Armastus lõpeb keskööl. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ “Pealegi olen selle eest küllaltki palju maksnud, et sind reisile kaasa võtta.”

      “Ma tean seda ja olen teid mitu-mitu korda selle eest tänanud,” ütles Xenia.

      “Seda sa peadki tegema!” vastas proua Berkeley. “Juba su rüü üksi maksis kopsaka summa. Ma ei saa ju endale lubada, et mu reisikaaslane näeb välja nagu kaltsudes kerjus.”

      Kogu see jutt oli Xeniale solvav ja ta põsed värvusid punaseks, kuid ta oli juba õppinud niisugust näägutamist vaikides taluma.

      Riided, mis Xenia Berkeley Towerisse kaasa oli võtnud, naeris proua Berkeley halastamatult välja.

      Muidugi olid ema õmmeldud rõivad odavast materjalist, kuid see-eest kaunid ja maitsekad.

      Proua Berkeley oli Xeniale ostnud mõned mustad kehakatted, aga kui neiu oli juba viis kuud leinariideid kandnud, nõudis emand, et ta peab igasugustest mustadest riietest loobuma.

      “Ma lausa jälestan seda värvi,” ütles ta. “Pealegi muudab see sind liiga teatraalseks, kui arvesse võtta sinu tavaliselt valget nahka ja silmatorkavalt punaseid juukseid.”

      Kuulekalt pani Xenia selga riided, mida oli kandud enne ema ja isa surma, kuid siis hakati tema üle naerma ning ta ei teadnud, kuidas proua Berkeleyd selle eest tänada, et ta talle uued rõivad ostis.

      Xenia mõistis ülihästi, et ka need pahandasid ta tööandjat, sest rõhutasid piiga heledat jumet ja punaseid juukseid.

      “Kallis, tema nahavärv on täpselt samasugune nagu sinul,” oli ta kunagi kuulnud isa emale ütlevat. “See on nagu magnoolia, mida tuleb puudutada ja siis suudelda.”

      Proua Berkeley riietevalik oli niisugune, mis Xenia magnooliakarva naha ära varjas, kuid juustega ei suutnud ta midagi peale hakata.

      Need olid punakaspruunid, mis eriti kütkestasid kunstnikke, ning täpselt sedasama värvi, nagu Winterhalter oli maalinud Elisabethile, Austria keisrinnale.

      “Nii et me oleme siis Euroopa kauneima kuninganna sugulased?” oli Xenia kunagi ammu ema käest küsinud.

      “Kui päris aus olla, siis on ta meile kauge sugulane,” vastas ema, “aga sinus on ka ungari verd.”

      Ta naeratas, kui jätkas:

      “Nüüd sa siis mõistad, miks ma tahan, et sa õpiksid nii saksa kui ka ungari keelt. Isa arvas, et see pole tähtis, aga mina arvan, et on.”

      “Ühel päeval võin ehk minagi Sloviasse minna.”

      “Meie rahvas on kahe naaberrahvuse segu,” selgitas ema, “kuid me oleme oma keeled kokku sulatanud. Suur hulk sõnu on tulnud saksa keelest, veel rohkem ungari keelest.”

      Ema näost oli selgesti näha, et ta oli äsja mõtetes rännanud kaugel minevikus.

      “Meie isa ütles alati, et me peaksime keeli oskama, päris kindlasti ka oma naabrite keelt. Mulle meenus just praegu, et kui Luthenia kuningas meil külas käis, oli ta meelitatud, et nii Dorottyn kui ka mina oskasime nendega vestelda lutheenia keeles.”

      “Kardan, et mina seda keelt küll nii selgeks ei saa nagu sina, ema.”

      “Raske on keelt õppida, kui sa pole kunagi käinud selle keele kodumaal, aga kui sa seal oled, pole sugugi raske õppida rääkima kõiki Balkani maade keeli, eriti kui oskad juba saksa, prantsuse ja ungari keelt ja võib-olla natuke ka kreeka keelt.”

      Pärast seda, kui Xenia oma ema saladusest teadlikuks sai, hakkas ta usinasti keeli õppima, mis varemalt oli talle nagu isalegi tundunud aja raiskamisena.

