Saatuslik öö. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ta ootab teid?” päris ta.

      “A-arvan küll,” vastas Davita. “Ta teadis, et tulen… Šotimaalt Londonisse.”

      Vanem meesterahvas kergitas kulme.

      Vana merehunt kapten Tierney oli erinevalt paljudest teistest lavaukse valvureist alati viisakas ega unustanud iialgi sõnumeid. Ta teadis peaaegu vaistlikult, keda võis sisse lasta ja keda mitte. Davita seda ei teadnud, kuid viivuks ei suutnud mees teda lahterdada.

      Ilmselgelt polnud neiu üks neist tüdrukuist, kes alatasa püüdsid teatrisse hiilida ja saada imetletud näitlejalt autogrammi või suveniiri. Samuti ei näinud ta välja nii, nagu otsiks ta tööd.

      Just nagu saades teadlikuks mehe kõhklusest, sõnas Davita;

      “Olen… preili Lockile… justkui sugulane.”

      Vana Tierney naeratas.

      “Siis minge aga üles teda vaatama,” lausus ta. “Kolmas uks teisel korrusel. Kui ta teid ei soovi, tulge alla tagasi. Kas te mõistate… preili?”

      Sõna “preili” järgnes pärast pisikest kõhklust, nagu oleks Tierney äkitselt otsustanud, et neiu on seda väärt.

      “Tänan teid… väga,” ütles Davita hinge kinni pidades.

      Seejärel ronis ta mööda raudtreppi üles ja mõtles, et kuidas iganes teater ka eestpoolt välja ei näinud, tagantpoolt polnud see kuigi meeliülendav.

      Samuti oli see üsna hirmutav, kuna kõigil oli nii kiire.

      Trepist ülesminekul möödus neiust suure rutuga mitu inimest, pooleldi rõivastunud või lahti rõivastunud, kiirustades, kas üles või alla, nii et Davita oleks tahtnud neid uudishimulikult silmitseda.

      Kui ta jõudis mitme uksega pikka koridori, kuulis ta jutuvada ja naeru, ning ukse avanedes nägi ta vilksamisi mitut lahtirõivastuvat naist.

      Davita kiirustas osutatud ukse juurde.

      Ta koputas, kuid liiga vaikselt, kuna oli kõhkvel.

      Hääled, mida ta ukse tagant kuulis, ei vaibunud.

      Siis koputas ta uuesti, ja seekord hüüdis keegi: “Tulge sisse!”

      Davita avas ukse ja leidis end piklikust toast, kus oli palju naisi – neiu jahmunud pilgule paistsid nad üks kaunim kui teine.

      Mitu naist istus peegli ees ja kandis näole grimmi; kaks üritasid pugeda väga rikkalikult kaunistatud erksavärvilistesse kleitidesse, neid aitasid kaks vanemat naist.

      Toa kaugemas otsas nööriti üht naist väga liibuvasse korsetti ning südame põksudes tundis Davita ära Violeti.

      Neiu liikus edasi, aga kohe nähvas lähim naine:

      “Pange enda järel uks kinni!”

      Davita kuuletus vabandavalt, ja samas tundis Violet ta ära.

      “Davita!” hüüatas ta.

      Kuna Davita kuulis ta hääles soojust, kiirustas ta neiu juurde ja embas teda.

      “Olen siin, Violet! Kas sa ootasid mind?”

      “Sain su kirja ja teadsin, et saabud varem või hiljem,” sõnas Violet. “Oletan, et sind saatis siia proua Jenkins?”

      “Jah. Ja ta andis mulle toa.”

      “Siis on ju hästi.”

      Rääkides keeras Violet pead ning heitis pilgu tahapoole kostümeerijale, kes ta korsetti kinni nööris, öeldes:

      “Jessie, mitte nii kõvasti! Ma ei saa hingata!”

      “Sa ei peagi hingama!” vastas Jessie.

      “Kui ma laval minestan, on see sinu, mitte minu süü!”

      Sõnade vahel vaevalt pausi tehes jätkas Violet kõnelust Davitaga:

      “Sa vaata vaid end! Taevake, oleks mul ometi sama jume kui sinul! Arvatavasti ütled, et see kõik on tänu Šoti õhule. Minu jaoks oli seal õhku ülearu!”

      “Oh, Violet, ega sul pole midagi selle vastu, et ma siia tulin, ega ju?” küsitles Davita. “Mul polnud kusagile mujale minna ja ma pean mingisuguse töökoha leidma.”

      “Ütlesid oma kirjas, et su isa suri. Kas ta sulle midagi ei jätnud?” päris Violet. “Mis sai lossist?”

      “See on panditud,” lausus Davita vaikselt, häbenedes nii isiklikest asjadest rääkida, kui ümberring oli palju inimesi.

      Kuid teised naised ei pööranud vähimatki tähelepanu: nad sädistasid omavahel ning jätkasid grimmi tegemist ja lasid kleite kinni nööpida.

      Violetti rõivastav naine tõi lagedale ilusaima kleidi, mida Davita eales kujutleda võis.

      Kleit laienes neiu peenest pihast allapoole rikkalikes kroogetes, mida kaunistasid siidroosid ja – lindist lipsud.

      Pihik näis aga Davitale peaaegu piinlikult madal, ja ta mõtles, et häbeneks silmad peast, kui peaks ise säärast kleiti kandma.

      Pisikesi varrukaid ja dekolteed kaunistasid roosid ning suurejoonelisel kübaral, mida kostümeerija Violeti heledatele, keerukas soengus juustele asetas, ilutsesid roosid, tüll ja suled.

      Neiu istus peegli ette kübarat sättima ning Davita hüüatas:

      “Kui kena sa välja näed, Violet! See, et inimesed trügivad teatrisse sind vaatama, ei üllata mind sugugi.”

      “Ja mõnesid teisi ka,” ütles Violet, “kuid oota, kuni etendust näed!”

      “Meeleldi,” vastas Davita. “Mis sa arvad, kas ma saaksin koha ülemisel rõdul või kusagil odavamas kohas?”

      Violet vaatas teda, justkui oleks ta naljatanud. Siis ütles neiu:

      “Ei midagi taolist! Mitte praegu, kus sa oled tulnud pika tee Šotimaalt mind vaatama!”

      Violet mõtiskles hetke. Siis ütles ta:

      “Välja mõtlesin. Panen sind Bertiega ühte looži. Ta peaks juba siin olema.”

      “Ei, ei. Palun ära näe vaeva,” lausus Davita kärmelt. “Ma ei taha kellelegi tüliks olla. Ehk saan siin oodata, kuni oled valmis lahkuma.”

      Violet lagistas naerda, nagu oleks Davita nalja heitnud.

      “Kui sa mõtled, et pärast siit lahkumist lähen otse koju, siis sa eksid, preili Süütuke!”

      Neiu heitis pilgu kostümeerijale, kes parasjagu ta juukseid sättis.

      “Me ei lähe ju pärast etendust koju, ega ju, Jessie?”

      “Oleks parem, kui vahel läheksid!” vastas Jessie hapult. “Kõik need hilised õhtud teevad sind enneaegu vanaks, pane tähele!”

      Violet hakkas spontaanselt naerma, just nagu СКАЧАТЬ