Täiuslik suhe. Cara Colter
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Täiuslik suhe - Cara Colter страница

Название: Täiuslik suhe

Автор: Cara Colter

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Современные любовные романы

Серия: Romantika

isbn: 9789949844654

isbn:

СКАЧАТЬ p>Täiuslik suhe

      Kallis lugeja!

      Sain hiljuti kirja lugejalt New Orleansist. Ta jutustas mulle, et orkaan Katrina oli röövinud temalt vägagi palju, sealhulgas ka võime naerda ja nautida väikeseid asju. Ning siis sattus talle kätte õhuke raamatuke – armastusromaan, mis on üsna sarnane selle raamatuga, mida hetkel käes hoiad – ja ta leidis end naermas pärast aastapikkust pausi.

      See lugeja kirjutas mulle, et tolle loo lugemisega sai ta tagasi lugemislusti. See raamat juhtus olema üks minu teostest, aga mina olen kõigest osake armastusromaanide ja nende autorite traditsioonist, kes toovad naistele hindamatuid kingitusi. Näiteks lihtsat rõõmu, mis kaasneb kiirest päevast paari minuti varastamisega, et süüvida mängulisse kujuteldavasse maailma, mis annab võimaluse naermiseks ning vahest ka paari pisara poetamiseks. Pärast raamatu läbilugemist taastub elujõud ja lootus, kinnitust leiab usk, et elu on ilus ning et kõige tähtsam on ikkagi armastus.

Olen uhke, et kuulun organisatsiooni, mis teeb kõigi maailma naiste heaks nii imelise panuse!Parimate soovidega,Cara Colter

      Minu miniale Crissy Martinile.

      Tõeliselt originaalsele, vaimukale, tundlikule, särtsakale ja kaunile

      Esimene peatükk

      „…Ja ma arvan, et paar kellukest ka,” lausus proua Johnson kurvameelselt, „Gertrude armastas kellukesi.”

      Katie silmad libisesid kellale. Peaaegu üks. Ta ei saanud ometi peatada tellimuse esitamist – eriti millegi nii tundliku nagu matusepärja valimist –, et minna ja heita pilk aknast välja. Aga kui proua Johnson oli tervelt kümme minutit tagasi sisse tulnud, oli Katie andnud märku, et tal on kiire. Nad pidanuks olema praeguseks juba lõpetanud!

      Teadlik tollest põlastusväärsest võimetusest, asetas Katie pastapliiatsi lauale. Lilleneiu pood oli kõigest hoolimata siiski tema oma. Tema oli siin ülemus. Kui ta tahtis aknast välja vaadata, siis võis ta seda ka teha!

      „Vabandage mind hetkeks,” lausus ta. „Aknal vajab miski kohe minu tähelepanu.”

      Eirates proua Johnsoni hämmeldunud pilku akna poole, kus ilutsesid pilkupüüdvad kevadlillede kimbud, astus Katie leti tagant välja ning sammus väledalt aknani. Ta sättis vaasitäit eredavärvilisi flokse, mis esindasid saabuva kevade uusi lootusi ja magusaid unistusi.

      Täpselt õigel ajal ilmus Esimese tänava nurga tagant välja mees, keda Katie kõige enam põlastas. Dylan McKinnon liikus kiiresti, ta oli mees, kes oleks irvitanud sellise sõna nagu „sörkimine” üle. Ta jooksis täiskiirusel, käed-jalad liikumas, tumedad juuksed tuulest sassis.

      Naine tundis, kuidas maapind tema jalge alt ära vajus. Täna kandis Dylan musta ilma varrukateta kapuutsiga jakki, see oli täiuslik riideese taoliste musklitega mehele. Tema käed liikusid mänglevalt, tugevalt väljajoonistunud ja higist pärlendava triitsepsi joon mõjus Katie hingamisele kummaliselt.

      Ilmselgelt oli jakk mõeldud mehe välimuse demonstreerimiseks. Nagu ka lühikesed püksid, mis näitasid tema jalgade täiuslikku kuju. Need olid tugevad ja paindlike mehelike lihastega.

      Haletsusväärne, noomis naine end, teades pagana hästi, et ta ei põlastanud mitte Dylan McKinnonit, vaid iseenda nõrkust.

      Mees oli tõeline paharet oma miljonidollarilise naeratusega, aga see ei muutnud teda sugugi vähem lummavaks.

      Tema rikkalikud espressokarva juuksed olid veidi liiga pikad. See pani naise heietama naeruväärseid mõtteid ammustest aegadest pärit šoti sõdalastest, kes olid olnud Dylani esiisad.

