100 valitud novelli. 5. raamat. O. Henry

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ta ära,” jätkasin, “juba tol korral, kui ta jaamas üritas härra Johnsonist sõelapõhja teha.”

      Luke hakkas üle kere värisema. Ma polnud kunagi varem teda nii endast väljas näinud.

      “Bud,” sõnas ta, “sestpeale, kui poiss minult võeti, pole ma lakanud päeval ega ööl temale mõtlemast. Ma pole iial kaotanud lootust teda uuesti leida. Kuid kas saame me teda siin kinni hoida? Suudame me sundida teda siia jääma? Teen temast parima mehe, kes iial on jala jalusesse pistnud. Oota hetk,” jätkas ta ülimalt erutatult ja täiesti meelest ära olles, “mul on midagi sahtlis varuks. Arvan, et see kehtib veel. Olen seda tuhandeid kordi uuesti lugenud. “Lapse eest-kos-te-õigus,” lausus Luke. “Lapse eest-kos-te-õigus,” kordas ta. “Võime teda siin kinni hoida, eks ole? Vaatan, kas leian selle määruse veel üles.”

      Luke asus oma kirjutuslauda lammutama.

      “Pea hoogu,” ütlesin mina. “Sina oled Seadus ja Kord. Sul pole mingit paberit vaja, Luke. Ära otsi määrust, vaid vaata New Yorgi rahukohtuniku sekretariaadi poolt antud väljaandmispaberit. Võtsin selle enne meie ärasõitu, sest mina vastutan kontoritöö eest ja tunnen seadust.”

      “Ma sain ta tagasi,” sõnas Luke. “Ta on jälle minu. Ma poleks kunagi arvanud…”

      “Oota üks hetk,” sõnasin mina. “Peame seadusest ja korrast kinni pidama. Oleme mõlemad andnud vande teenida jõu ja südametunnistuse järgi Mojada Countyt. See poiss tulistas Pedro Johnsonit, üht Bildadi prominentsemat ja…”

      “Põrgusse!” hüüdis Luke. “See ei loe midagi. Johnson oli niikuinii pooleldi mehhiklane.”

      MARTIN BURNEY MUUNDUMINE

      SÖÖR Walteri taime rahustava toime kasuks räägib Martin Burney juhtum.

      Harlemi jõe läänekaldale ehitati kiirteed. Alltöövõtja Dennis Corrigani toiduparv oli kaldal kasvava puu külge seotud. Kakskümmend kaks meest rebestas päev päeva järel väikesel rohelisel saarel ränkraske tööga oma lihaseid ja kõõluseid. Kahekümne kolmas oli gootide järeltulijast toiduparve köögitööline. Nende ainus ülemus oli Corrigan, kes sundis neid tagant nagu galeeriorje. Ta maksis vähem kui teised, kuigi töö oli sama mis mujalgi. Töölistel jätkus vaevu raha, et toitu ja tubakat osta, ning paljud olid Corriganile võlgu. Corrigani aluselt said töölised tasuta toitu, ning kuigi ninaesise üle ei saanud nuriseda, tuli meestel see ränkraske tööga tasa teenida.

      Martin Burney töötas kõige kaugemal. Ta oli väike ruuge, halliseguse haralise habemega mees, kuid lihaseline ning suurte käte ja jalgadega. Tööle olid tal lahtised käed ning teda võis vabalt võrrelda aurukühvliga.

      Töö oli raske. Peale kõige muu kihasid jõe kaldad moskiitodest. Nagu laps, kes pimedasse tuppa luku taha pandult koondab oma tähelepanu helendavale aknale, jälgisid töörügajad pingsalt päikest – see tõi kaasa tunnikese, mis maitses vähem kibedalt kui ülejäänud päev. Pärast päikeseloojangut oli õhtusöök ja seejärel lösutasid töölised jõekaldal ning peletasid vihaselt pinisevaid moskiitosid kahekümne kolme tossava piibu ühendjõul eemale. Sel tunnil, kui nad hästitõmbavatest mõnuanumatest mahve kiskusid, moodustasid nad ühise vaenlase vastu üksmeelse rinde.

      Iga nädalaga kasvas Burney võlg järjest suuremaks. Corriganil oli toiduparvel alati väike sortiment head kaupa, mida ta kasudega meestele müüs. Burney oli tubakaleti hea klient. Üks kotike enne tööleminekut ja üks õhtul – nii ta võlaarve päev päeva järel kasvas. Burney oli kirglik suitsetaja. Tema kohta võib öelda, et piipu polnud tal hambus ainult söögiaegadel. Väike mees polnud kunagi rahulolematu. Tal oli küllalt süüa, küllalt tubakat ja türann, keda kiruda – mida ühel iirlasel veel tahta?

      Ühel hommikul enne tööleminekut seisis Burney männipuust leti ette nagu tavaliselt ja küsis koti tubakat.

