Unusta kompromissid. Chris Voss

Чтение книги онлайн.

      1. PEATÜKK

      Uued reeglid

      Ma tundsin end üsna kõhedasti.

      Olin veetnud FBIs üle kahe aastakümne, sealhulgas nõustanud viisteist aastat pantvangiläbirääkimisi New Yorgist Filipiinide ja Lähis-Idani välja. Ma olin oma töös tõeliselt pädev. FBI büroos on pidevalt palgal ligi kümme tuhat agenti, kuid ainult üks rahvus­vaheline inimröövide nõustaja. See üks olin mina.

      Iial varem polnud ma aga kogenud niivõrd ärevat ja niivõrd isiklikku pantvangisituatsiooni.

      „Teie poeg on meie käes, Voss. Makske meile miljon dollarit või ta sureb.“

      Peatu. Pilguta silmi. Sunni oma südamerütm tagasi normaalseks.

      Jah, ma olin ka varem olnud seesugustes olukordades. Lugematu arv kordi. Raha elude eest. Ometi mitte niiviisi. Mitte nii, et kaalukausil on mu oma poja elu. Mitte ühe miljoni dollari eest. Ja mitte inimeste vastu, kellel on uhked teaduskraadid ja terve elu jagu läbirääkimiskogemust.

      Vaadake, need inimesed teisel pool lauda – minu läbirääkimiste vastaspool – olid sedapuhku Harvardi õigusteaduskonna läbirääkimiste professorid.

      Ma olin tulnud Harvardi, et osaleda lühikesel juhttöötajatele mõeldud läbirääkimiskursusel, mõttega, et ehk võiks mul ärimaailma lähenemisest midagi õppida olla. See tõotas rahulikku ja pingevaba kogemust, väikest erialast arengut FBI sellile, kes püüab pisut oma silmaringi avardada.

      Kui aga Harvardi läbirääkimisalase uurimisprojekti juht Robert Mnookin minu ülikoolilinnakus viibimisest teada sai, kutsus ta mind oma kabinetti kohvile. „Et lihtsalt veidi juttu puhuda,“ ütles ta.

See oli mulle suur au. Ja tekitas ühtlasi hirmu. Mnookin on muljet avaldav mees, kelle tegemisi ma juba aastaid jälginud olin: ta pole mitte ainult Harvardi professor, vaid ka üks tõsisemaid tegijaid konfliktide lahendamise valdkonnas ning raamatu „Bargaining with the Devil: When to Negotiate, When to Fight“ autor.1

      Ausalt öelda tundus üsna ebaõiglane, et Mnookin tahtis minu, endise Kansas City piirkonnapolitseinikuga, läbirääkimiste üle arutleda. Siis aga läks asi veel hullemaks. Hetk pärast seda, kui me Mnookiniga istet olime võtnud, avanes uks ja sisse jalutas veel üks Harvardi professor. See oli Gabriella Blum, rahvusvaheliste läbirääkimiste, relvastatud konfliktide ning terrorismivastase võitluse spetsialist, kes oli töötanud kaheksa aastat Iisraeli julgeolekunõukogu ja Iisraeli kaitseväe läbirääkijana. Kivikõva Iisraeli kaitseväe.

      Kohe tema kannul saabus Mnookini sekretär, kes asetas lauale diktofoni. Mnookin ja Blum naeratasid mulle.