Armastuse vang. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ajast pole neid enam näha olnud.”

      Sorilda naeris ja onu naeris ka. Sorilda mõtles, et nüüd on onu taas paremas tujus, sest ta nautis lugude jutustamist.

      Hetkeks oli ta Winsfordi krahvi unustanud.

      Hertsoginna tõusis lauast.

      “Sorilda, ma olen kindel, et sul on parematki teha, kui siin hommikusöögilaua taga istuda,” ütles ta vastuvaidlemist mitte salliva häälega. “Tegelikult on mul sulle mitmeid ülesandeid, mida sa võiksid minu buduaaris teha. Tule minuga kaasa ja ma näitan sulle.”

      Sorilda polnud küll veel kohvijoomist lõpetanud, aga ta teadis, et ei maksa viivitada ja järgnes alistunult hertsoginnale. Ta jälgis, kuidas krinoliin õõtsus hertsoginna väikese kogu ümber.

      Ja äkki tundis ta ägedat pahameelepuhangut, kuna hertsoginna ettekirjutuste kohaselt ei tohtinud vaalaluust raam, mis tema enda kleiti toetas, olla laiem kui kaks jalga.

      Tundus äärmiselt kahetsusväärne, et Iris oli tulnud Sorilda ellu ajal, kui ta hädasti uusi riideid vajas, sest oli vanadest välja kasvanud.

      Tegelikult oli Sorilda plaaninud sõita Londonisse, et osta vajalikke kleite ja mantleid ning sinna juurde sobivaid kübaraid, mis järgisid kuninganna poolt juurutatud viimast moodi.

      Siis aga toimusid hertsogi üllatuspulmad ja riided jäidki ostmata.

      Peale uue hertsoginna range hirmuvalitsemise algust oli Sorildal võimatu osta midagi, mida tema onunaine heaks ei kiitnud.

      “Ma olen alati ise oma riideid valinud,” protesteeris ta.

      “Sa peaksid laskma minul otsustada, mis on sinu jaoks parim,” oli Iris rangelt vastanud.

      Selgus peagi, et see, mida Iris “parimaks” pidas, oli Sorildale hoopis kahjulik.

      Hertsoginna oli otsustanud teha kõik, et röövida Sorildalt tema hea välimus.

      Hertsoginna lubas Sorilda kleitide valmistamisel kasutada vaid ebameeldivat kollakaspruuni kangast, mis muutis tütarlapse naha kahvatuks, ning igavat halli tooni, milles Sorilda nägi välja nagu kummitus.

      Polnud mingit mõtet onule kaevata, kuna mees oli täielikult oma uue naise talla all. Ta oleks nõustunud kõigega, mida Iris ka välja poleks pakkunud, niikaua kuni naine naeratas ja meelitas teda viisil, mida hertsog pidas äärmiselt vastupandamatuks.

      Mitte ainult riietevalikuga ei püüdnud hertsoginna Sorilda välimust muuta.

      Sorilda oli üllatunud, kui ühel õhtul enne õhtueinet astus tema magamistuppa hertsoginna toatüdruk. Ta oli kõhn ja ebameeldiv naine, kes kandis hertsoginnale ette kõigest, mis allkorrusel juhtus.

      “Tere õhtust, Harriet!” hüüatas Sorilda, oodates seletust tema ilmumise kohta.

      “Tema kõrgeausus palus teie juuksed uue moe järgi soengusse seada, preili.”

      “Ma olen oma praeguse soenguga väga rahul,” vastas Sorilda.

      Harriet ei vaevunud isegi vastama. Kuna Sorilda teadis, et tegu oli käsu, mitte palvega, istus ta alistunult tualettlaua ette.

      Harriet võttis välja portselankarbi. Sorilda jäi seda küsivalt silmitsema.

      “Tema kõrgeausus arvab, et teie juuksed paistavad kuivad, preili,” seletas Harriet.

      Ta avas karbi ja hakkas midagi, mis hilisemal vaatlusel osutus tumedaks pumatiks, Sorilda juustesse määrima.

      Sorilda juuksed kaotasid tänu sellele oma värvi ning muutusid niiskeks ja pehmeks.

      Seejärel seadis Harriet Sorilda juuksed kuklale tugevasse krunni, põskedele aga jättis ta kaks väikest ja inetut palmikut, mille ta siis neiu kõrvade juures rõngasse keeras.

