Ebaloomulikud põhjused. Dr Richard Shepherd

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ põhjused

      AUTORI MÄRKUS

      Otsus muuta raamatus nimed ja täpsustavad detailid oli minu jaoks raske, kuna olen oma tööelu jooksul alati täpsust taga ajanud. Siiski olen samal ajal püüdnud leevendada ka leinajate kannatusi ning nende kõigi jaoks oleks raske tunda noil lehekülgedel ära endale lähedane ja taas kord üle elada oma kõige süngemaid päevi. Seetõttu olen kirja pannud vaid nende nimed, kes on nii kuulsad, et neid on võimatu varjata. Kõigil muudel juhtudel olen konfidentsiaalsuse säilitamise huvides muutnud detaile, ent mitte olulisi fakte.

      „ESSEE KRIITIKAST“

Alexander Pope

      Ei maitsest, arvamusest, tarkusest veel piisa,

      su öeldus olgu siirust, otsekohesust,

      siis hinnataks sul mitte mõistust liialt

      vaid lugu peetaks ka su sõprusest.

      Vaiki alati, kui kahtlus meeles mõlgub

      ja kõneldes näi uje, ehkki endas kindel oled:

      teame ju moenarre neid

      kes kord eksinuna peavadki nii jääma;

      heal meelel tehtud vigu mööna

      ja päeval uuel kritiseeri

      päeva, mis läinud mööda.

      Ei piisa sest, et annad õiget nõu:

      tõed julmad rohkem kahju toovad kui kenad valed;

      õpetada tuleb nõnda, kuis õpetust ei antaks,

      tundmatut peab esitama unustatu pähe:

      hea kasvatuseta heakskiiduta jääb tõde,

      siis kiitust jagub vaid ülimale mõistusele.

      Ettekäändeid nõuks kesiseks sul ärgu olgu

      sest kitsi mõistus kõigest hullem veel:

      labase mugava rahuloluga eal usaldust ei tohi reeta

      ei tohi olla nõnda viisakas, et ebaõiglaseks sind peetaks;

      targa viha pole põhjust peljata −

      nood, kes kiitust väärivad, su etteheiteid meelsalt kuulda võtavad.

      1

      Ees olid pilved. Mõned vormusid minu kohal ähvardavalt kõrguvateks lumisteks mägedeks. Teised lebasid üle taeva nagu pikad magavad hiiglased. Liigutasin juhthoobasid nii tasakesi, et kui lennuk allapoole ja vasakule kaldus, näis, et see ei reageeri käsklusele, vaid tegutseb instinktiivselt. Siis korrastus ees laiuv horisont. See on veider sõber: alati olemas, sädelemas taeva ja maa vahel, kättesaamatu, puutumatu.

      Allpool nägin North Downsi kriidimägesid. Nende õrnadel kurvidel on mingi veider sarnasus inimkeha tõusude ja langustega. Nüüd oli maantee neisse puhtalt sisse lõikunud. Sellel sügaval sisselõikel ajasid üksteist taga autod. Nad valendasid nagu tillukesed kalad. Seejärel kadus maantee M4 ja maa kaldus vee suunas, see oli jõgi oma keeruliste harujõgede mustris.

      Ja siin on linn robustse, punase südamikuga, millest kiirguvate maanteede ääres asuvad kahvatumad moodsamad hooned.

      Neelatasin.

      Linn lagunes koost.

      Pilgutasin silmi.

      Kas maavärin?

      Linna värvid lainetasid. Selle hooned olid jõesängis lebavad veerkivid, nähtuna läbi voolava vee moonutava läätse.

      Ebaharilikud õhuvoolud?

      Ei. Sest linn lagunes koost samaaegselt millegagi mu sisemuses, millegi iiveldusetaolisega. Ainult palju halvaendelisemas mõttes.

      Pilgutasin tihedamini silmi ja haarasin lennuki hoobadest tugevamini, nagu seda tunnet oleks võimalik kõrguse või suuna muutmisega parandada. Ent see tuli sügavalt mu sisemusest, tungides läbi kogu ihu ülespoole sellise füüsilise jõuga, et võttis mu hingetuks.

      Olen praktilise loomuga mõistlik mees. Otsisin sellele praktilisi mõistlikke seletusi. Mida ma olin hommikul söönud? Röstsaia? Piisavalt kahjutu, ja ei selgita selle iiveldushoo äkilist intensiivsust. Ja kui see polnudki päris iiveldus, siis mis see oli? Selle peamine komponent oli seletamatu õnnetusetunne. Ning … jah, õudus. Tunne, et on juhtumas midagi kohutavat. Isegi … tungiv vajadus lasta sel juhtuda.

