Aloha Hawaii!. Kristel Rumessen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja katsu sa siis ilma selleta töökohta otsida. Hüppasime läbi Walmartist, kust saab osta kõike alates aiamööblist ja tehnikast ning lõpetades saia ja piimaga. Lahke müüjanna seletas meile, et kõige odavam on osta 20dollariline n-ö ühekordne top-up ehk prepaid-telefon, millel on sisseehitatud kõnekaart ja millele saab kõneaega juurde osta. Telefonioperaatorid pakuvad lepinguid minimaalselt aastaks ja lepingut varem katkestades tuleb maksta trahvi. Seda soovi meil ilmselgelt ei olnud ja kuna sellist varianti nagu meil Eestis on, et ostad suvalisest R-kioskist odava kõnekaardi ja lükkad lupsti telefoni, ka ei olnud, siis olimegi mõni minut hiljem Virgin mobile klapitelefonide õnnelikud omanikud.

      Telefon oli primitiivne, aga võimaldas helistada, sõnumit saata ja äratuskella seada ning meile sellest täiesti piisas. Lisaks on USAs ülipopp kõnepost – kui helistab nt tundmatu number, on hea see kõigepealt kõneposti lasta, sest enamasti tahab keegi sulle telefoni teel midagi maha ärida. Pärast kuulad kõnepostist, mida helistaja sulle öelda tahtis ja otsustad, kas on mõtet tagasi helistada või mitte. Kõnepost on eriti kasulik siis, kui maksad ka sissetulevate kõnede eest nagu meie oma prepaid-telefonidega. Suht nadi oleks oma konto 20minutilise tolmuimeja pähemäärimiskõne eest nulli tõmmata.

      Selleks, et kõneaega juurde saada, tuli lähimast poest uus kaart osta, sellelt nagu loteriipiletilt hõbedane osa maha kraapida ja operatoorile helistades väljakraabitud number öelda, misjärel jälle elu mõnda aega muretu oli.

      Eestisse helistamine oli ühtemoodi kallis nii USA kui Eesti numbrilt, nii et selleks kasutasime Skype’i teenuseid, aga muude toimetuste jaoks tasub esimesel võimalusel endale kohalik telefoninumber muretseda.

      Telefonid taskus trippisime Honolulu teises otsas asuvasse Lanakila tervisekeskusesse, mis koosnes vaid ühest väikesest ootesaalist ja läbikäidavast kabinetist, kus konveiermeetodil sutsakas ära tehakse. Jutt, et meid kõiki on vaktsineeritud, ei huvitanud seal kedagi. Ja õige ongi. See andis kindlustunde, et ükski lahtise tuberkuloosiga tegelane pole enne su prae laudatoomist selle kohal läkastanud.

      Protseduur on lihtne – käsivarre siseküljele tehakse sutsti süst ja kui organism mürgile tugeva paistetusega reageerib, tähendab see tuberkuloosibakteri olemasolu organismis. Väike põletik tekib kõigil ning paari päeva pärast tuleb minna tagasi arsti juurde kätt näitama – kui süstitud koht on tugevalt üles paistetanud, ootab ees kopsuröntgen. Kui paistetus sarnaneb rohkem parmuhammustusele, antakse tõend – ID-kaardi suurune pappkaart – kohe kätte.

      Ootesaalis kuulsime linnalegende sellest, kuidas kliinikus rahapuuduse tõttu süstlaid taaskasutatakse jms. Linnalegendid või mitte, arsti juurde minnes jälgisin pingsalt, kust need süstlad siis ikkagi tulevad. Hawaii teine levinum terviseprobleem on HIV ja mul polnud vähimatki soovi kliinikus endale mingeid haigusi külge pookida lasta. Süstal oli kenasti kilepakendis ja ma sirutasin käe välja.

      Kahe päeva pärast pidime oma süstitud käsivarre tervisekeskuses taas ette näitama. Minul õnnestus tõend kätte saada, kuid Lauril oli selleks ajaks käsi küünarnukist randmeni totaalselt üles paistetanud, mis tähendas röntgenpildi tegemist ja uue vastuse ootamist. Ja ega siis vastuseid telefonis saa öelda – patsiendil on ju puhas rõõm edasi-tagasi käia.

      Lõpuks sai ka Lauri oma testi korda – arstitädide suureks üllatuseks ei avastatudki tal tuberkuloosikepikesi ja neil ei olnud Lauriga kohtumiseks enam ühtegi ettekäänet.

      Seoses tuberkuloositestiga meenub üks lugu. Nimelt oli mu sõbra kursaõde Mariliis läinud testi tegema ning registratuuris, nähes tema päritolu, oli õde teinud suured silmad ja rutanud arsti kutsuma. Selgus, et doktorihärra otsis inimest, kes oskaks tõlkida eestikeelset leheartiklit. Doktori sõbranna koos invaliidist emaga olid hukkunud Tallinna lahel toimunud Copterline’i õnnetuses. See oli esimene kord, kui Lanakila tervisekeskusesse tuli eestlane ja imekombel kirja saabumisega lausa samal päeval. Õhtul koju jõudes ja loost pajatades tuli välja, et Mariliisi korterikaaslane oli töötanud Copterline’s reisisaatjana ning mäletas kõnealuseid ameeriklannasid väga hästi – ta oli nad kopterisse aidanud. Maailm võib vahel uskumatult väike olla.

