Kütkestav kurjus. Анни Уорд

Чтение книги онлайн.

      Originaal:

      Annie Ward

      Beautiful Bad

      Quercus

      Toimetanud Mari Tuuling

      Kujundanud Piret Jürisoo

      Copyright © 2019 Annie Ward

      Autoriõigus tõlkele: Piret Lemetti ja OÜ Eesti Raamat, 2019

      ISBN 978-9949-658-79-4

      ISBN 978-9949-658-80-0 (epub)

      www.eestiraamat.ee

      www.facebook.com/Eesti-Raamat

      Trükitud Euroopa Liidus

      Pühendatud minu perekonnale

      Maddie

      Kaksteist nädalat varem

      Tipin otsinguruutu „Kas ma peaksin terapeudi poole pöörduma?“.

      Tundub, et selline otsing on Google’is populaarne. Teema kohta on kõvasti infot. Lehekülgede kaupa teste, mille sooritamine aitab otsustada, kas teraapia oleks omal kohal. Kui jah, siis mis laadi teraapia? Psühhiaater või psühholoog? Milline on teie peamine probleem? Seda kõike on liiga palju. Võiksin siin terve öö istuda. Kui Ian läinud on, siis ehk teengi seda.

      Ian liigub sahtleid avades ja sulgedes minu suunas. „Kas sa mu väikest telefonilaadijat oled näinud?“ küsib mees, kulm kipras. „Kaasaskantavat?“

      „Ei,“ vastan, sõrm sülearvuti kohal ootevalmis, et tema lähemale jõudes otsing ära peita ja Facebook avada.

      Ta läheb minema.

      Taas asja kallale. Hakkan küsimustikke sirvima.

      Mõned on selged ja konkreetsed. Vali jah- või ei-vastus.

      Olen paljude asjade pärast oma elus ärevil või hirmul. Hea küll, jah.

      Kardan, et kaotan asjade üle kontrolli, lähen hulluks või suren. Kõik kolm peavad paika!

      Mul on mõnikord tunne, otsekui valitseks mu teadvuse üle mõni teine inimene või olend. Mm, ei. Aga see kõlab päris lahedalt.

      Ma usun, et mu väljanägemisega on midagi lahti. Pean paratamatult vaikselt naerda turtsatama. Oh taevake. Nad peaksid mind nägema.

      Mõned küsimused kisuvad ikka täiesti metsa poole.

       Kas te tunnete end ebamugavalt

       1) kaine peaga baaris karaoket lauldes?

       2) Üksipäini hämaralt valgustatud ööklubis tantsides?

       3) Helistades võhivõõrale oma magamistoast, kui keegi teine ei kuule?

      Ehk ma polegi nii segane, nagu esimese hooga arvasin. Mind juba kaine peaga ühestki karaokebaarist ei leiaks.

      Ian tuiskab taas pobisedes läbi toa. „Kell on olemas, telefon, pass …“ Mees vaatab vilksamisi minu poole, kuid ta on mõtetega ilmselgelt kusagil mujal. Üritan naeratada, kuid loobun. Mu silmal on seejuures liiga valus. Sõrm on taas ootevalmis juhuks, kui ta peaks vaatama tulema, millega ma tegelen. Juhuks, kui pean taas klõpsama Facebooki lehel ja näitama talle nunnut videot üle teineteise kargavatest kitsetalledest, mille üks mu sõber just postitas.

      Järgmine küsimus. Kas te varjate midagi?

      See on nii lihtne. Nii konkreetne. See on peaaegu üleloomulik. Otsekui teaks kuskil keegi, et ma ei tohiks mõelda asjadele, millele mõtlen.

      Ian ei tea mu plaanist abi otsida midagi.

      Ta poleks sellega nõus. Ta ütleks midagi stiilis: „Nad kõik on šarlatanid, sa ju tead seda. Ja pealegi pole sul häda midagi. Meil pole häda midagi. Kõik on ideaalne.“

      Või siis ütleb ta sedasama, mida kuulsin kahe nädala eest. Vahetult enne seda, kui ma haiget sain.

      „Sa oled ikka üks hea eluga ära hellitatud lipakas.“

      Tapmise päev

      Meadowlark oli Kansas Cityst pooleteise tunni tee kaugusel asuv väikelinn. Hädaabiteenistus asus bensiinijaama avalikku käimlat meenutava ühekorruselise tellistest politseijaoskonna hoone klaustrofoobses tagatoas. Kell oli kümme õhtul ning Nick Cooper kõne saabudes üksi. „Üheksa-üks-üks, millega ...“ ütles mees kohvi sisse panekuks suhkrupakki avades ükskõikselt kõrvaklappide mikrofoni. Ta ei jõudnud oma küsimust lõpetada.

      Liinilt kostsid lapse hootised metsikud kriisked ja naise halin. „Kullake, palun mine ülemisele korrusele tagasi.“ Naise hääl oli tungiv. „Palun! Mine! Mine juba!“ Ja järsku karjatas naine: „Oh jumal!“

      „Proua, millega ma saan aidata?“ nõudis mees ja lõi arvuti poole viskudes kohvitassi kummuli. Ta sundis end rahulikuks jääma, kuid ta kõrvu kostev hirmunud lapse hääl oli ütlemata häiriv. Mehe sõrmed oli korraga sama hästi kui kasutud. Tema arvuti ekraanile ilmus aadress. „Palun, proua, kas te saaksite ...“

      „Tulge kähku!“ karjus naine. „Palun aidake meid! Kiiresti!“ Kaheksa sekundit pärast aadressilt Lincoln Street 2240 tulnud kõne algust kaotas Nick helistajaga ühenduse. Naissoost helistaja ahmis õhku ja ütles ahastava häälega: „Ei!“ Seejärel kostis heli, mida mees põrandale kukkuva telefoni klobinaks pidas. Liin jäi tummaks. Ta üritas tagasi helistada. Edutult.

      Nick edastas raadio teel häireteate. „Võimalik rööv või koduvägivalla juhtum aadressil Lincoln Street 2240,“ ütles mees, rääkides nii kiiresti, kui suu lubas. „Majas viibivad naine ja laps. Lisateavet ei ole, kõne katkes. Ühendust taastada ei õnnestunud. Side lõpp.“

      Inspektor Diana Varga vastas paari sekundi jooksul. „Dispetšer, siin 808. Olen juba teel sündmuskohale.“

      Nick haaras telefoni ja otsis kiirvalikust Barry Shippsi numbri. Barry oli Meadowlarki kahest uurijast tõenäoliselt kiirem reageerija, kuigi tema polnud tegelikult valves ja tõenäoliselt isegi mitte raadio läheduses.

      „Uurija Shipps kuuleb.“

      „Uurija,“ ütles Nick. „Siinpool dispetšer. Kas sa saad olla valmis võimalikuks väljakutseks aadressile Lincoln Street 2240?“

      „Ma saan midagi veel paremat teha,“ vastas Shipps. „Ma tangin parasjagu tänava otsas Casey’s Generalis autot.“ Hetk hiljem oli Shipps juba autoraadio juures. „Dispetšer, siin Shipps. Olen teel.“

      Nick kuulis taas Diane’i häält. „Ja mina pöörasin just Victorylt 223ndale. Peaaegu kohal.“

      „Selge, 808.“ Nick oleks peaaegu soovitanud naisel ettevaatlik olla. Ta sai siiski sõnasabast kinni. Iga kord Diane’i teele saates tabas ta end Van Morrisoni laulu „Brown Eyed Girl“ vilistamas. Mees tõmbas sügavalt СКАЧАТЬ