Armunud kuningas. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ eelistaksin kindlasti kuulda otsekohe, mida teil on teatada,” vastas kuningas. „Nagu te väga hästi teate, peaminister, ei salli ma pikalevenivaid üksikasjalisi arutlusi, mis on tavaliselt üsna ebavajalikud.”

      „Väga hea, Teie Majesteet,” soostus peaminister. „Paljude mu kolleegide arvamus on – mida jagab kogu riik – et tuleks tagada kuningavõimu jätkuvus. Oleks viga julgustada teatud rahvaid meie piiride taga arvama, et kui Teie Majesteediga peaks midagi juhtuma, on neil oma sõna öelda Valdastieni siseasjade kohta.”

      Kui peaminister rääkima hakkas, oli kuningas jäigaks tõmbunud ja tema hääl oli üsna ilmetu, kuigi silmad olid karmid, kui ta ütles:

      „Te vihjate sellele, peaminister, et te soovite, et ma abielluksin.”

      „Kuna Teie Majesteet palus mul otsekohene olla, Sire, on vastus – jah!”

      „Ma olen endiselt suhteliselt noor mees.”

      „Muidugi, Teie Majesteet. Ent teil pole ühtegi venda ja ilma pojata lõpeb pereliin, millesse te kuulute.”

      Kuningas vaikis teades, et see on tõsi, ja peaminister jätkas justnagu kartes, et on endale kaela tõmmanud monarhi viha:

      „Meie maa lõunaosa inimesed on väga häiritud kuningas Gustavi elu kallale kippumisest, mis toimus kolm nädalat tagasi. Nagu Teie Majesteet teab, pääses kuningas surmast šansiga miljoni vastu, ent miski ei garanteeri, et mõrvar ei ründa uuesti.”

      „Te tahate öelda,” ütles kuningas põlglikult, „et anarhiste leidub kõikjal. Sellest räägiti Pariisis, kui ma viimati seal olin, ja ma kuulsin, et Inglismaal kiputi isegi kuninganna Victoria elu kallale.”

      „See on tõsi, Teie Majesteet, ja Valdastienis ei kardeta mitte ainult seda, et mingi ajuhälbega anarhist teid ründab, vaid teatakse ka, et Teie Majesteet on tihti muulgi moel ohus.”

      Kuningas mõistis, et peaminister räägib tema harrastustest.

      Ta nautis mägironimist ja oli uhke, et ka kolmekümne viieselt suutis ta ikka veel ronida mägedes jõu ja vahvusega, mida ta oli üles näidanud kümme või viisteist aastat tagasi.

      Ta nautis ka metsikute hobuste taltsutamist, mis oli Valdastienis populaarne.

      Hobused püüti metsadest või mägialadelt ja kui parimad neist olid toodud kuninga tallidesse, ratsutas ta uhkusega neil hobustel, keda isegi ta tallmeistrid kartsid.

      Need olid vaid kaks tema harrastustest, mis peaministrit muretsema panid.

      Küüniliselt naeratav kuningas aga teadis, et oli veel üks teema, mille kohta peaminister sõna ei võtnud, kuigi see oli tal mõtteis.

      Kui ta viimati Pariisis oli, kutsus üks vihane prantsuse aristokraat ta duellile. Mees vandus, et kuningas oli võrgutanud ta naise.

      Fakt, et naine ei vajanud mingit ahvatlemist ja asi oli võrgutamisest kaugel, ei takistanud kuningal väljakutset vastu võtmast.

      Olgugi, et aristokraat oli tuntud duellant, kes oli tapnud kaks meest, langes ta kuninga kuulist haavatuna ja kuningas ise sai vaid tühise kriimustuse käsivarrele.

      Kogu Valdastien oli põnevil kuulujutte puhunud ja arvamustega spekuleerinud, kui uudisest teada saadi.

      Kuningas mõistis hästi, et peaministri ja tema kolleegide jaoks on see järjekordne tungiv põhjus kiirustada teda tagant troonipärijat muretsema.

      „Ma ei pea Teie Majesteedile ütlemagi,” sõnas kantsler, „kui kindel on riik teie targa juhtimise all olnud ja et rahvas ootab veel paljusid jätkuva õitsengu ja rahulolu aastaid, aga samal ajal…”

      Ta pilk kohtus kuninga omaga ja ta katkestas jutu.

