Elusügis. Mati Soonik

Чтение книги онлайн.

      Trükitud Euroopa Liidus

       Eduard Raidlepale, Helve Viinapuule ja Heidi Raidlepp-Reidakule

      *

      Aasta oli 2006. Jõuluaeg oli jälle saabumas. Minule olid need juba kaheksakümne kuuendad jõulud.

      Mind rõõmustas loomulikult, et rohke lumi kattis maad. Puude oksad olid paksu lumekorraga kaetud. Looduse ilu lummas ja meelitas ühtelugu välja seda nautima minema. Tundsin ennast väga hästi selles meelepärases olukorras. Tahtsin lõputult lapsepõlve meenutavast väga lumisest talvest rõõmu tunda. Kui aga külm kippus kimbutama ja pimedus pärale saabus, siis oli selge, et nüüd on minu koht toas.

      Mulle meenus, kuidas ema läks talvel mu venna ja õega metsa leivateenimiseks puid lõikama, aga mina jäin koju. Ma ei käinud veel koolis, sest olin alles seitsmene, aga koolikohustus algas kaheksaselt.

      Meie pere lastest kõige vanem Milvi ütles enne kodust lahkumist:

      „Volli, sa võiksid ahju soojaks kütta, kui meie vihume palehigis külma käes tööd teha.“

      Temast paar aastat noorem Kusti toetas teda:

      „Loomulikult on meil sooja tuppa mõnusam tulla kui külma.“

      Ema lisas:

      „Ma ei sunni sind ahju kütma, aga küllap tuleksid sellega toime. Oled ju mind selles töös abistanud. Sul tuleb aga kütmisel väga ettevaatlik olla. Tegelikult on sul endalgi soojas toas palju mõnusam olla, kui külmas lõdiseda.“

      „Mul on võimalus ka tekkide alla sooja pugeda, kui kipun ära külmuma,“ pakkusin välja.

      „Ma arvan siiski, et oled tubli poiss, kui siiski ahju kütad. Mõistad ju ka ise, et teeksid meile sellega heateo,“ pani otsustavalt arutelule punkti Kusti.

      Minul polnud selle vastu midagi, et pidin ahju soojaks kütma, sest mul oli ju üksinda tõesti igav. Olin seni vahel harva kirvega oksi ahju tarvis parajaks raiunud, sest selline oli ema soov olnud. Olin ka kirvega kergelt põlve riivanud, ent ega see katki jäänud, vaid paranes ju ära. Arm jäi küll põlvel näha.

      Ema manitses:

      „Volli, ole hästi ettevaatlik, kui kirvega töötad! Armid ei kao põlve pealt kuhugi!“

      Kusti aga leidis:

      „Armid kaunistavad meest! Ega Volli lapseks jää, varsti on ta mehemürakas!“

      Mina leidsin:

      „Ju ma olin lohakas, aga järgmisel korral olen ettevaatlik ja püüan enam mitte põlve riivata.“

      Ema sidus haava riideräbalaga kinni ja sellest tavaliselt piisas, et verejooks peatada. Vahel tuli mul ka haava peale pissida ja haruharva kulutas ema joodi haava puhastamiseks.

      Õde leidis:

      „Mina panen ämblikuvõrku väikese kriimustuse peale, kui seda võrku on saada.“

      Ema täiendas teda:

      „Meil on uus maja ja ämblikuvõrke leidub siin vähe. Minu lapsepõlvekodu rehalas jätkus seda kraami rohkesti iga kriimustuse tarvis.“

      Seekord vedasin neli lepaoksa tuppa ja raiusin need hoogsalt katki. Natuke panin ahju kuivi oksi, mis olid juba tahenenud. Toored raod sättisin nende peale ja üritasin kogu selle kupatuse tikuga süüdata.

      Paraku mu katse ei õnnestunud. Ma pidin põleva tiku ahju viskama, sest see kõrvetas sõrmi. Isegi aietasin, sest olin tikku liiga kaua sõrmede vahel hoidnud.

      Rõõmustasin, et tikk ei kukkunud maha, mille eest oli ema mind korduvalt hoiatanud:

      „Volli, tikku ei tohi maha pillata, sest siis võib punane kukk meie maja nahka pista. Tikkudega tuleb väga ettevaatlikult pliidi ja ahju alla tuld teha! Oled juba suur poiss ja pead sellega nii hakkama saama, et õnnetust ei juhtuks.“

      „Sa rääkisid punasest kukest. Mis imeloom see on?“ tundsin ma huvi.

      „Punane kukk on tulekahju rahvapärane nimetus. See on õgard, kes ei halasta inimestele ega loomadele, majast ja asjadest rääkimata. Kanakarja pealikuga ei maksa teda segamini ajada,“ sain ema käest ammendava vastuse.

      Tõmbasin järgmise tuletiku põlema ja üritasin uuesti ahjus puid süüdata. Kahjuks said jälle mu sõrmed kõrvetada, ent oksi ei suutnud ma seegi kord läita.

      Üritasin mitu korda puudele tuld külge saada ja lõpuks see ka õnnestus. Paraku kippus tuluke ära kustuma. Põles veidi aega, ent seejärel jäid järele vaid hõõguvad oksajupid. Märjad oksakesed ei süttinud üldse.

      Otsustasin hiljuti tuppa toodud märjast kraamist täielikult loobuda ja kasutada vaid juba toas seisnud kuivi raage. Nüüd olin ma edukam, sest need ei kustunud nii ruttu kui märjad.

      Ladusin pisikesele lõkkele suuri oksajuppe. Kahjuks lämmatasid need tekkinud tule ja mul tuli kogu tööd uuesti alustada.

      Kütmisega mässates möödus aeg märkamatult ja külm mul küll ei olnud. Kui õhtul tulid mamma, vennas ja sõsar metsatöölt koju, põles ahjus okste küljes vaevumärgatav tuluke. Paraku polnud see piisavalt suur, et tuba soojaks kütta.

      Milvi ütles pilkavalt:

      „Näe, Vollil põleb ahjus tõesti tibatilluke tuluke. Minu korraldus on igatahes täidetud.“

      Kusti ühines temaga:

      „Väheldane on see tuluke tõesti, aga kindlasti parem kui mitte midagi. Poisike on tugevasti pingutanud, sest kuiva kütte tagavara on märgatavalt vähenenud. Eks seda oli ka arvata, et nii läheb.“

      Ema lohutas mind:

      „Pole viga, Volli! Iga algus on raske. Sul on oksad liiga üksteise vastas. Nii ei saa nad piisavalt õhku ega taha hästi põleda. Oleksin pidanud sinu tähelepanu sellele juhtima, ent nüüd said kogemuse, mis on parem ükspuha kui targast õpetusest.“

      Mu tehtud tuld kohendati nii, et lapiti oksajupid sätiti otsapidi hõredalt üksteise vastu. Kuivi oksi pandi hiljem nendele juurde ja lõpuks sai tuba soojaks. Olin siiski õnnetu, sest minul polnud õnnestunud tuba selleks ajaks hubaseks kütta, kui väsinud lähikondlased metsast koju saabusid. Nende soov, et nad saaksid lämmis ruumis pärast päevatööd puhata, polnud minu poolt täidetud.

      Tagantjärele pean tõdema, et ahju kütmine oli minu jaoks liiga riskantne ettevõtmine, sest ma polnud seda ju koos ema, õe või vennaga harjutanud, mida oleksin eelnevalt СКАЧАТЬ