Teisel pool tähti. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ naine, keda ta oli palunud oma abikaasaks, eelistaks teist meest lihtsalt tolle tiitli pärast.

      Ingram oleks olnud väga rumal – mida ta aga polnud –, kui ta poleks olnud teadlik oma erakordselt heast välimusest.

      Krahv oli ka väljapaistev sportlane ning teda oli iseloomustatud õukonna noorte meeste hulgas kui kõige intelligentsemat.

      Ta juhtis ise oma valdusi sellise briljantse organiseeritusega, mida kadestas iga teine maaomanik riigis.

      Krahvi hobused, mida ta jällegi ise valis, võitsid pidevalt kõik klassikalised võidujooksud.

      Ingram oli ekspert polos, väljapaistev jahil.

      Ta oli võitnud niipalju ratsutajate võidusõite ja jahivõidusõite, et mõned mehed keeldusid temaga võistlemast.

      “Ma olen tüdinenud sellest, kui kergelt sa mind ratsavõistlustel võidad,” oli üks neist eelmisel nädalal öelnud. “Palju lihtsam oleks see võidukarikas sulle enne alustamist kätte anda, kui et kurnata end üle maa galopeerides ja vaadata, kuidas sa esimesena finišitulba juurde jõuad.”

      See protest oli öeldud pooleldi naljaga, pooleldi tõsisena, mis pani krahvi end ebamugavalt tundma.

      Siiski teadis Ingram, et tema edu ei põhinenud ainult ratsutamisoskusel. Ta valis oma hobuseid suure hoolega ja treenis neid ise.

      Krahvi maja, Ardwick Park, mis oli olnud perekonna valduses terveid põlvkondi, oli peaaegu nii täiuslik, kui Ingram suutis seda üldse teha.

      Pärast isa surma oli ta maja uuesti kujundanud, kuid kõigi imestuseks mitte hilisviktoriaanlikus stiilis, mis oli sellal moes. Selle asemel oli Ingram taastanud maja sellisena, nagu see nägi välja sajandi alguses.

      Kuigi George’i ajastu stiil oli moest väljas, oli krahv minema pühkinud kõik selle, mille viktoriaanid leidsid nii kena olevat.

      Praegu nägi häärber välja, nagu oleks selle lõpetanud Adami vennad.

      Kuna maja oli nii ebaharilik, tulvasid inimesed Ardwick Parki, et omaniku tehtud muudatusi vaadata.

      Oli päris ebatavaline, et just Walesi prints pühkis minema igasuguse kriitika, öeldes:

      “Sa oled loonud endale imepärase tausta ja ma pean ütlema, et Ardwick on sinu vääriline.”

      Pärast seda kiitsid kõik Ardwick Parki heaks. Teised ise jätkasid siiski lehtliiliate ja seljatoekatete, ülekaunistatud, rikkalikult tupsutatud vastuvõtutubadega.

      Krahv oli just hiljuti mõelnud muutustest, mida ta teeks imeilusas magamistoas, mis oleks pärast abiellumist Heloise’i oma.

      Ta mõistis, et vaipades ja kardinates on liiga palju roosat sellise lõõmavalt punaste juustega naise jaoks.

      Krahv oli juba hoolikalt kavandanud muudatusi, mida kavatses teha.

      Ingram soovis, et see oleks Heloise jaoks meeldiv üllatus, kui naine saabub Ardwick Parki kui lossiproua.

      Oli nii palju asju, mida krahv soovis naisele anda ja millest Ingram uskus, et need muudavad Heloise’i veelgi kaunimaks, kui ta juba oli.

      Nende suurejooneliste plaanide toel oma mõtteis seisis krahv vastu naise ekstravagantsusele.

      Selle ohtra kassikullase jampsi pärast, mida enam iial ei kasutata, kui Devonshire’i ball on läbi.

      Krahv veenis ennast, et tal pole mingit mõtet ballile minna.

      Ingrami kostüüm ootas teda enda majas Grosvenori väljakul.

      Nagu enamikule meestele, ei meeldinud tallegi maskiballid.

      Kuid ta teadis, et naistele pakkus alati lõbu ennast ehtida ja seega polnud mõtet selle pärast tülitseda.

      Ainus lohutus, mõtles krahv, oli see, et ta ei pea ballist osa võtma.

      Siis kargas Ingramile äkki pähe mõte, et kui ta pidustustele ei lähe, oleksid kõik toimunust teadlikud, kuigi avalikku teadet sellest, et Heloise oli ta maha jätnud, veel polnud.

      See tõendaks, et kõik, mida teised külalised kahtlustasid, on tõsi.

      Kui Heloise oli peale käinud, et nende kihlus jääks salajaseks, oli krahv, kuigi kerges arusaamatuses, sellega nõustunud.

      Ingram polnud iial tulnud selle pealegi, et naine ootab paremat pakkumist, kindlustades samal ajal, et ei riku oma mainet.

      Mees oli põhjendanud naise soovi sellega, et nad pidid kindlalt otsustama, kas nende armastus on igavene.

      Siis oleks see täiuslik armastus, mida kõik mehed ja naised on aegade algusest peale otsinud.

      Krahvile tuli nüüd meelde, kui hoolikas oli Heloise olnud, et nende kohta ei leviks mingeid kuulujutte.

      “Ma tahan, et sellest teatakse!” oli Ingram protesteerinud ühel ballil kahe päeva eest.

      See oli siis, kui pärast teist tantsu teatas naine, et ei tantsi krahviga enam kolmandat.

      “Inimesed hakkavad rääkima,” ütles Heloise sosinal.

      “Las nad räägivad!” vastas krahv. “Ma tahan sinuga tantsida, mu kallis, ma tahan sind hoida enda lähedal.”

      “Seda sa ei tohiks teha,” ütles Heloise kiirelt. “Sa tead, et inimesed vaatavad meid. Ja miks nad ei peakski, kui sa oled nii kena?”

      Kõneldes vaatas naine krahvile ahvatlevalt alt üles otsa.

      Krahv vastas ootuspäraselt:

      “Ja sina oled liiga ilus ükskõik millise mehe meelerahu jaoks. Ma tahan sind suudelda, Heloise, sa tead seda.”

      “Hiljem, palju hiljem,” sosistas naine. “Mitte mingil juhul siin.”

      Krahv veenis ennast, et naine oli arukas.

      Lõppude lõpuks peaks ta enne kihluse väljakuulutamist rääkima lord Penbrookiga ja ütlema ka oma vanaemale.

      Ka teised sugulased oleksid häiritud, kui neid “pimeduses hoitaks”.

      “Ootame pisut veel,” anus Heloise, kui Ingram naisega sellest rääkis. “Ma armastan sind, sa tead ju, et ma armastan sind, Ingram. Kuid lõppude lõpuks oli sul enne minuga kohtumist mitmeid armuafääre.”

      “Need ei tähendanud midagi, absoluutselt mitte midagi,” ütles krahv kindlalt, “võrreldes sellega, mida ma tunnen sinu suhtes. Ja sa oled ilusam kui keegi teine, keda ma olen eales näinud!”

      Heloise oli naeratanud, võttes seda kui loomulikku komplimenti.

      Peaaegu kõik mehed, keda naine kohtas, ütlesid sama.

      Ta oli liigagi teadlik, et tänu oma punastele juustele ja rohelistele silmadele säras ta omavanuste noorte naiste seas.

      Nad kõik tundusid väga inglaslikud oma heledate juuste, siniste silmade ja roosakasvalge jumega.

      Õnneks oli lord Penbrook üpris rikas.

      Heloise võis СКАЧАТЬ