Sinu teine elu algab siis, kui sa mõistad, et sul ongi neid ainult üks. Raphaëlle Giordano

Чтение книги онлайн.

      Originaal:

      Raphaëlle Giordano

      Ta deuxième vie commence quand tu comprends

      que tu n’en as qu’une

      Eyrolles

      Kaas: Studio Eyrolles © Éditions Eyrolles

      Kaanefoto: Mariia Sniegirova © Shutterstock

      Toimetanud Maarja Ojamaa

      © 2015 Groupe Eyrolles, Paris, France

      © Tõlge eesti keelde. Margot Endjärv ja OÜ Eesti Raamat, 2018

      ISBN 978-9949-622-81-8

      ISBN 978-9949-622-82-5 (epub)

      www.eestiraamat.ee

      www.facebook.com/Eesti-Raamat

      Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

      Ülisuur tänu Eyrolles’i kirjastajatele Stéphanie Ricordelile ja Élodie Dusseaux’le, et nad uskusid minu projekti ja tegid võimalikuks selle ilmumise.

      Sama suur tänu kaksikõele Stéphaniele ja emale, kes aitasid mind tohutult ning toetasid mind oma heade ja konstruktiivsete nõuannetega teose kirjutamise ajal.

      Aitäh, Régis, mu loominguline armsam, et sosistasid mulle selle raamatu pealkirja.

      Ja lõpuks tänan oma poega Vadimi, et ta on just selline, nagu ta on, ja et temast on mulle nii palju rõõmu.

      Unistan sellest, et kõik oleksid teadlikud oma andekusest ja vastutusest oma õnne ees.

      Sest mitte miski ei ole tähtsam kui elada oma lapsepõlve>unistuste väärilist elu…

      Head teekonda,

      Raphaëlle.

      1

      JÄMEDAD VEEPIISAD RABISTASID vastu auto tuuleklaasi. Kojamehed kriuksusid ja mina, käed kramplikult roolil, kriuksusin oma sisemuses samamoodi… Varsti ladistas vihm nii tugevasti, et ma tõstsin instinktiivselt jala pedaalilt. Avarii mul veel puudus! Kas kõik loodusjõud olid otsustanud minu vastu jõud ühendada? Kop-kop, Noa? Mis veeuputus see on?

      Et vältida reedeõhtuseid ummikuid, olin otsustanud sõita mööda külateid. Mida iganes, et mitte taluda ülekoormatud magistraale ja lõõtsa kombel kulgeva liikluse vintsutusi! Ei mingit maantee Yvette Horneriks^[1.] olemist! Mu silmad püüdsid asjatult dešifreerida teesilte, samal ajal kui jumalate jõuk seal üleval ülima naudinguga mu autoaknale paksult pori loopis, et mind veelgi enam ärevusse ajada. Ja nagu sellest ei oleks veel piisanud, otsustas mu GPS äkitselt, keset hämarat tihnikut, et ta ei jätka enam minuga koos seda teekonda. Silmapilkselt jõustunud tehnoloogiline lahutus: mina sõitsin otse ja tema keerles ringiratast. Või pigem ei keerelnud enam üldse!

      Olgu öeldud, et sealt, kust ma tulin, ei olnud GPS tagasi tulnud. Vähemalt mitte vigastusteta. Tulin kaartidest unustatud piirkonnast, kus viibimine tähendas viibida mitte kuskil. Ja ometigi… Kummati asus seal tilluke ettevõtete kompleks, ebatõenäoline äriühendus SARL^[2.] (Väga Harva

      Kasumlik Äriühing), mis pidi minu bossi silmis omama piisavat äripotentsiaali, et õigustada minu kohapeale saatmist. Võib-olla oli selle taga ka mitte eriti ratsionaalne põhjus. Mul oli isevärki tunne, et pärast seda, kui ta oli mul lubanud töötada kolmveerandi kohaga, sundis ta mind maksma selle lahkuse eest, usaldades mulle ülesandeid, mida teised tegema ei soostunud. See selgitas ka, miks ma viibisin selles ratastega kapis ja vurasin risti-põiki Pariisi suuremate äärelinnade teedel ning tegelesin prügikaladega…

      Kuule, Camille… Lõpeta juurdlemine ja keskendu teele!