      Mehel oli tugev nina, väikese lohuga lõug ja kõrged põsesarnad, millele täna andsid kerged bakid karmima mulje. Neis hingematvalt täiuslikes näojoontes peitus metsik sihikindlus, peaaegu hirmuäratav keskendumisvõime.

      Tema silmad, mida ääristasid patuselt külluslikud ripsmed, nii mustad nagu oleks neid nõesse kastetud, olid sinisemad kui taevas enne päikseloojangut. Tema pilgust õhkus sisemist enesekindlust.

      Katie kirus end, et talle meeldis mehe jooksmist vaadata, aga ega Dylan McKinnon olnud ilmaasjata kõige ihaldusväärsem poissmees Hillsboros, Ontarios.

      Ära peatu, palus naine vaikselt, kui Dylan tema akna juures seisatas. Katie tõmbus tagasi, nii et mees ei näeks, et ta oli teda vaadanud, ning sööstis leti poole, justkui oleks ta tajunud mehe kavatsust tema poodi tulla. Dylan avas ukse just siis, kui naine oli kassaaparaadi taha jõudnud ning prillid uuesti ninale lükanud.

      Ta piilus üle prillide mehe poole, püüdes varjata oma hingeldamist, mis oli tingitud ootamatust sööstust tagasi leti taha.

      „Ma võtan parajasti tellimust,” lausus ta asjalikult. „Tegelen teiega kohe.”

      Irvitus vähendas veidi mehe sõjamehe ilmet, aga kerkinud kulm tõi selle tagasi ning väljendas peaaegu nii, nagu oleks ta selle välja öelnud, et ükski naine pole kunagi sundinud suurt Dylan McKinnonit ootama.

      Katie ajas huuled prunti, andmaks mehele teada, et kuigi teisi võib mehe sarm jalust rabada, siis teda jätab see külmaks. Naine tundis kiusatust vaadata Dylani igapäevast asjaajamist, aga seda ei pidanud mees teadma. Ta pidi samamoodi ootama nagu kõik teised.

      Proua Johnson aga rikkus Katie plaani meest alandlikumaks muuta. Proua näolt koitis ilmne äratundmine. „Oh, ei,” lausus too hingetuna, unustades oma kiired tegemised, „minge teie enne, härra, McKinnon.”

      „Kutsuge mind palun Dylaniks. Olete te kindel?” Mees naeratas proua Johnsonile jalustrabava sarmiga.

      „Oh,” kogeles vanem daam, „loomulikult olen ma kindel.”

      „Katie, mu leedi,” lausus mees tähtsalt leti juurde astudes.

      Naine jäi selle naeratuse suhtes külmaks. „Härra McKinnon.”

      „Mida sa mu uuest džemprist arvad?” küsis mees, nagu polekski ta just järjekorras ette trüginud ega raiskaks teise kliendi aega.

      Katie silmitses seda, nägi lähedalt, kuidas see tema kätel iga lihasekiu esile tõi, ning neelatas siis. Ta puuris silmad uuesti mehe näole ning märkas siis tema rinnal selgelt eristuvat punast Hulljulgete embleemi. Kui naise pilk kohtus mehe omaga, oli Katie üsna kindel, et Dylan teadis täpselt, mida arvab Katie tema uuest jakist. Aga ta ei kavatsenudki teha mehele heameelt, isegi mitte siis, kui tagatoas ootaksid kollid, kes lõikaksid tal valetamise pärast keele suust.

      „Ma arvan, et põhimõtteliselt peaks džemper kujutama endast varrukatega riideeset.”

      Mees kortsutas tema poole kulmu. „See on treeningjakk. On hea, kui jooksmise ajal on käed vabad. Peale selle pole ülekuumenemine hea. Meie insenerid kavandasid selle. Järgmine nädal läheb see tootmisesse.”

      „Sellel on kapuuts,” märkis Katie.

      „Mida?”

      „Nii et su peal võib hakata külm, aga kätel mitte?”

      Mees põrnitses teda tigedalt. „See on kavandatud ilma käisteta, et vältida higistamist.”

      „Higistamist?” kordas naine, lootes, et sellest ei jäänud muljet, nagu oleks ta midagi roppu öelnud.

      „Voodrit on kergem puhastada kui kogu jakki.” Ta tõmbas luku lahti, nagu kavatseks ta seda demonstreerida ning Katiele tundus, et tema elu oli jõudnud enneolematusse madalseisu. Ta arutles Dylan McKinnoniga voodri üle.

      Naine СКАЧАТЬ