Vürst ja võim. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ juhul peab su naine olema väga noor.”

      “Täpselt!” nõustus vürst.

      “Noor tüdruk naiseelu lävel?”

      “Just selline inimene oli mul mõttes.”

      “Kas sa tahad mulle öelda, et oled juba kellelegi abieluettepaneku teinud?” küsitles leedi Odele.

      Hoolimata oma kavatsustest jääda külmaks ja rahulikuks, ei suutnud Odele tagasi hoida nördimusnooti oma hääles ja teravust, mis vallutas ta silmade maheda ilu.

      Vürst raputas pead.

      “See ongi probleem,” ütles mees. “Ma tean täpselt, mida ma tahan, kuid nagu sa tead, Odele, ei kohtu ma noorte tütarlastega. Nad ei eksisteeri selles maailmas, mis on täidetud sinusuguste elukogenud iludustega.”

      Leedi Odele ohkas peaaegu kuuldava kergendusega.

      Nüüd hakkas ta aru saama, miks mees oli abi saamiseks tema poole pöördunud.

      “Sa tahad abielluda inglise tüdrukuga?”

      “Nagu sa tead, leian, et inglise sugu on üpris kütkestav,” ütles mees, saates naisele paljutähendava pilgu, milles oli midagi väga intiimset. “Hästikasvatatud inglise naistel on uhkus ja enesekontroll, mida on raske leida teiste rahvaste juures.”

      “Ka sina oled pooleldi inglane.”

      Leedi Odele teadis seda öeldes, et mees oli ütlemata uhke oma inglise vere üle ja järgis oma isa, kes võõrandus kõigest, mis oli venepärane.

      Kadunud vürst Katinouski oli tülitsenud tsaariga ja lahkus Peterburist Euroopasse, et mitte kunagi tagasi tulla.

      Ta abiellus Warminsteri hertsogi tütrega ja tema ainus poeg, vürst Ivan, oli kasvatatud üles ainult inglise vaimus.

      Poiss saadeti Etonisse ja Oxfordi ning alles pärast seda oli tema vene veri ja määratu rikkus viinud ta kõikidesse lõbustuspaikadesse maailmas ning inimesed hakkasid rääkima Ivan Katinouskist nagu oleks ta tegelane “Tuhande ja ühe öö” muinasjutust.

      Tema peod Pariisis, pillamised Itaalias, võidusõiduhobused Inglismaal – kõik see kajastus legendides muinasjutuprintsist.

      Ja loomulikult rääkisid inimesed kõige enam naistest, keda ta armastas.

      Inimesed jälgisid teda pidevalt, armastasid teda piirini, kus seadsid hulljulgete tegudega oma reputatsiooni ohtu, kui vürsti tumedad silmad vaatasid tihedamini nende poole.

      “Arvan, et inglannast naine sobiks sulle kõige paremini,” nõustus leedi Odele pisikese kõhklusega.

      Kõneluse ajal mõtles aga naine sellele, kuidas üks inglanna suudaks hakkama saada nii paljude erinevate veidrustega vürsti iseloomus, kui isegi tema ei suuda seda teha.

      Leedi Odele teadis, et tegelikult ei suudaks ta tunnistada vande all, et tunneb vürsti kui meest, ehkki ta uskus, et armastab teda ja tunneb kirglikku külgetõmmet.

      Mehes oli nii palju mõistatuslikku, ta iseloomus oli nii palju mõõtmatuid sügavusi, et paljas mõtlemine neist ajas naise segadusse.

      Valjult ütles ta aga:

      “Ivan, võib-olla oleks tüdruk mõnest teisest rahvusest sobivam.”

      Seda rääkides tundus ta endale naeruväärne.

      Mida see loeb, et Ivani naine ei saaks mehest aru, peaasi, et ta sünnitab mehele nõutud lapsed.

