Hullutussõnad. Saladin

Чтение книги онлайн.

      ISBN 978-9949-88-358-5 ISBN 978-9949-88-649-4 (epub) © Tiiu Lumberg alias saladin © Kujundus ja küljendus: W. Hocares Kirjastanud VLA Marketing, 2018 Toimetanud Raul Veede Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda

      – Saatesõna -

      Vahel tundub mulle, et luulet ei loe enam mitte keegi. Aga kui keegi siinse leheküljeni on jõudnud, siis on justkui ka luulel veel natuke lootust, eks?

      See siin on sedasorti luule, mille kohta vahel öeldakse “isiklik”, sest need teemad hoitakse elus üldiselt enda teada. Samas võiks “isiklik” käia mitte üksnes autori, vaid lugejagi kohta – kes loeb ja võtab isiklikult.

      Olgu või sellegipärast, et kuni luulet võetakse isiklikult, seni võiks ju tõesti natuke lootust olla. Ilmal ja inimestel.

      Raul Veede toimetaja

      – Autorilt -

      Võiks öelda, et luuletus on kui söetukk, mis

      teab tunde põlemist.

      Aga ta süttib iga kord, kui Sa loed.

      – lootuse voog -

      armumise aimdus tekib

      märkamatust märgist

      kild hinge sädet sütitama

      taeva tulevärgist

      armumise tundmuses

      saab oletusest ootus

      lahvatavaks lummuseks

      on end läitmas lootus

      oletusest ootusse

      ja märgist märkamisse

      igapäevalisest unest

      äkki ärkamisse

      …

      on kui koske kukkumine

      oma turvatõkkest

      hüpe üle oma varju

      jumalikku jõkke

      – vine -

      tahaksin kõnetada

      salatilehte

      teha tehteid tikrimarjadega

      vajutan varbaid

      rohelusse kui vette

      maa kõdinal vastab

      päevakoer-harjadega

      puud paitavad lennul puusi

      nii lahedalt latvadega

      teen lu-luusi

      bodhisattvatega

      – Luuletus on see, mis sa ütlemata jätad -

      Ma võin lüüa jalad seinale

      Jalad seinale ja mõelda Sinule

      ja mõelda minule ja minna muinasjuttu

      lukku-lahti-lukku

      Helinaid kõlab kui

      Kuu tagant kukkunud

      sosinaid veeremas taskust

      On see vaid unenäos

      või juba juhtunud

      see mõtlemise mõeldamatu raskus

      Ma võin nagi jätta seinale

      minna heinale ja mõelda Sinule

      ja mõelda minule ja olla salamahti

      lahti-lukku-lahti

      – Tuulepäine -

      Ma pole õilis, ei ole vaga.

      Ööõitest kleidis Sind tahan armastada…

      Pole vahet, olen lukustatud kleiti,

      päevakübaras või napilt hilpudes!

      Maailm taevaks tõusis, kui Su leidsin,

      seal ei kõnni keegi, nööbid ees.

      Ma ei suuda olla kombeliselt leidlik,

      võlts viisakus ei ole minule.

      Igapäiselt olen ihne nagu veidrik,

      lõpmatusi kingin hetkedes.

      Ma pole õilis, ei ole vaga.