Meeletu armastuseigatsus. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

      Valda puhkes naerma.

      “Arvan, et isa oleks jah-sõna minust välja peksnud,” sõnas ta. “Ta oli kirgliku iseloomuga. Seevastu sina, kallis beau-pére, oled minu vastu alati leebe ja lahke olnud.”

      Valda läks kasuisa juurde, tõstis mehe näo ja suudles teda põsele.

      “Sa ei suuda end üleöö türanniks muuta lihtsalt seepärast, et sinu arvates peaksin abielluma. Unustagem markii d’Artigny ja teised sobilikud kandidaadid, kellel on rohkem silma mu raha kui minu jaoks! Küllap keegi varem või hiljem ise välja ilmub.”

      Krahv võttis Valdal piha ümbert kinni ja tõmbas kasutütre endale lähemale.

      “Sa teed asja minu jaoks väga raskeks, kallis,” ütles ta. “Armastan sind nagu lihast tütart ja pean tegema, mis isa kohus. Olgu, unustame markii d’Artigny. Ta pole ainus noormees maailmas. Tunnen paljusid teisi, kelle seas on kindlasti keegi, keda pead oma armastuse vääriliseks.”

      “Oled lootusetu optimist, beau-pére,” sõnas Valda kergel toonil. “Lähme parem hobuseid vaatama. Nad on tunduvalt pilkupüüdvamad kui noormehed, keda ma siiani kohanud olen. Kahju, et ma ei saa hobusega abielluda!”

      Krahv naeris ning laskis Valdal meeleldi end lossi hästivarustatud tallide juurde juhtida. Nii temale kui ka Valdale meeldis ratsutada ning tihti tegid nad seda koos.

      Õhtul voodisse heitnud, ei hakanud Valda lugema nagu tavaliselt, vaid lebas avasilmi voodis ja mõtles.

      Ta teadis väga hästi, et kasuisa kandis nende vestluse sõna sõnalt emale ette ning ta oli kindel, et tema suhtumine teeb mõlemale tuska.

      Samal ajal oli Valda kindel, et mõlemad teevad kõik, et talle mees leida ning ei lähe kaua, kui kõigist ta tõekspidamistest ja kavatsustest hoolimata on abielu tõestisündinud fakt.

      “Pärast minu eelmise talve õnnestunud debüüti Pariisis,” mõtles Valda, “oli vältimatu, et nad hakkasid minu abielunaise tulevikule mõtlema.”

      Prantsusmaa tavade kohaselt pidi debütant olema vaikne, tagasihoidlik ning hoidma vanemate daamide külje alla.

      Valda-ealised neiud olid häbelikud, heas mõttes saamatud ja lasksid end oma säravatel, elukogenud ja šikkidel mammadel sõnagi lausumata ringi vedada.

      Kuid peale selle, et Valda oli ilus, oli tal ka iseloomu. Inglannana tõusis ta julgelt püsti, kui teda ähvardas märkamatuks jäämine.

      Ta oskas oma peaga mõelda, enda eest seista ning teda oli võimatu mitte tähele panna.

      Paraku keerlesid tema ümber vanemad abielumehed, kuna nooremad hoidusid oma võimukaid abikaasasid pahandamast või kartsid liialt oma reputatsiooni pärast, et noorele debütandile tähelepanu pöörata.

      Kõigest hoolimata oli Valda debüüt olnud edukas ning ta teadis, et mitmed vanemad naised, kes olid harjunud oma tahtmist saama, olid teinud tema kohta mürgiseid märkusi ning soovitanud emal ta võimalikult kiiresti mehele panna.

      “Niipea, kui mu tütred koolitoa ukse enda taga kinni tõmbavad, panen nad kirikupinkide vahelt altari poole marssima,” oli üks Dowageritest Merlimonti markiisile öelnud. “Mida vähem nad maailma näevad ja mida kiiremini esimese lapse sünnitavad, seda parem.”

      Valda polnud ema vastust kuulnud, kuid oli sealsamas otsustanud, et ei sünnita enne täisealiseks saamist.

      “Tahan maailma näha,” oli ta mõelnud.

      Nüüd meenus Valdale oma kaunilt möbleeritud magamistoas voodis pimedusse põrnitsedes, et ta oli alati uskunud, et täisealiseks saades avanevad talle uued väravad ja terendavad uued horisondid.