      “Sinu jaoks rohkem põle,” sõnas Corrigan. “Sinu arve on suletud. Oled kahjumis. Ei mingit tubakat, mu poeg. Kui tahad töötada ja süüa, siis palun väga, kuid suitsetamine on su eralõbu. Soovitan sul uus töökoht otsida.”

      “Mul pole tänaseks enam ivagi tubakat piipu jäänud, härra Corrigan,” ütles Burney, kes polnud veel päris lõpuni aru saanud, et selline asi temaga üldse võib juhtuda.

      “Enne teeni see välja,” ütles Corrigan, “ja siis osta.”

      Burney jäi edasi. Ta ei osanud ühtki teist tööd. Esiotsa ta veel ei taibanud, et tubakast oli saanud tema isa ja ema, pihiisa ja kallim, naine ja laps.

      Esimesed kolm päeva täitis ta oma piipu teiste meeste tubakakottidest, kuid siis ütlesid nood talle üksteise järel ära. Nad ütlesid talle järsult, kuid sõbralikult, et tubakas on tubli mehe jaoks küll maailmas esikohal, kuid selle pidev väljapressimine kamraadilt võib sõprusele saatuslikuks saada.

      Burney südant täitis mürgine pimedus. Mulda ja kive täis kanderaami raskuse all vankudes, kustunud piibutobi hammaste vahel, vedas ta end läbi tööpäeva, ja kirus, et Aadam üldse loodi. Teised paljaks riisutud mehed leiavad tavaliselt elus mõne teise lõbu, kuid Burneyl oli ainult kaks lohutusallikat: piip ja lootus, et Jordani kaldale kunagi kiirteed ei ehitata.

      Söögiaegadel laskis Burney teistel kõigepealt söögiparvel ära käia ja roomas siis põlvili läbi koha, kus kamraadid olid istunud, lootuses leida mõne kollaka tubakakübeme. Ükskord hiilis ta jõekaldast alla ja täitis piibu kuivanud pajulehtedega. Esimese mahvi järel sülitas ta parve suunas ja tõi Corrigani kohta kuuldavale kõige krõbedama sajatuse, mida välja suutis mõelda. See algas esimese Corriganiga, kes maamunale sündis ja lõppes viimasega, kes Gabrieli pasuna hüüdu kuuleb. Burney hakkas Corrigani viimse kui väriseva närvirakuga vihkama. Mõnikord vilksatas Burney ajust ähmaselt läbi isegi mõrvamõte. Viis päeva käis ta ilma tubakamaitset tundmata ringi. Tema, kes ta oli harjunud päev läbi suitsetama ning isegi öösiti oli valmis ühe-kahe piibutäie nimel sooja teki alt välja ronima.

      Ühel päeval tuli toiduparve juurde mees, kes rääkis, et Bronx Parkis on ette võetud laialdased teeparandustööd ning sinna vajatakse hulgaliselt tööjõudu.

      Pärast lõunasööki läks Burney kolmkümmend jardi piki jõekallast eemale, et mitte tunda teiste tossavate piipude hulluksajavat lõhna. Ta istus kivile ja kaalus Bronxi minekut. Vähemasti teenib ta seal tubakaraha. Mis sellest, et arveraamatu järgi on ta Corriganile võlgu? Ükskõik milline mehetöö on väärt, et sellest kinni haarata. Kuid samas ei meeldinud Burneyle ka mõte lahkuda, ilma et ta oleks kõva südamega ihnuskoiga, kes ta piibu oli ära võtnud, sotte sirgeks teinud. Kas on mingi võimalus seda teha?

      Üle mätaste tuli vaiksel sammul tema juurde Tony, gootide järeltulija, kes töötas köögis, ja puudutas ta küünarnukki. “Mis vaja?” urises õnnetu mees, täis uhkust oma rassi üle ja varjates hädavaevu oma põlgust viisakuse taha.

      Tony nurises alailma, kuid seekord oli tal konkreetne plaan varuks. Ka tema oli üks Corrigani vihkajatest ja üle kõige meeldis talle sama tunnet teiste juures näha.

      “Kuda sulle härra Corrigan meeldib?” küsis ta. “Pead sa teda täitsameheks?”

      “Kurat teda võtku,” lausus Burney. “Muutugu ta maks veeks ja ta kondid südame külmuse mõjul hapraks. Kasvagu ta esiisade haudadele haisev karikakar ning sündigu ta lapselapsed silmadeta. Muutugu viski ta suus hapupiimaks ja iga kord, kui ta nuuskab, lõhkegu ta jalal vesivill. Ja kui ta piipu tõmbab, täitugu ta silmad iga kord veega, pisarad langegu rohule, kus ta lehmad söövad ning mürgitagu või, mida ta leivale määrib.”

      Kuigi СКАЧАТЬ