Tiivuline võlujõud. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kui papa on… surnud ega oma ühtki… poega, kuulub meie maja… talle ja ta kavatseb selle… kinni panna.”

      “Miks ta peaks seda tegema?” küsis Christine ärritatult.

      “Ta on poissmees ja vahetpidamata oma rügemendiga hõivatud. Ja nagu ta kirjutab, ei tule kõne allagi, et ma seal… üksi elan.”

      “No on alles omavolitseja, et mitte öelda julmur!” tähendas Christine. “Räägi edasi.”

      “Veel lubas ta papa… võlad ära klaarida, aga minule ei saavat ta anda rohkem kui viiskümmend naela taskuraha aastas, kuni ma ükskord… abiellun, ja siis jään… sellestki ilma.”

      Christine mühatas põlglikult, kuid ei seganud vahele ning Mina jätkas tasase, hirmunud häälega: “Ta ütles, et pean endale… mingisuguse… töökoha leidma ja tegi proua Fontwellile kirjas ettepaneku, et ma võiksin… lapsi õpetada.”

      “Ja mida Draakon talle vastas?” küsis Christine.

      “Ta lubas mul siia jääda tingimusel, et hakkan noorematele tüdrukutele maalikunsti ja muusikat õpetama ning nende tube korras hoidma.”

      Christine tardus.

      “Sa mõtled, neid teenima?”

      “Just seda ta nähtavasti… mõtleski,” kostis Mina, “sest ta ütles, et on juba mõnda aega preili Smithi vallandamisele mõelnud, ja kui mina tube koristaksin, aitaks see… majahoidja arvelt… raha kokku hoida.”

      “Ma pole iial midagi nii häbiväärset kuulnud!” räuskas Christine. “Sul on õigus, Mina. Sa ei suudaks seda taluda. Kõik ju teavad, mismoodi ta preili Smithi kohtleb!”

      Nende sõnade juures meenus tüdrukutele verinoor preili, kellega proua Fontwell eluilmaski rahul polnud ja kes värises oma tööandja ees nagu hirmunud küülik.

      Ükskõik, mida preili Smith ka ei teinud, ikka oli see halb. Teda alandati, hurjutati ja süüdistati lakkamatult, kuni kõikidel tüdrukutel temast kahju hakkas.

      Samal ajal kardeti proua Fontwelli, kelle hüüdnimi oli Draakon. Mitte keegi ei julgenud ohvri eest välja astuda.

      Christine teadis suurepäraselt, et kui Mina asub preili Smithi kohale, saab temastki hirmust värisev inimvare.

      “Seda sa kohe kindlasti ei tee!” julgustas ta. “Ja teata Draakonile oma otsusest, enne kui ta Smithy töölt lahti laseb.”

      “Sellega seoses on veel üks… murettekitav asi,” poetas Mina vaikselt. “Küsisin preili Smithilt mõne aja eest, mispärast ta… mujale ei lähe ning tema vastas, et on… orb ja et tal… pole kuhugi minna. Ta on kindel, et kui ta püüakski uut töökohta leida, ei annaks proua Fontwell talle soovituskirja.”

      “See naine on pesuehtne türann!” lausus Christine. “Vaene Smithy, kes teda taluma peab! Aga sina ei tohi ometi niisugustel tingimustel siia jääda.”

      “Mis mul… üle jääb?” küsis Mina hirmunult.

      “Sa tuled minuga kaasa!”

      Mina näol peegeldus hämmeldus ning Christine sõnas: “Just seda ma tulingi sulle ütlema. Ma lähen ära!”

      “Kohe? Praegu?” oli Mina segadusse aetud. “Aga semester ju alles algas.”

      “Jah, ma tean,” kostis Christine, “aga sa pole ainuke, kes kirja teel halbu uudiseid sai. Minuga on sama lugu.”

      Mina karjatas vaikselt.