      Lisaks tuberkuloosi puudumist kinnitavale paberilipakale on töö otsimisel abiks ka liquor licence ehk papist tõend, mis kinnitab, et sa oled läbinud Vastutustundliku Teenindamise Kursuse, sooritanud edukalt lõpueksami ja sind võib usaldada alkoholiga tegelema. Hoolimata asjaolust, et alkoholi võib tarbida alates 21. eluaastast, on alkoholi serveerimine lubatud 18. eluaastast ning saadud tõend kehtib neli aastat.

      Viietunnisel kursusel õpetatakse, kuidas tunda ära klienti, kes on „liiga“ palju joonud, kuidas korralikult isikut tõendavat dokumenti kontrollida ja tehakse selgeks teenindaja õigused ning kohustused. Alkoholi serveerimine on Ameerikas väga karmilt reguleeritud. Nt ei tohi pakkuda kahte alkohoolset jooki ühe hinna eest (seega diilid „maksa 1 eest, saad 2” jäävad ära, nagu ka „joo palju jaksad“ bufeed), suurendada pakutava alkoholi kogust ilma hinda tõstmata, pakkuda tasuta jooke vastutasuks muu teenuse või kauba eest, korraldada joomisvõistlusi ega müüa ühele inimesele rohkem kui 1 jook korraga.

      Koolitusi viib läbi Honolulu Alkoholi Komisjon (Honolulu Liquor Commission). Eesmärgiks on vähendada alkoholi tarbimist ning sellega seotud õnnetuste arvu. Muideks, vindise peaga autorooli istumisega on nii, et alla 21aastased võivad seda teha kuni 0,2 promilliga, ning üle 21aastased 0,8 promilliga. Esimese rikkumise korral võetakse load ära kolmeks kuuks, teisel korral aastaks ja kolmandal korral viieks aastaks. Kusjuures autos sees ei tohi avatud alkoholi pudelit üldse hoida – see tähendab, et ka kõrvalistujad on kuival.

      Seega justkui karmid reeglid, aga samas ma ei saanudki lõpuni aru, kas selle tõendi omamine siis oli kohustuslik või mitte, sest internetist leitu põhjal justkui oli, aga pooltes kohtades ei küsitud minult selle olemasolu kohta kordagi.

      Korteriotsingud Waikikis ja soolaleivapidu

      Waikiki on ehitatud soo peale ja piirneb ühelt poolt ookeani ja teiselt poolt Ala-Wai kanaliga, mis algselt rajati kuivenduskanaliks. Kuulus Waikiki moodustub põhimõtteliselt kolmest ookeaniga paralleelsest peatänavast, millega ristuvad väiksemad tänavad ja võrreldes ülejäänud linnaosadega on Waikiki kõige esinduslikum ja turvalisem. Mitte, et ümberringi mingi pommiauk oleks – ikkagi paradiis ju! Kuigi tuleb tõdeda, et nagu igas maailmanurgas, leidub ka seal seadusega pahuksis olevaid tegelinskeid, kes koerustükke teevad.

      Iga päev käib Waikikist läbi umbes 60–70 000 turisti, tehes selle koha ehk sama sumisevaks kui Londoni või NY peaväljakud. Õhtuti ärkavad tuledesäras tänavad ellu hoolimata nädalapäevast ja Kalakaua-nimelisele peatänavale kogunevad erinevad tänavaartistid, kes oma oskusi demonstreerima hakkavad. Rastapatsidega Bob Marley jüngrid taovad pottide ja pannidega reggae’t, tänavakunstnikud maalivad turistidest Mona Lisasid, mustkunstnikud teevad silmamoondustrikke jne. Täielik tsirkus! Rahvast on alati murdu ja kui õhtul peaks kuskile minekuga kiire olema, siis mööda Kalakauat küll liikuda ei tasuks.

      Waikiki osutus minu üllatuseks ka väga vabameelseks – seal on mitmeid geidele, lesbidele ja transseksuaalidele suunatud baare – igaühele oma maitse järgi.

      Rannajoon on ääristatud hotellide ja kõrghoonetega ning pakub lugematul arvul töökohti rohketes butiikides, kaubanduskeskustes ja restoranides. Saime kinnitust, et Waikiki on meie jaoks kindlasti parim koht elamiseks-töötamiseks. Hakkasime läbi kammima majade all asuvaid infotahvleid, kuhu kinnitatakse ka korteripakkumisi ja uurisime kohalikke lehti, kust oli lootust samuti midagi leida. Lisaks algas iga hommik Craigslist’i kodulehe refresh’imise ehk uuendamisega. Läbi Craigslist’i saad müüa, osta ja vahetada surfilaudu ja kõike muud, mis pähe tuleb, otsida elu- ning töökohta jne.

      Kuna esialgu ei tundunud meid eriline edu saatvat, seadsime sammud maakler Linda jutule, kes oli teistel eestlastel aidanud korterid СКАЧАТЬ