Vaimu hoiatus. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

      “Tänan sind!” ütles ta uniselt, sulges silmad ning vajus sügavasse unne.

      Markii virgus võpatades ja mõtles, et ilmselt on hommik kätte jõudnud.

      Siis märkas ta, et tuba on pime, kui välja arvata kuuvalgus, mis läbi akna tuppa paistis.

      Ikka veel poolunes, mõistis ta, et teda oli äratanud kellegi hääl.

      “Kuula mind… võta mind kuulda!” ütles keegi.

      See oli naisterahva hääl.

      Korraks tundus markiile, et see on Esther, kuid taipas siis kiiresti, et siiski ei ole.

      Ta tegi silmad pärani lahti.

      Oma hämmastuseks nägi markii kamina kõrval naisekuju seismas.

      Tema juuksed sätendasid, nagu oleksid need imeväikeste tähtedega üle kallatud.

      “Ma olen siin, et sind hoiatada,” ütles ta. “Sind varitseb oht… surmaoht… naise poolt, kes murrab sulle truudust mehega, kes on tegelikult sinu vaenlane, kuid keda sa usaldad! Päästa ennast! Päästa ennast, kuni veel saad… ja pea meeles… sa oled ohus… ohus…”

      Tema hääl kustus vaikselt.

      Samal ajal, kui markii pärani silmil tema sätendavaid juukseid vaatas, kadus kuju äkki.

      Ühel hetkel seisis ta siin ja juba järgmisel hetkel teda enam polnud.

      Markii hõõrus silmi ning tõusis voodis istukile.

      Ta suutis vaevu uskuda, mida oli just kuulnud ning arvas, et ilmselt näeb ta und.

      Siis ta taipas, et naine, kes temaga kõneles, oli leedi Constance.

      Leedi tuli teda hoiatama, nagu ta oli seda teinud paljude põlvkondade jooksul, kui perekonda mõni oht ähvardas.

      “Kuid mitte keegi ei ole kuulnud leedi Constance’i kõnelemas,” ütles ta endale.

      Ivan teadis kõiki kummalisi lugusid sellest, kuidas leedit on nähtud nutmas ning ahastusest käsi murdmas juhul, kui mõnda pereliiget ähvardas oht.

      Esimest korda kuulis markii leedi Constance’ist siis, kui ta väike poiss oli.

      Vanemaks saades sai ta temast rohkem teada, lugedes raamatukogus alleshoitud ülestähendused läbi.

      Ivan oli isa surma ajal tegevteenistuses.

      Üks tema sugulastest kirjutas Ivanile, et enne isa surma nägid teenrid vaimu läbi suure halli liikumas.

      Markiile meenus nüüd, et proua Benson, Hanson ja hoidja olid olnud täiesti veendunud selles, et nad nägid leedi Constance’i.

      See ei üllatanud Ivani.

      Ta oleks olnud üllatunud, kui nad ei oleks leedi Constance’i üldse maininud.

      Nüüd ilmutas leedi ennast tema magamistoas, et teda ohu eest hoiatada ning haihtus seejärel.

      Äkitselt taipas markii, kuidas see kõik toimus.

      Ta tuli voodist välja.

      Kõndides salajase uksetahvlini kamina kõrval, sirutas ta käe kangi järele, mis selle avaks.

      Ta ei süüdanud tuld, sest mäletas täpselt, kus see asus.

      Kui ta kangile vajutas, avanes paneel seinas hääletult.

      Markii oli kindel, et keegi naine oli leedi Constance’iks kehastunud ja nüüd teadis ta ka, kuidas naine toast kadunud oli.

      Tal kulus ainult natuke aega selleks, et tõmmata endale rüü ümber ning süüdata voodi kõrval asuv küünal.

      Ivan läks sellega üle toa ja astus avausest sisse.

      Ta mäletas salakäiku ning astmeid, mis viisid tema magamistoast allapoole.

      Kui ta oli umbes kaheksa aastane, näitas isa talle neid käike ning pärast seda oli ta neis tihti mänginud.

      Need käigud olid selles majaosas olnud maja ehitamise ajast alates.

      Ta mäletas, kuidas ta oma sõpru oli ehmatanud, kui need tema juures külas olid.

      Ta hirmutas majateenijaid sellega, et ilmus ootamatult tuppa, mille need arvasid tühja olevat.

      Ta peitis ennast seal koduõpetajate eest ning neil ei olnud õrna aimugi, kust teda otsida.

      See kõik oli olnud osa tema lapsepõlvest.