Võidusõit armastuse nimel. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Marshfieldi mõisa piirkonnast.

      Clint Wilbur ratsutas torni suunas, läbides vahemaa kiire galopiga, ning varsti pärast seda, kui ta oma valdustest hertsogi omadesse oli jõudnud, kerkis ta silme ette ei midagi muud kui takistussõidurada.

      Tegelikult oli selle rajanud eelmine hertsog ning Alita oli külameestega palju aega kulutanud, et tõkked taas üles ehitada.

      Võistlusrada oli üsna suur, kuna vana hertsog ei võtnud kunagi midagi poolikult ette.

      Samuti nagu ta lakkamatu joana raha kulutas kõigele, mis puudutas tema armsaid hobuseid, oli ka võistlusrada kavandatud kõige kallimate spetsialistide poolt.

      Clint Wilbur peatas hobuse ning vaatas rada heakskiitvalt, mõeldes, kas ta võiks loota oma naabri lahkusele ning isegi mõnd tõket proovida.

      Seda mõeldes märkas ta, et keegi sellega juba tegeleski.

      Kuna hobune ning ratsanik asusid raja kaugemas servas, ei taibanud mees enne, kui nad tunduvalt lähemale jõudsid, et sadulas oli naine.

      Too hüppas üle kõige kõrgemate tõkete viisil, mis Clint Wilburi arusaamist mööda oli ratsutamiskunsti tõeline suursaavutus.

      Kui neiu lähemale jõudis, märkas mees, et ta julgustas oma hobust, pannes tolle tõkkeid ületama märkimisväärse professionaalsusega, temaga samal ajal kõneldes.

      Clint Wilburist veidi paremale jääv tõke oli väga kõrge ning ühest küljest piiras seda kraav.

      Hobune oli väga noor, ja nagu mees märkas, keeldus tõket ületamast.

      Teda ei koheldud mingil moel karmilt. Ratsutav naine kummardus ettepoole hobuse kaela patsutama, kõneldes temaga samas julgustavalt, juhtis ta siis tagasi ja püüdis uuesti tõket ületada.

      Sel korral näis neiu puhta tahtejõu abil hobuse üle takistuse tõstvat ning kui hobune hüppega aeda riivamata hakkama sai, patsutas neiu teda ning Clint Wilbur kuulis teda ütlevat:

      “See oli vapustav! Tubli poiss! Lähme nüüd tagasi ja proovime uuesti!”

      Enne kui tütarlaps ringi jõudis pöörata, kiirustas Clint Wilbur oma hobuse liikvele.

      Clint pani tähele, et kui neiu teda märkas, tekkis ta näole ehmunud ilme.

      Tütarlaps kandis vana luitunud džokimütsi, mis oli madalale üle lauba tõmmatud, ning valge särgi kaelus tema ratsutamiskostüümi all oli kinni nööpimata.

      “Tere hommikust!” ütles Clint Wilbur. “Kas ma võin märkida, kui väga ma imetlen viisi, kuidas te selle hobusega toime tulete?”

      “Tänan teid,” vastas Alita.

      Niipea, kui ta meest silmanud oli, arvas ta, et see peab olema nende uus naaber. Lisaks ei olnud ta kunagi kohanud kedagi, kes niimoodi välja näeks.

      Kohe, kui mees kõnelema hakkas, tabas neiu ära tema õrna aktsendi.

      See oli üllatavalt kerge, kuid oli siiski olemas, ehkki väga erinev sellest, kuidas Alita seda ette oli kujutanud.

      Endamisi oli ta ameeriklasi alati pisikesteks pidanud, kuid mees tema vastas oli üle kuue jala pikk, kena välimusega, heade proportsioonidega ning sportliku kehaehitusega.

      Tal olid sinised silmad ning pronksjas päikesest põlenud nägu lasi neil elavamalt särada, kui nad seda ehk muidu teinud oleksid.

      Mis aga kõige enam neiu tähelepanu köitis, oli asjaolu, et mees istus hobuse seljas viisil, mis vastuvaidlematult viitas tema heale ratsutamisoskusele ning sellele, et tegemist on inimesega, kes tõenäoliselt suurema osa oma elust sadulas on veetnud.

      Olles neiu uurivast pilgust üllatunud, küsis Clint Wilbur:

      “Ma paluksin luba teiega ühineda, et kindlaks teha, kas ma suudan tõkkeid sama hästi ületada, kui teie seda tegite.”

      Alita ei vaadanud meest, ta silmitses hoopis hobust, kelle seljas istus.

      “Kas ma võin ette panna, et te teeksite seda kõigepealt mõne meie hobusega, kes on üle nende tõkete juba korduvalt hüpanud? Seal eemal on kolm, kes oleksid selleks valmis.”

      Neiu viipas takistusraja teise serva suunas ning kuna mees tema ettepanekuga pikema jututa nõustus, asusid nad külg külje kõrval teele hobuste poole, kellest Alita oli kõnelnud.

      “Ma eeldan, et te teate, kes ma olen?” küsis Clint Wilbur, kui nad olid veidi aega vaikides ratsutanud.

      “Ma arvan,” vastas Alita, “et te olete Marshfieldi mõisa uus omanik.”

      “Clint Wilbur – teie teenistuses!” vastas too. “Ja teie?”

      “Mina olen Alita… Blair.”

      “Kas te olete hertsogi teenistuses?”

      “Jah, ma treenin tema hobuseid.”

      “Ta rääkis, et tal olevat mõned, keda ta soovib müüa.”

      “Ma usun, et meie hobused jätavad teile suurepärase mulje,” lausus Alita.

      “Ja nad kõik on müüa?”

      Tema hääles oli kuiv toon, mis Alita naerma pani.

      “Kas teile on neid juba palju pakutud?”

      “Piisavalt, et “Mayflower” tuhat korda üle koormata!”

      Neiu naeris taas.

      “Kena, enne kui otsustate, vaadake ringi ka Langstone’i tallides. Ma kinnitan teile, et asi on seda väärt.”

      “Ma olen valmis teie sõna uskuma. Te olete harukordne ratsutaja, preili Blair.”

      “Tänan teid,” lausus neiu, “ja ehkki see võib kõlada lipitsevalt, sooviksin teie komplimendile samaga vastata.”

      Endamisi mõtles Alita, et ei olnud kahtlustki, et tegemist on ratsanikuga, kellele korraliku hobuse leidmine oleks suur au.

      Viisis, kuidas mees sadulas istus, oli midagi kerget, justkui oleks ta sinna kuulunudki, ning neiu oli kindel, et nagu ta isegi, tundis ka mees ennast just seal mugavamalt kui kusagil mujal.

      “Hästi?” küsis mees hetke pärast. “Miks te ei esita küsimust, mis teil meeles mõlgub?”

      Neiu vaatas teda üllatunult.

      “Ja mis see võiks olla?”

      “Te mõtlete, millisest Ameerika osast ma pärit olen. Las ma valgustan teid – see on Texas.”

      “Aga muidugi!” hüüatas tütarlaps. “Ma oleksin pidanud aimama! Mulle on alati räägitud, et parimad ratsanikud ja kõige peenemat tõugu hobused on pärit just sealt.”

      “Näha on, et teile on siin Inglismaal peale klassivahede ja etiketi muudki õpetatud,” lausus mees.

      “Meile on õpetatud, kuidas head tõugu hobuseid aretada!” ei jäänud Alita võlgu, “ning see on midagi sellist, mis teidki külmaks ei jäta.”

      Selleks СКАЧАТЬ