      Naine polnud üllatunud, kui vürst vastas selle märkusele:

      “Ma tean, mida ma tahan, Odele. Loodan, et suudad leida mulle inglise tüdruku – muidugi aadlisoost – kes kingiks mulle lapsed ja täidaks selle osa elust, mis on siiani aastaid tühi olnud.”

      Suutmata ennast talitseda, ütles leedi Odele vaevumärgatava naeratusega:

      “Ivan, kas sa tõesti tahad mulle öelda, et sul on midagi puudu! Ma arvasin kogu aeg, et kõik sinu elus oli terviklik ja täiuslik.”

      “Nii terviklik, kui see oli võimalik,” lisas vürst, “kuid alati on mu elu tagaplaanil olnud naine, kellega ma olin abielus ainult kuus kuud.”

      Polnud vajadust enam midagi lisada.

      Isegi leedi Odele’i piiratud kujutlusvõime suutis silme ette manada pildi vaesest hullust olendist, kes kandis mehe nime ja kes elas varjatuna kusagil Ungarimaal, kui mees rändas üksinda maailmas.

      See meelepilt hämmastas teda, kuna ta ei kujutanud ette, et kõik vürsti naise ja lasteta majad, lossid ja paleed oleks tõepoolest talle kodud olnud.

      Naine teadis, et temalt oodati vastust ja ta ütles eelnevast jutuajamisest erineva tooniga:

      “Loomulikult ma aitan sind, Ivan. Räägi mulle täpselt, mis on su soovid ja teen kõik mis mu võimuses, et neid täita.”

      Rääkides mõtles Odele iseendale, et just sellisel viisil saaks ta meest endale hoida.

      Kõrgseltskond koosnes õige paljudest usinatest ja vooruslikest naistest, kes istusid kodus, kui nende mehed ringi uitasid.

      Leedi Odele teadis, et kui Ivan otsustab abielluda kellegi temasarnasega, oleks ta äärmiselt armukade ja kardaks, et naine tõrjuks tema mehe lembusavaldustest kõrvale.

      Kuid noor tütarlaps, kellelt sooviti ainult seda, et sünnitaks vürstile lapsed, ei suudaks segada nende erilist suhet, kindlasti mitte rohkem kui Edward, kui Odele on diskreetne.

      “Ma tean, mida sa soovid,” ütles naine, “noort, hästikasvatatud ja arvatavasti kenakest tüdrukut.”

      Vürst naeratas ja hetkeks pühkis see minema kogu tõsiduse ta näos.

      “Ilmselt ei suudaks ma taluda tavalist näolappi hommikusöögilauas,” sõnas mees. “Jah, Odele, ta peab olema kenake, kuid ma ei saa oodata ega loota kedagi nii ilusat nagu sina.”

      “Hästi,” ütles leedi Odele. “Ma vaatan ringi sel aastal seltskonda astuvate neidude seas. Seal peab olema keegi…”

      Siis peatus ja tõi kuuldavale väikese karjatuse.

      “Aga muidugi! Ma tean seda tüdrukut! Miks ma küll kohe selle peale ei tulnud!”

      “Kes ta on?” uuris vürst.

      “Mu vennatütar, Charlotte Storr.”

      Enne abiellumist oli leedi Odele olnud Storr ja praegu oli ta vend Storringtoni krahv.

      Storride tähtsuses ja heas kasvatuses oli võimatu kahelda. Selle perekonna liikmed on mänginud ajaloos olulist rolli alates esimesest Storringtonist, kes oli tähtsal ametikohal kuningas Henry VIII õukonnas.

      Storre oli alati olnud sõjaväelaste ja mereväelaste hulgas, keda autasustati vapruse eest, samuti olid Storrid kuulunud ülemkoja riigimeeste hulka ja ükskõik millise kuninga või kuninganna saatjaskonda.

      Igal Storringtoni krahvinnal oli päritav kammerneitsi tiitel ja iga krahv oli tähtsal kohal kuninglikus õukonnas.

      “Miks СКАЧАТЬ