Gallagheri tüdrukud 3: Ära usu, mida näed. Ally Carter

Чтение книги онлайн.

      peatükk

      „Liigume.” Mees mu kõrval kõneles varrukasse peidetud mikrofoni. Teadsin, et need sõnad ei ole mulle mõeldud.

      Lämbe augustiõhk oli meresoolast ja bussi heitgaasidest tüüne. Teid täitsid miilide pikkuselt sõidukid ning kõikjal, kuhu vaatasin, paistsid punased, valged ja sinised toonid. Iga nurga peal tundsin väljaõppinud pilke piidlemas, nägemas, mällu talletamas iga viimset kui sõna ja analüüsimas iga pilku tosinkonna miili ulatuses.

      Osake minust soovis pageda suurte tumedais ülikondades meeste käest, kes mind kummaltki küljelt ümbritsesid. Teine osa tahtis imetleda kahekümne meetri kaugusel kaste nuusutavaid pommikoeri. Ent kõige rohkem oleksin tahtnud valetada siis, kui üks teine, kirjutamisaluse ja kuulariga mees mu nime küsis.

      Lõppude lõpuks olen ju veetnud kõvasti aega, õppides, kuidas just sellistes olukordades võltsitud isikutunnistusi lauale lüüa ja täiuseni lihvitud legende ette kanda – nii et oli oodatust raskem öelda lihtsalt: „Cammie. Cammie Morgan.”

      Tundsin ennast imelikumalt, kui oleks arvanud, kui mees pilguga üle paberi libistas ja viimaks teatas: „Võite sisse minna.”

      Justkui oleksin lihtsalt üks kuueteistaastane tüdruk.

      Justkui ei saaks ma endast mingilgi moel ohtu kujutada.

      Justkui ei käikski ma spioonikoolis.

      Läbi hotelli fuajee sammudes meenus mulle kõige esimene ülesanne, mille salaoperatsioonide õpetaja meile andis: Märka asju. Igast nurgast kiiskasid vastu valgustid ja kaamerad. Läbi koopataoliste ruumide lookles hiiglaslik punaseid, valgeid ja siniseid õhupalle täis võrk nagu mingi patriootiline püüton. Üleval esimesel СКАЧАТЬ