      “Olen nii isekas, et lobisen ainult endast! Räägi ometi, mis sinuga juhtus.”

      “Tegelikult polegi see nii kohutav,” selgitas Christine, “kuid ma tulin tõepoolest sinu abi paluma. Ja ehkki ka minu probleem pole kergete killast, on sinu oma tunduvalt hullem, nii et ma kavatsen sind omalt poolt aidata.”

      Mina naeratas läbi pisarate.

      “Sa oled nii hea. Aga ma ei tahaks sulle… tüli teha.”

      “Sa ju ei teegi,” rehmas Christine, “kuid las ma avaldan sulle oma lahkumise põhjuse.”

      Mina võttis taskuräti ja pühkis kiiresti silmi. Kui Christine oma käe ära võttis, keeras Mina end voodil küljetsi ja nad jäid istuma, näod vastakuti.

      Christine hingas sügavalt sisse, justkui valmistudes midagi ülitähtsat ütlema. Ja siis ta alustas: “Sain kasuemalt kirja, milles ta teatab, et isa määrati Madrasesse kuberneriks ja tema peab silmapilkselt Indiasse sõitma.”

      “Mul on su isa üle hea meel!” kilkas Mina. “See on kindlasti auväärne töökoht ja sa oled ta üle vist väga uhke.”

      “Oleksin meelsasti koos temaga aasta tagasi Indiasse sõitnud,” kostis Christine. “Aga nüüd on juba hilja. Mul on hoopis teised plaanid.”

      Mina mõistmatut ilmet nähes purskas tüdruk naerma.

      “Indias ei oleks nii tore kui tundub. Selle eest hoolitseks mu võõrasema isiklikult!”

      Mina teadis, kui väga Christine oma kasuema vihkab, sest naine oli lord Lydfordiga abiellumisest saadik andnud endast parima, et isa oma ainukest tütart üleliia palju ei armastaks.

      “Seda sa juba tead,” jätkas Christine, “et kui mu isa esimest korda Indiasse läks, siis ta pidi asevalitseja huvides erimissioonil olles palju reisima ja leidis, et kuumuse tõttu oleks säärane eluviis kasuemale kurnav. Aga nüüd läheb too sinna kuberneriprouat mängima ja on valmis selle nimel nii mõndagi taluma!”

      Tema häälde oli ilmunud trots. Mina, kellele see põrmugi ei meeldinud, puudutas vaistlikult sõbratari käsivart ning lausus: “Räägi… mis sai edasi.”

      Christine muigas.

      “Ma tean, et sulle ei meeldi stiil, kuidas ma oma võõrasemast räägin, aga kuula mind lõpuni.”

      “Just seda ma tahangi.”

      “Kasuema on otsustanud, et kuna tema läheb Indiasse, siis pean mina koolist lahkuma.”

      “Lahkuma?” prahvatas Mina õudusega, taibates, et kui ta peale isa ka ainukese hea sõbra kaotab, siis on edasine elu mitte ainult üksildane, vaid lausa mõttetu.

      “Ta teatas mulle,” jätkas Christine, “et nüüdsest elan ma – korraliku järelevalve all muidugi – Ventnori markii juures.”

      “Aga mispärast?” imestas Mina. “Kas ta on teie sugulane?”

      Christine naeris põlastavalt.

      “Mitte päris. Tegelikult on ta kasuema viimane armuke!”

      Viivuks näis Minale, et ta on Christine’i jutust valesti aru saanud. Ta lausus kogeldes: “Ma… ma ei… saa aru.”

      “See ei üllata mind põrmugi. Ka mina ei taipaks mõhkugi, kui ma poleks aru saanud, mis kasuema ja markii vahel toimub, ja kui Hannah poleks minuga seotud plaanidest haisu ninna saanud.”

      Niipalju Mina teadis, et Hannah oli Christine’i teenijanna juba viimase imikueast saadik. СКАЧАТЬ