häälel.

      Hertsog tõi kuuldavale pilkava häälisuse, aga enne kui ta jõudis rääkima hakata, jätkas hertsoginna:

      “Armas, sa ei tohi unustada, et kaunitarid, keda sa ihaldad, olid kord kogenematud koolitoast tulnud tüdrukud. Nad on alguses kõik sellised – kohmetud, häbelikud, oskamatud ja teadmisteta.”

      “Jumala eest, mu šansid on nullilähedased,” hüüdis hertsog.

      Hertsoginna naeris.

      “Nii hull see asi pole! Tunnistan, et ka mina olin häbelik, kui su isaga abiellusin, ja nii mõneski mõttes oskamatu. Aga kuigi meid viisid kokku meie vanemad, sest nende meelest oli see sobivate tingimustega abielu, tegin su isa väga õnnelikuks.”

      “Tead sama hästi kui mina, et isa armus sinusse meeletult esimesest silmapilgust. Ta ütles mulle kord, et olid ilusaim asjake, mida ta elu jooksul oli näinud.”

      Hertsoginna naeratas rahulolevalt ja hertsog jätkas:

      “Kuid isa ütles ka, et “tänapäeval ei tehta enam seesuguseid”, ja tal oli õigus!”

      “Tegin su isa õnnelikuks ja see oli kõige tähtsam,” lausus hertsoginna. “Pole põhjust, miks ei võiks me leida kedagi minusarnast, kes teeks sama sinu heaks.”

      Hertsog istus uuesti ema kõrvale.

      “Ema, isa armastas sind surmani kogu südamest. Aga sina?”

      Hertsoginna vaatas pojale hetkeks kohkunult otsa, seejärel aga küsis:

      “Mida sa öelda tahad?”

      “Täpselt seda, mida ütlesin. Isa oli sinust palju vanem ja kuigi teised korraldasid teie abielu, oli see isale ideaalne. Aga kas sina olid sama armunud kui tema?”

      Taas valitses toas vaikus ja hertsoginna pööras pilgu kõrvale.

      Mõne aja pärast lausus ta: “Kui keegi leiab armastuse, mis on ilus ja hea, siis ei kahetse ta seda kunagi.”

      “Usun, СКАЧАТЬ