      Näis nagu pelgaks ta midagi rohkemat öelda, sest ootas saavat vastust, mis oma jõulises raevus võiks mõjuda füüsilise karistusena.

      Kuningale, kes pigistas huuled kokku nagu kavatseks peaministri, kantsleri ja kõik teised kuradile saata, ennem kui abielluks, tuli meelde, et Valdastieni piiras märksa suurem oht.

      Läinud aastal Pariisis oli imperaator talle keerutamata öelnud, et ta kardab Preisimaa auahneid plaane ja et Bismarck on otsustanud, milles imperaator kindel oli, ühendada kõik väikesed Saksa riigid üheks võimsaks kuninglikuks Saksamaaks.

      Kuningas, kes polnud kunagi suuremat pidanud Napoleon III arukusest, polnud teda kuulanud.

      Nüüd näis oht, väljendatuna teiste prantslaste poolt või toimetatuna talle kirjades monarhide poolt, kes valitsesid teisi tema riigiga sarnanevaid väikesi maid, paisuvat nagu tõusulaine.

      Ta suutis oma kujutlustes näha Saksamaad üle Euroopa kaardi rullumas ja neelamas ükshaaval väikesi vürstiriike, kuni need moodustavad föderatsiooni, mis suudaks Britanniale ja Prantsusmaale võrdsetel alustel vastu astuda.

      Peaministri üllatuseks ütles kuningas nüüd hoopis teise tooniga, kui ta oodanud oli:

      „Ma kaalun kindlasti teie ettepanekut, peaminister. Ma mõistan, et teie ettepanek on arukas ja, olgugi et mul pole mingit soovi abielluda ega oma trooni jagada, mõistan ma oma rahva soovi saada troonipärija.”

      Peaminister tõmbas hinge kergendusega, mis näis jõudvat tema keha sügavaima sopini.

      „Ma võin vaid tänada Teie Majesteeti teie suuremeelse mõistmise eest,” ütles ta vaiksel häälel.

      „Ma mõtlen selle üle järele,” ütles kuningas, „ja ma arvan, et oleks arukas esmalt külastada meie naaberriike, kellega me võiksime ühineda loomaks kindlat kaitseliitu, kui vajadus selle järele peaks tekkima.”

      Peaminister, kes oli nutikas mees, taipas täpselt, mida kuningas öelda tahtis.

      Ka tema kartis Saksamaad ja Bismarcki ambitsioone, kes, nagu kogu Euroopa teadis, manipuleeris nõrga kuningas Wilhelmiga, kes oli rohkem mures oma isikliku tervise kui riigi võimsuse pärast.

      Kuningas tõusis püsti.

      „Tänan teid, härrased, mind kutsumast,” ütles ta. „Ma annan teile oma plaanidest teada kohe, kui mul on aega olnud neid teha.”

      Peaminister ja kantsler lahkusid oma visiidi edukusest ülevas meeleolus.

      Üksijäänuna istus kuningas tugitooli, et vahtida mittemidaginägevate silmadega Fragonardi suurepärast maali vastasseinal.

      Ta ei näinud nõtket kuju romantilises aias ega armujumalaid, kes hõljusid taevas tema kohal.

      Ta nägi ainult uskumatut igavust kuninganna kohaloleku väljakannatamisest, kelle ainsaks väärtuseks mehe seisukohalt oli kuninglik veri.

      Ta mõtles üksluisetele, ülespuhutud väikestele õukondadele, kuhu ta oli sattunud reisil mööda Euroopat ja monarhidele, keda ta oli kohanud kas siis mõnel kroonimisel või matustel, kui tema kohalolek oli nõutav.

      Nad kõik olid väga sarnased, väga teadlikud oma tähtsusest, hirmul kõrvaldamise ees ja ei omanud muud kõneainet kui perekonnaafäärid ja kõmu, mis oli välja imbunud teistest täpselt samasugustest õukondadest nagu nende oma.

      Meenutades keskpärast toitu, mida nad muutumatult serveerisid ja mida kuningas jälestas, ebamugavaid voodeid СКАЧАТЬ