      Peast vilksas läbi naeruväärne, irratsionaalne mõte. Mis oleks, kui väljuksin lennukist?

      Maadlesin endaga, et istuma jääda, jätkuvalt hingata, lennukit juhtida, silmi pilgutada. Et jälle normaalne olla.

      Ja siis vaatasin GPS-ile. Ja lugesin: Hungerford.

      Punased, vanemad majad keskuses. Hungerford. Äärealadel hallid tänavad ja mänguväljakud. Hungerford.

      Ja siis oli ta kadunud, asendunud Savernake’i metsaga, hiigelsuure rohelise taimestikupadjaga. Suur mets tõi mulle aegamööda kergendust, just nagu ma olnuks jalutaja, kes naudib metsa lehestiku varju. Isegi kui mu pulss oli endiselt kõrge, oli selle põhjuseks retrospektiivne õudustunne. Mis minuga siis juhtus?

      Olen veidi üle kuuekümne aasta vana. Kohtumeditsiinis töötava patoloogina olen teinud umbes 25 000 lahkamist. Kuid see hiljutine kogemus oli esimene kord kogu mu karjääri vältel, mil kahtlustasin, et minu töö, mis on viinud mind kokku inimkehaga selle surnud olekus pärast haigust, lagunemisprotsessi, kuritööd, veresauna, plahvatust, matust ja pulbriks jahvatavaid massikatastroofe, võib kaasa tuua emotsionaalseid tagasilööke.

      Ärgem nimetagem seda paanikahooks. Ent see šokeeris mind piisavalt, et endale küsimusi esitada. Kas peaksin psühholoogi juurde minema? Või isegi psühhiaatri juurde? Ja, mis veelgi tähtsam, kas ma tahan oma tööga lõpparve teha?

      2

      Hungerfordi veresaun – nagu see tuntuks sai – oli mu esimene tõeliselt suur juhtum kohtupatoloogina ja see tuli absurdselt vara pärast seda, kui tööd alustasin. Olin noor ja tegutsemishimuline, ning kvalifitseerumine oli võtnud palju aastaid. Aastaid väga kitsalt spetsialiseerumist, mis võttis aega kaugelt enam kui rutiinsed anatoomia- ja patoloogiaõpingud. Pean tunnistama, et sedavõrd suure hulga aja kulutamine tillukeste rakuerinevuste põrnitsemisele preparaatidel mikroskoobi all tüütas mind niivõrd, et olin peaaegu valmis loobuma. Paljudel puhkudel pidin end taas innustama seeläbi, et hiilisin oma kohtuarstist mentori dr Rufus Cromptoni kabinetti. Ta lubas mul lugeda oma toimikuid ja vaadata juhtumite fotokogusid, mistõttu mõnikord istusin lugemisest-vaatamisest haaratuna pikalt, kuni hilisõhtuni välja. Ja selleks ajaks, kui lahkusin, olin suuteline endale meenutama, miks ma selle kõigega tegelesin.

      Viimaks sain oma kvalifikatsiooni kätte. Mind paigutati kiiresti Guy haigla kohtumeditsiini osakonda mehe tiiva alla, kes tollal oli Ühendkuningriigi tuntuim patoloog – Iain West.

      Noil päevil, 1980. aastate lõpus, liigitati patoloogid kõrgemate politseiametnike kilda – tugevasti napsitavad, karmi jutuga alfaisased. Need, kes teevad vajalikku tööd, mis teiste jaoks on eemaletõukav, tunnevad sageli, et on õigustatud arrogantselt käituma, ning Iainile oli see iseloomulik. Ta oli karismaatiline isiksus, suurepärane patoloog, tunnistajapingis sõnn, kes ei kartnud kaitsja-advokaadiga sarvi ristata. Ta teadis, kuidas juua, naisi võluda ja kütkestada kuulajaid hea looga. Ehkki mõnikord olin üsna häbelik, olin peaaegu et veennud ennast, et olen sotsiaalselt pädev – senimaani, kuni leidsin end Iaini kohmetu noorema venna rollis. Tema säras pubides üle kogu Londoni ning mina seisin imetleva kuulajaskonna seas varjus, riskides ainult harva lisada omaenda teravmeelsuse. Või siis oli see ehk tingitud asjaolust, et ma ei suutnud mingit tabavat kildu välja mõelda, igatahes mitte varem kui peaaegu tund aega hiljem.

      Iain СКАЧАТЬ