Salasadam. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

      „Väga hea. Vii sinna. Ja, Abe, ka mina sooviksin tassi kohvi.”

      Grania tajus endal mõlema mehe üllatunud pilke ja astus siis naeratades eesukse poole.

      Nagu ta oligi arvanud, polnud uks riivis ja Grania oletas, et selle kaudu prantslane majja siseneski.

      Ta läks verandale ja silmas eemal palmide kohal kahe masti tippu.

      Puud olid nii kõrged, et kui ta poleks maste otsinud, poleks ta neid näinud, ja Grania mõistis, et Salasadam on piraadilaeva peitmiseks ideaalne koht, ning imestas, miks ta varem selle peale polnud tulnud.

      Endine omanik oli andnud sellele väikesele lahele väga sobiva nime.

      Sissepääs asus külje peal ning merd ja lahte eraldas mändidega kaetud pikk maariba.

      Sadamas seisvat laeva oli nii maalt kui merelt peaaegu võimatu märgata.

      Selle olemasolust mitteteadlik inimene võis laevast mitu korda mööda kõmpida, taipamata, et see lahel ankrus seisab.

      „Ma tahan laeva näha,” mõtles Grania ja tõreles siis endaga oma uudishimu pärast.

      Ta teadis, et peaks tundma end šokeerituna, vihasena ja võib-olla ka solvatuna, et piraat tema maja kasutas, kuid endalegi ootamatult ei suutnud Grania endas leida ühtki neist emotsioonidest.

      Kui mõni minut hiljem piraat tema juurde verandale saabus, arvas Grania, et mees sobinuks pigem Londoni võõrastetubadesse ja tantsusaalidesse.

      Ta tundus ronitaimi täis kasvanud ja nende taga asuvate määrdunud akendega veranda jaoks liiga elegantne ja kindlasti ka liiga peen.

      Verandal seisid vitstest punutud laud ja kaks tooli, ning enne kui prantslane jõudis midagi öelda, ilmusid sinna mõlemad teenijad, katsid laua valge laudlinaga ja asetasid sellele kahe tassi ja alustassiga hõbekandiku.