      Kui nad proua Sandoniga kahekesi olid, ei rääkinud nad kunagi inglise keeles.

      Varsti hakkas Xenia unistama, et ühel päeval, olgu ka kõige odavamates ja raskemates tingimustes, võtab ta ette teekonna Sloviasse ja teistesse kuningriikidesse, mida ema oli nii hästi tundnud.

      Ta mõtles, et ongi juba sammukese unistuse täitumise suunas edasi astunud, sest proua Berkeley võttis ta Prantsusmaale kaasa.

      “Ma ei eeldagi, et sa prantsuse keelt oskad,” märkis ta tööandja.

      Ta toon pani Xenia mõtlema, et proua on oma arvamuses kindel ja tahab sellega oma üleolekut näidata.

      “Oskan küll prantsuse keelt,” kostis Xenia.

      “Kas tõesti?” küsis proua Berkeley kulmu kergitades ning lisas siis: “Muidugi, sinus on ju võõrast verd. Selles pole mingit kahtlust. Sinu ema ei näinud inglase moodi välja ja ei näe ka sina.”

      See ei kõlanud sugugi komplimendina ja Xenia ei saanud jätta selgitamata:

      “Minu ema polnud inglanna! Ta oli pärit Balkanilt.”

      “Ohoo – Balkanilt!” Proua Berkeley suus kõlas see nii, nagu olnuks kuuldus midagi alandavat.

      Kuna Xenia kartis, et proua võib tõesti väga pahaseks saada, muutis ta kiiresti teemat.

      Nüüd oleks ta tahtnud teada, kas ema oleks rõõmustanud selle üle, et Xenia on teel Prantsusmaale.

      Üksi voodis olles rääkis ta sageli mõttes emaga, just nagu olnuks ema siinsamas tema kõrval. Xenia kurtis talle, kui õnnetu ta ilma emata on.

      Samal ajal tundis ta selgesti, et tema poolt on väga isekas soovida, et ema oleks elanud ilma isata ja vastupidi.

      Nad olid teda armastanud, selles ei kahelnud ta põrmugi, kuid nende armastus kuulus siiski teineteisele ning Xenia teadis, et kui üks neist oleks ellu jäänud, oleks teine soovinud ainult surra, et jälle olla koos.

      Proua Berkeley vaatas kella.

      “Ei peaks enam kaua aega minema,” ütles ta. “Tõepoolest, rongiga reisimine on äärmiselt väsitav. Olen kindel, et neile vaesekestele, kes peavad reisima teise ja kolmanda klassi vagunis, on sõit eriti kurnav.”

      Xenia teadis, et see märkus oli mõeldud temale rõhutamaks, kui õnnelik ta peab olema, sest võib reisida sellistes mugavustes.

      Ta kavatses just kuulekalt oma tänulikkust väljendada, kui äkki kostis midagi plahvatusetaolist, millega kaasnes kõva mürtsatus, mis pani terve vaguni rappuma. Proua Berkeley karjatas kriiskavalt ja vagun kukkus ümber.

      Xenia ei karjunud, ta tundis vaid hirmu, mille ajel sirutas käed välja, et millestki olematust kinni haarata.

      Siis paisati ta kusagile külgsuunas ning ta kaotas teadvuse…

      Tasapisi hakkas Xenial reaalsustaju taastuma, ta kuulis kõrvus mingit uskumatult kummalist tagumist ning siis sai ta aru, et lamab maas.

      Ta tajus ebamääraselt, et keegi tõstis ta üles, kandis natuke maad edasi ning pani seejärel rohu peale maha.

      Silmi lahti tegemata kuulas ta hüüdeid ja karjeid, mis segunesid kusagilt välja paiskuva auru kimeda susinaga, mis omakorda muutis kõikide teiste häälte eristamise võimatuks.

      Siis tundis ta, et teda hakati kusagile viima, ja kuna ta oli uimane ja ainult pooleldi teadvusel, ei püüdnudki ta märku anda, et ta toimuvast midagi taipab.

      Väga aeglaselt jõudis СКАЧАТЬ