      Kui väga ta oli eksinud!

      “Kui beau-pére saab oma tahtmise,” mõtles ta, “abiellun mehega, kes minu raha eest lõbutseb, sel ajal kui mina kodus istun ja beebisid toodan.”

      Valdas tõstis pead mässumeelsus. Talle meenusid kauged maad, mida ta tahtis külastada, ja kuulsused, kellega lootis kohtuda.

      Kahjuks oli see ilma abikaasast saatjata võimatu ja Valda oli kindel, et kasuisale järele andes tüütaks see ta esimeste päevade jooksul surmani ära.

      Valda mõtles Pariisi ballisaalides liikuvatele elegantsetele, elukogenud ja graatsilistele iludustele. Tundus, nagu sädeleks nende ilu ja vestlusoskus võidu nende valgeid luigekaelu kaunistavate kalliskividega.

      Valda tunnustas nende sarmi ja sai täiesti aru noormeestest, kes pidasid neid veetlevamateks ja lõbusamateks vestluskaaslasteks kui tagasihoidlikes tualettides noori kohmetuid debütante, kelle häbelikkus tegi kidakeelseiks ja igavaiks.

      Valda polnud küll kunagi Pariisi kabareedes või kasiinodes käinud, kuid oli plankaedadel näinud nende reklaamplakateid. Suuremal osal plakatitest olid jalgu üle pea pilduvad naised või üle palja õla väljakutsuvalt vaatav kaunitar.

      See oli täiesti erinev vaiksest pereelust, ning mehed, kes sedasorti lõbustusi nautisid, pidasid teda kahtlemata sama igavaks kui tema neid.

      “Ma ei tee seda!” ütles Valda valjult. “Mida beau-pére ja mamma ka ütleksid, ei lase ma end abielluma sundida!”

      Valdale meenus, et kasuisa oli teda süüdistanud saamatuses ise endale tualetti valida ja suutmatuses omal käel Pariisi teed leida.

      Tõsi, nii kaua kui Valda mäletas, oli teda valvanud, kaitsnud ja juhendanud guvernantide, õpetajate ja teenrite armee.

      Ta kasutas teenrite abi niipea, kui hommikul silmad lahti tegi, kuni viimase asjatoimetuseni enne magama heitmist. Mis puutub nende Pariisis käimistesse, reisisid nad nagu pidulikku ringreisi tegev kuningaperekond.

      “Kuid see veel ei tõesta, et ma üksi hakkama ei saa!” mõtles Valda trotslikult.

      Neiu ei mõelnud oma lihasele isale kuigi sageli: ta oli olnud kaheteistkümnene, kui too oli Andide ekspeditsioonil hukkunud, ning nii kaua, kui ta mäletas, oli ta isa näinud ainult pikkade vaheaegade järel.

      Nüüd tuli talle esimest korda pähe, et ilmselt mässas isa poputamise ja laiskelu vastu.

      Sir Edward oli olnud seikleja ja maadeavastaja – alati üritas ta midagi võimatut teostada. Tema Pärsias avastatud iidse linna varemed olid arheoloogilistes ringkondades suurt elevust tekitanud.

      Palju aastaid oli ta elanud Indias ja ajanud kokku märkimisväärse varanduse, kuid peale maise vara oli ta omandanud teadmisi mitmetest religioonidest ja käinud siiani laiale üldsusele tundmatutes salatemplites.

      Ta oli käinud Babüloonias ja Samarkandis, külastanud Hiinat ja maskeerituna Mekasse pääseda üritades peaaegu elu kaotanud.

      Mõeldes tagasi isaga koosveedetud aegadele, meenus Valdale, et nii elujõulisena kui isaga, polnud ta end kellegi juuresolekul tundnud.

      Kui isa pajatas talle reisijutte, kujutas Valda tema nähtut selgelt vaimusilmas ette – nii eredad olid tema kirjeldused.

      Leedi Burke’il oli aga lahusolekuid raske taluda.

      Ta oli igas mõttes usaldusväärne naine, kuid vajas abikaasat, kelle najale toetuda. Edward Burke oli aga nii harva kättesaadav, СКАЧАТЬ