      Sorilda ei öelnud midagi. Ta teadis täpselt, mida onunaine plaanitses, aga ta ei teadnud sugugi, mida selle vastu ette võtta.

      Võttes arvesse kogu oma praegust olukorda, taipas Sorilda ootamatult, et on täielikult ilma jäetud võimalusest kedagi kohata või kuhugi minna. Ja talle kangastus, kuidas ta veedab lossis kogu oma ülejäänud elu, ilma et tal oleks võimalik sealt kuidagi pageda.

      Kui lossi saabusid külalised, otsis Iris alati vabandusi, et Sorilda ei saaks nendega koos einestada.

      “Meil on seltskonnas üks mees puudu ja seetõttu ei jätku kõigile paarilisi,” võis ta otse hertsogi kuuldes öelda, “aga ma tean, et sa mõistad, armas laps, ja sööd õhtust üksinda. See üks kord.”

      Sama lugu oli ka pidulikkude õhtusöökidega ja kuigi Sorilda oleks tahtnud protestida, et nõnda ei juhtunud mitte see üks kord, vaid kogu aeg, teadis ta väga hästi, et mida ta ka ei ütleks, onunaine leiaks alati mingi vastuse, mida hertsog toetaks.

      Sorilda tundis, nagu tõmbuks lõks tema ümber koomale. Nagu oleks ta eluks ajaks vanglasse määratud.

      Vahel, kui hertsoginna oli eriti ebameeldivalt käitunud, läks Sorilda oma magamistoa akna juurde. Ta vaatas rohetavat parki ja vanu iidseid tammepuid kõrgele taevasse tõusmas, ning tundis end kui trellide taga.

      Nii võisid tunda end kuninglikku päritolu vangid, kes saadeti mõnda eraldatud kindlusesse ja kelle ainus pääsetee sealt oli surm.

      “Kuidas suudan ma seda taluda? Kuidas saan ma jääda igaveseks siia, kui mind nõndamoodi koheldakse?” küsis ta endalt.

      Kui palju ta ka ei üritanud, ei suutnud ta leida ühtegi väljapääsu, ühtegi moodust, kuidas lakata mõtlemast neile nähtamatutele takistustele enda ja vabaduse vahel.

      See kõik oli hertsoginna süü, aga Sorilda tundis ka ennast vastutavana. Puhtast rumalusest polnud ta enne pulmi onuga oma tulevikust rääkinud.

      Aga Sorilda poleks ka oma metsikumates unistustes kujutlenud, et onu, kes tundus vana ja konservatiivne, võiks ootamatult alustada uut elu koos noore naisega.

      Sorildale oli üsna ilmselge, miks Iris oli hertsogiga abiellunud. Kuna Sorilda oli läbinägelik, pealegi veel naine, nägi ta selgelt Irise pingutusi hoida hertsogit oma ilu vabatahtliku orjana.

      Vahel aga langes Irise näo eest võlts mask ja Sorilda võis näha, et ta oli tüdinud ja kurnatud elust vanaldase abikaasa kõrval. Tundus, et isegi hertsoginna positsioon ei suutnud korvata lugematute austajate kadumist, kes teda kunagi olid ümbritsenud.

      Sorilda polnud päris kindel, millal ta esmakordselt adus, et tema onunaine on Winsfordi krahvist eriliselt huvitatud.

      Sorilda märkas Irise kahvatusinistes silmades süttimas ebaharilikku tulukest niipea, kui krahv jutuks tuli. Ja tema hääletooni, mis naistega vesteldes oli tavaliselt külmalt ükskõikne, kui mitte söövitavalt ebaviisakas, sigines äkki mingeid sooje noote.

      Mis see ka polnud, Sorilda jaoks muutsid need märgid, mis ilmusid krahvi nime mainimisel, Irise tunduvalt inimlikumaks.

      Nüüd, kõndides hertsoginna järel mööda koridori, ütles Sorilda:

      “Kas te kavatsete krahvile kirjutada ja teda Sukapaela ordeni saamise puhul õnnitleda?”

      Sorilda kõndis onunaise taga, ega saanud näha tema nägu. Ometi tajus ta, et СКАЧАТЬ