      Äkitselt kostis plahvatus… Kohutav pauk, mis pani mu südame lööma sada kakskümmend pulsilööki minutis ja sundis mind kontrollimatult kõrvale põikama. Mu pea põrkus vastu esiklaasi ja mul oli veider võimalus nentida, et see polegi väljamõeldud lugu – elu jookseb tõesti kahe sekundiga silme eest läbi. Olin hetke oimetu, seejärel tulin meelemärkusele ja katsusin otsaesist… Ei midagi kleepuvat. Ainult suur muhk. Välkkontroll… Ei, ka kuskilt mujalt ei valutanud. Hirm oli suurem kui valu, õnneks!

      Väljusin autost, kattes end hädapäraselt jopega, et uurida kahjustusi: purunenud rehv ja mõlkis tiib. Kui esmane õõv oli möödas, asendus hirm raevuga. Kirevase päralt! Kuidas oli üldse võimalik kuhjata ühte päeva nii palju hädasid? Haarasin telefoni nagu päästerõnga. Mõistagi, levi ei olnud! See ei üllatanudki mind väga, mis näitab, kuivõrd leppinud ma olin oma ebaõnnega.

      Minutid läksid. Mitte midagi. Mitte hingelistki. Üksinda, eksinud inimtühja tihnikusse. Mu äng kasvas ja mu kurk muutus üha kuivemaks.

      Liiguta, selle asemel et paanitseda! Kindlasti on siinkandis elumaju…

      Väljusin kaitsvast autosalongist, et astuda otsustavalt vastu loodusjõududele, seljas olukorrale sobivalt ohutusvest.

      Sõjas nagu sõjas ikka! Pealegi, kui nüüd lõpuni aus olla, siis, arvestades asjaolusid, ei läinud mulle mu glamuuritase eriti korda…

      Kümmekonna minuti pärast, mis näisid mulle igavikuna, jõudsin ühe eramaja värava ette. Vajutasin videotelefoni kellanuppu, nagu valitakse 15.

      Mulle vastas läbi videosilma meesterahvas sellise jõngi häälega, mis reserveeritakse sissetungijatele.

      „Jah? Mis asjaoludel?”

      Ristasin sõrmed: oleks vaid kohalikud elanikud külalislahked ja õige pisut abivalmis!

      „Tere õhtust, härra… Vabandage, et teid tülitan, aga mul juhtus võsa vahel avarii, siin tagapool… Rehv purunes ja mobiil ei leia ühegi võrgu levi… Mul ei ole võimalik kutsuda ab…”

      Võpatasin avaneva värava metallikrigina peale. Kas mu kokkerspanjeli ahastav pilk või merehädalise välimus olid veennud seda kohalikku meest mulle ulualust pakkuma? Tühja sellest. Astusin pikema jututa väravast sisse ning leidsin eest imeilusa hoone, mida ümbritses hästi läbimõeldud ja hoolitsetud aed. Tõeline kullatükk selles kullasisaldusega mudas!

      2

      TREPIMADEMEL SÜTTIS VALGUS ning kõnnitee lõpus avanes maja uks. Mulle lähenes kena pikk mehekuju, pea kohal hiigelsuur vihmavari. Kui mees minuni jõudis, märkasin tema pikka ja harmoonilist, kortsudest märgistatud nägu. Kuid ta oli üks neist, keda kortsud kaunistavad. Nagu prantsuse Sean Connery. Märkasin ka ta suu ümber kaht komakujulist lohukest ülespidiste suunurkade juures, mis jätsid, haakudes tema füsionoomiaga, temast kohe sümpaatse mulje. Tema ilme kutsus dialoogile. Ta nägi välja ligi kuuekümnene, täpselt nagu see, kes on jõudnud keksumängus ruudule „Taevas”: jalad koos ja rahulik. Tema kaunid luitunudhallid silmad särasid vallatu helgiga nagu kaks klaaskuuli, mida mõni poisike on äsja läikima löönud. Kaunid hallid juuksed olid tema vanuse kohta kummaliselt paksud, taandudes kergelt otsmikul ja joonistades pealaele sulumärgi. Ülilühike habe oli sama hästi pügatud kui maja ümbritsev aed, osundades hoolitsetud stiilile, СКАЧАТЬ